Mördiööbiku eleegia

Ma ei usu, et olin ainus, kes märkas tabavat irooniat eilses Delfi  põgenikeloos, kus 52-aastane Andrei kirjeldas, kuidas ta suundub perega Eestist Siberisse inimväärset elu otsima. Nali jätta, oma lugudest rääkisid ka teised õnnetukesed, kes suunduvad õnneotsingutele Iirimaale, Hispaaniasse, Portugali (teatavat irooniat näen ka siin).

Hiljuti sõin Number9 terrassil lõunat ühe Hispaania luksushotellide keti müügijuhiga, kes avaldas imestust Eesti tubliduse kohta – meie suutlikkust alla neelata kärped, mis raskel ajal edu tõid; meie suutlikkust hoida kokku ja teha sama raha eest kaks korda rohkem tööd; meie suutlikkust pudeli vee eest 3 eurot maksta. „Ma plaanin kolida Singapuri, võib-olla Hong Kongi. Vaata ise, mis praegu Hispaanias toimub,“ sõnas ta lõpuks, pilk maas. Majanduspõgenik nagu iga teinegi? Vale.

Eestlastest mördiööbikud ja banaanikorjajad ei ole sugugi paremad „rätipeadest“ ja „arbuusimüüjatest,“ keda nad ise analoogselt sõimavad. Parasiteerida riiki, mis on enda ülesehitamise etapid läbinud, olles odav, keele-ja kultuurioskamatu tööjõud, peaks olema alandav. Ma ei räägi siinkohal spetsialistidest, kes on läinud välismaale kogemusi omandama, et neid hiljem kodumaal jagada; ma räägin betoonivalajatest, kalkunikitkujatest ja maasikakorjajatest, kes ei soovi kodumaal "käsi määrida".

Muru on rohelisem seal, kus seda hooldatakse

Millegipärast on paljudel raske võtta vastutus enda valikute eest. Palganumbrid ja positsioonid on ikkagi suhteliselt avalikud – on teada, millised valikud pakuvad materiaalselt rohkem hüvesid. „Majanduspõgenike“ põhiliseks argumendiks on „inimväärselt elada“ – „inimväärselt“ tähendab selles kontekstis kusjuures „raha nagu muda“ (disclaimer: üldistan – SS). Kui avaldati advokaatide sissetulekud, lärmasid igal pool kommentaariumides kibestunud indiviidid, kui ebaõiglane see on. Kuidas täpselt? Mine ülikooli, õpi juristiks, soorita advokatuuri eksam, saa palju raha. Või –kitku Iirimaal viis aastat kalkuneid ning imesta hiljem, miks sa reaalsel tööturul atraktiivne pole. 

Kirjutasin aasta-kaks tagasi noorte põhilisest veast – luua enda ellu lineaarne illusioon punktist A (olen 17 ja maailma kõige targem) punkti B (istun nahkdiivanil ja vaatan arvutiekraanil, kuidas kontosaldo lõppu nulle aina juurde tiksub). Vahepealsed sammud kipuvad pahatihti ununema.

Loomulikult toidab seda müüti ka usk „andekusest“ või heast tähtede seisust – kiputakse unustama, et iga eduloo taga on meeletult palju tööd. Bill Gates poleks olnud nii edukas, kui tema ema poleks teda pannud keskkooli, kus puhtjuhuslikult oli olemas üks vähestest arvutitest terves riigis, mis võimaldas noorel Billil programmeerimist harjutada – eelis paljude teiste ees. Üldjuhul loetakse ekspertiisi saavutamise eelduseks 10,000 tundi tööd. Tehes kiire arvutuse ilmneb, et täistööajaga (40h nädalas) ja ilma ühegi puhkuseta on enda valdkonnas võimalik saavutada eksperdi tase viie aastaga. Kui inimese eesmärgiks on olla 25-aastane CEO, peab ta alustama varakult ning nägema väga palju vaeva.

Karjale on vajalikud vaid need isendid, kes panustavad ühisesse toimimisse. Need, kes ei suuda panustada füüsilise tööga, võivad teistele elutarkust edasi anda; need, kellel õnnestub paremini seada sõnu, kui atra, peaksidki seda tegema. Sellegipoolest peab eksisteerima teatav balanss – tööviljakusel eksisteerib siiski mingi absoluut, üle mille pole enam võimalik parasiite ära toita. 

 

Las minna!

Ma küsin korra, milles on probleem? Kas me päriselt tahame neid inimesi enda sekka? Öeldakse ju, et olulisem kvantiteedist on kvaliteet. Saabki geenibasseini veidi puhtamaks. Ärajooksikuid on ikka, nii nagu Pronksiööl oli vandaalide hulgas eestlasi. Eestlased suure E-ga olid aga need, kes järgmisel hommikul luua ja kühvliga klaasikilde kokku pühkisid ja tööd edasi tegid.

Seepärast usun ma, et väga suurt probleemi ei maksaks „suurest rahvarändest“ teha. On mindud ja saba sorgus koju tagasi tuldud – on ka võõrsile jäädud ja õnnelikuks saadud. On iga inimese vabadus valida, kus ta elutseda ja poegida soovib.

Küll aga ei tohiks enda ebaõnnestunud valikutes ühtki riiki süüdistada, ka mitte meie oma.