reede, 29. juuli 2011

Vaba kui vang

Teet Raatsin kirjutab 20.aprilli Kesknädalas vangide inimõigustest (lugeda saad siit), kritiseerides Vabariigi valitsust ning heites ette "2700 kodaniku õiguste räiget rikkumist" (pidades silmas vange - SS).


Erinevate demokraatlike maksiimide röökimise foonil kipub sageli ununema tegelik küsimus ja reaalne situatsioon. Mille tarbeks meil üldse õigused on? Miks meil on õigus valida? Mida see mõjutab?

Üldjuhul kirjutab inimene enda õigustele ja kohustustele alla juba sünnihetkel (kuigi see võib riigiti erineda). Kodakondsuse saamisega omandatakse mitmeid kodanikuõigusi- ja hüvesid, eeldusel, et nende säilitamiseks täidetakse ka teatavaid kohustusi. Eksisteerivad võõrandamatud õigused (õigus elule ja vabale eneseväljendusele) ja ka võõrandatavad õigused. Mõned õigused tuleb „välja teenida“ – kasvades piisavalt vanaks või omandades teatud haridustase. Sellise lepingu järgimist peetakse üldjuhul iseenesestmõistetavaks – seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Nüüd kujutleme, et tekib hetk, mil üks lepingupool soovib oma kohustustest taganeda – kedagi tappes, maksupettust sooritades, riiki reetes. Süüdimõistmise korral võõrandatakse temalt teatud õigused ning ta (teoorias) kaotab ühiskondlikud hüved. Kõlab nagu plaan?

Vangistus on vägagi moodne nähtus. Tänapäevane versioon – vangistus karistusena – sai alguse 19.sajandi Suurbritannias, kus esmakordselt kasutati karistust kui rehabilitatsiooni. Seadust rikkunu asetati mini-ühiskonda, kus ta sai õppida, töötada, sportida ning lõpuks astuda tagasi ühiskonda paranenud hingega. Süsteemi uudsuse tõttu painavadki meid sageli probleemid, dilemmad, vastuolud.

Rehabilitatsioon vs profülaktika

„Silm silma vastu“ tehnika töötab iseenesest päris hästi – vargal kätt maha raiudes saab ruttu selgeks, et kätetuna on tal keeruline kuritööd korrata või kastreeritud mehel kedagi seksuaalselt rünnata. Samavõrd efektiivne tundub olevat veritasu meetod – lüües maha kellegi isa tean ma päris kindlalt, et tal on igasugune õigus tulla mulle külla ning teha täpselt sedasama minu isaga, kusjuures ma pean teda külalislahkuse kohaselt samal ajal kuuma teega kostitama. Sellised meetmed toimivad korraga nii karistusena (efektid viiakse läbi pärast kuritöö toimumist) kui ka preventatsioonina.

Idee vangistusest kui „rehabilitatsioonist“ oli revolutsiooniline, kuna väga mitmes mõttes on vangide ülalpidamine pärast süüdimõistmist vastuoluline. Mõte sellest, et viie süütu inimese mõrvar saab neli korda päevas sooja sööki ja magab pehme vatiteki all minu ja sinu tööga teenitud raha eest tekitab sisemisi värinaid. Idee on aga üllas: kindlasti väljub sellisest asutusest rõõsa ja kraps tööinimene. Või ei?

Kõigepealt tuleb määratleda karistuse iseloom. Vangistus ei tähenda juba enam ammu kellegi „trellide taha pistmist,“ olete vast viimase nädala jooksul isegi näinud lehest Raatuse tn ühika, vabandust, Norra vangla pilte. Vanglad on mugavad, turvalised ja pakuvad kinnipeetavatele piisavalt võimalusi nii eneseteostuseks kui ka meelelahutuseks. Kõik on inimlik. Kas liigagi?

Nõia-Ints ja kärbeste jumal

Luues selliseid „inimlikke“ asutusi riskime metatasandil mikroühiskondade loomisega. Nii nagu kultustel kaob lõpuks ära sidusus põhivooluga, nii nagu äärmuslikud organisatsioonid minetavad lõpuks arusaama ühiskonna alusreeglitest, nii võib see juhtuda ka „uue laine“ vanglates. EV Vangistusseadus määratleb vangi õigused ja kohustused (nt enese hügieeni eest hoolitsemine). Õigusteks on töötamine, meelelahutus, haridus... Paratamatult jääb mulje, et mõnedele vangidele on lubatud vaat’ et rohkemgi, kui suurele hulgale tavainimestest. Meediafenomen Nõia-Ints on sellise suhtumise ilmekas näide: tegemist on keskmisest vähem intelligentse retsidivistiga. Ometigi kohtleb meedia teda kui staari (ning ei ole mitte mingisugust vahet, kas kuulsus on negatiivne või positiivne, ta muudab inimese ikkagi ikooniks), kuulates tema härdaid vanglalugusid.  Ununeb kõige põhilisem: inimene on tahtlikult vastu astunud meie ühiskonna reeglitele. Loobudes oma kohustustest, loobub inimene vabatahtlikult ka oma õigustest.

Vangidel tekib oma folkloor, nad tunnetavad end ühtsena - ühtsemana, kui suurem osa meist. Prooviks äkki Kellavärgiga Apelsini metoodikat ning näitaks sunniviisiliselt mõrvaritele nende ohvrite elulugusid, taustaks nende meelismuusika? Surmanuhtluse poolt ei ole ma samuti, sellest võib lugeda siit. Kõige vähem olen ma aga selle poolt, et neid, kellele reeglite järgimine ei sobi, topitakse sanatooriumidesse raha eest, mida võiks rehabilitatsiooni asemel kasutada profülaktikaks, panustades haridusse ja noortesse.


Kodanikuõiguste rikkumine oleks lasta neil 2700-l, kellele selle riigi seadused ei sobi, meie tuleviku üle otsustada. Mis teie arvate, kas vangidel on liiga palju õigusi või tuleks nende vastu leebemgi olla?





Kommentaare ei ole: