Mul on tunne, et ma seisan karkudel keset välja ja taevast sajab sardiine ja alaseid (alasi-alaseid?). Kuidagi väga üle pea kokku lõi täna hommikul ja ma tahaksin olla kolmeaastane elik istuda maha, jonnida ja põtkida.

Mul on liiga palju asju, mille üle muretseda ja mida teha vaja. Ja need pole ainult minu enda asjad. Ja tunne on selline, et noh, aina lendab neid alaseid. Jooksen ja jooksen ja maratoni lõppu ei näe.

Vähemalt läheb islandi keelega hästi, olen püsinud enam-vähem graafikus. Hääldus on nii sürr variant, et täna kliendiga prantsuse keelt rääkides tundsin meeldivat kergendust, et keelt väänama ei pea. In French. Nii hull ongi.

Ja pettumus, oh pettumus. Pettumise jõud on suur. Ja kirgastav. Ainuke probleem on selles, et kui kirgastumise hetk kätte jõuab, on natuke hilja midagi muuta, ilma, et needki varemed, mis veel kuidagi püsti, hirmsa kolinaga kokku kukuksid. Ja nii suurt harja mul pole, et seda tolmu kokku pühkida.

Oeh. I need a hug.