neljapäev, 3. juuni 2010

Quo Vadis, Alma Mater?
Kui ma olin väike tüdruk, mõtlesin ma sageli oma tulevikuaastatele ülikoolis. Kuidas ma õpin ladina keelt. Kuidas ma kirjutan pikki uurimistöid ja kuidas ma oma suure-suure lõputöö valmis saan. Kuidas-kuidas.
Ladina keel enam kohustuslik pole, kahjuks. Lõputöödki pole paljudel erialadel enam vaja, piisab eksamist.
Kõrvuti pinkides istuvad inimesed, kelle lävendiskoor erineb 50 punkti võrra.
Esimese aasta tudengid arvavad, et "õukonnameedia" on sõna-sõnaline väljend.
Kommunikatsioonialases uurimistöös saab kampaania sihtrühmaks "täiesti tavaline eestlane".
Hea tulemuse eest erialaolümpiaadil premeeritakse ükskõik millise eriala riigieelarvelise kohaga.
Bakalaureuseastme diplomi saab noor naisterahvas, kes ei tee vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil.
Ma mõistan, mille jaoks on vaja massiülikooli. Ma mõistan, et need, kes õpivad raha eest, võimaldavad teistel õppida tasuta. Ma mõistan seda kõike ja ometi ma ei mõista. Ma ei taha saada väärtusetut diplomit. Ma tahan, et minu siinveedetud aeg oleks asja eest. On paljud ained, milles ma lihtsalt ei suuda käia, sest minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab selline asi toimuda kõrgkoolis.
Ma loobusin ühest ainest seetõttu, et vaheeksam koosnes kahest küsimusest - ühes paluti defineerida sotsialism ja teises paluti lühidalt selgitada, kes on Marx ja kes Rousseau. Kui te teaksite aine nime, loobuksite isegi. Sest kõrgkoolis, eriti sellist ainet võttes, võiks juba teada, kes tuu om.
Me oleme läinud seda teed, et ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed, kuidas teha esitlust, kuidas lugeda. Kõlab hästi? Ei tohiks. Ülikooli tulles peaks inimene juba olema võimeline selliseid asju tegema, või ei?
Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi?
Äkki me jaotame siis akadeemilise võimekuse põhjal kursused gruppideks - need, kes tahavad asju teha ja need, kes ei taha? Sest paratamatult kaob mingi hetk motivatsioon ja seda on ääretult raske taastada.
Ma loodan, et tänase päeva jooksul võetakse midagi eilse rämeda möödapanekuga ette. Ma ei looda isegi mingeid tegusid, kelleltki tema kraadi või positsiooni äravõtmist või midagi muud säärast. Ma tahaksin, et Tarmo Strenze (kes on olnud ka minu õppejõud ning kellest ma enne Edith Kaldma bakatöö kaitsmist lugu pidasin) võtaks sõna ning selgitaks loo tagamaid. Ma tahaksin, et inimesed, kes Edith Kaldmale tema kraadi andsid, enda otsust põhjendaksid. Ma tahaksin, ma tahaksin, ma tahaksin, et ma ei peaks oma diplomi pärast piinlikkust tundma.

3 kommentaari:

Meelis ütles ...

---ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed---

Vabandust, esseedega on lugu sihuke, et isegi mõned lugupeetud õppejõud ei tee vahet nt esseel ja referaadil - seega esee osas paluksin järele mõelda; kuna korralike esseede kirjutajaid ONGI väga vähe, ei ole midagi ebaloomulikku, kui ülikooli tulnud inimene seda veel ei oska.

SiretSchutting ütles ...

Ma olen nõus sellega, et paljud seda ei oska.
Ma olen nõus ka sellega, et esseed per se oskavad väga vähesed korralikult kirjutada.

Millega ma ei ole nõus on see, et kulutatakse aega ainete peale, kus õpetatakse inimesi lugema ja kirjutama. Olgu, korralikku esseed ei saa esmakursuslase käest nõuda - see on juba keskhariduse ja enesetäiendamise küsimus. Siis võiks aga nõuda paljude esseede kirjutamist ning nende efektiivset hindamist, mitte ainet "Õpioskused".

Samuti võiks säärased ained teha kas vabatahtlikuks või siis enne aine sooritamist anda võimalust teha test, mis näitab inimese "õpioskusi" ning milliseid osi ta endas arendama peab.

Mul on lihtsalt tunne, et selle kolossaalse alahindamise ja standardite alandamise ja muu alandamisega jõuamegi me kohta, kus... Noh, kus me praegu oleme.

Aap ütles ...

"Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi?"

Panevad pidu, armuvad ja armatsevad, uurivad linna, harjuvad iseseisvalt elama...
Tüüpilisel 1. kursuse tundengil puudub Sinule omane ambitsioon ja eelnev elukogemus - seega on vaja ennem kohaneda ja kergemad põhiasjad selle kõrvalt selgeks saada. Ma arvan.