Pole tükk aega kirjutanud ning, nagu ikka, tähendab see seda, et päevas võiks kõvasti rohkem tunde olla. Tundub uskumatu, et veebruarisse on järgi jäänud vaid üks päev. Umbes sama uskumatu nagu meie selle kuu küttearve...

Hoolimata tihedast päevakavast on pähe siginenud ka mitu mõtet. Mitte uued, ent mitte ka vanad. Killud, mida tahaks ära öelda.

Nimelt tekkis meedias hiljuti diskussioon modellinduse ja sellega seonduva üle, täpsemalt siis noorte neidude toitumisprobleemid ning kuivõrd modellindus neid soodustab.

Ma ei arva, et tegemist oleks läbinisti pseudoprobleemiga, küll aga leian, et suur osa sellest on lihtsalt ülespuhutud ja/või liialdatud. Esiteks, räägime tööstusstandarditest. 0-suurust (mulle pole muide siiamaani kohale jõudnud, mis number vastaks sellele Eestis, kui keegi teab, jätke kommentaari) kannavad eelkõige haute couture'i ehk siis kõrgmoe modellid ja haute couture on põhimõtteliselt kunstivorm elik nende riietega Selverisse ei läheks. See moodustab väga väikese osa maailma moeturust ning, nagu me teame, saavad modellideks olla vaid priviligeeritud tütarlapsed ja noormehed. Need, kes vastavad teatud standarditele. Ärgem unustagem, et modell on keegi, kelle tööks on olla riidepuu. Tema keha/nägu ongi tema CV ning kui ta ei vasta nõuetele - uksed on ka väljaspoolt päris huvitavad vaadata.

Täpselt samamoodi kehtivad standardsed nõudmised baleriinidele (üüratult karmimad, kui modellidele), kujundujujatele ja, kui soovite, vangivalvureile (minu kandidatuur lükati igaljuhul Tartu vanglas tagasi, mul olevat valed sootunnused). Tähele tuleb panna ka seda, et haiglased kondikubud esinevad, nagu varem märgitud, enamjaolt vaid kõrgmoe catwalk'idel, supermodellid ja modellid, kes eksponeerivad riideid, mida saab päriselt ka kanda, on küll kõhnad, ent mitte anorektilised.

Siit tuleneb hoopis teine aspekt - kõhnale inimesele võib ligi astuda kestahes, sõimata teda vaimuhaigeks (anoreksia on vaimuhaigus nagu iga teine, selle vahega, et võib märksa lihtsamini surmaga lõppeda kui näiteks skisofreenia), rääkida talle, kui oluline on õige toitumine ja pillata paar levifraasi nagu "kõrend" või "luukere". Pöörame olukorra teistpidiseks: kõhn inimene teeb sama ülekaalulisele. See on nii mõeldamatu, et ma ei suuda praegu isegi "paks" trükkida, kuna see tundub poliitiliselt ebakorrektne. Miks siis "kõhn" sobib? Miks võib saleda inimese rannet mõõta ja käskida tal rohkem süüa, kui tal on ehk lihtsalt kiire ainevahetus või tarbib niipalju, kui kulutab, samas kui lihavale kakukesele vihjates, et ehk oleks aeg sõõrikud käest panna ja oma iPodiga väike metsajooks teha järgneb tavaliselt nimet' isiku ränk düsfooria, kaaslaste pahameel ja "vihjaja" sotsiaalne enesetapp?

Tegemist on suhteliselt silmakirjaliku küsimusega, eriti meie "terviselembuse" valguses. Suitsetamine pole surmapõhjus nr1, ka pole seda alkohol. Peamiseks surmapõhjuseks (loomulikult Lääne ühiskonnas) on rasvumisest tekitatud südamehaigused. Juba ainult 5 kilo ülekaalu tähendab põhimõtteliselt seda, et igal pool kannate endaga kaasas 5-kilost kotti. Igal pool, kogu aeg. Hea küll, see ehk eriti ei kurna. Aga 10-15 kilo? 20? 40? Ülekaalulisust on kuritegelik õigustada või kuidagimoodi "geneetiliselt tõestada". Ma ei vaidlegi vastu, et teatud inimestel on soodumus ülekaalulisuseks, ent see ei tähenda, et nad lapsest saati "suure kondiga" on.

Tähelepanu tahaksin juhtida ka sellele, et toitumishäired on väga tõsine teema ja kõik ülaltoodu ei püüa kuidagimoodi seda teemat naeruvääristada. See on mulle südamelähedane temaatika ja ma tean, mida toitumishäire tähendab ja kui raske sellega tegelemine on (et mitte öelda, sellest ei parane kunagi).

Ent noor tütarlaps, kellel tekib anoreksia või buliimia, on palju rohkem mõjutatud oma keskkonnast kui kõrgmoest. Pildid loovad unelma, kaaslased loovad reaalsuse. See tähendab, kui teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad, hoolivad ja peavad teda ilusaks, arvab tütarlaps, et ta juba ongi jõudnud soovitud tasemele. Loomulikult on siin ületegemise oht ning kui neiut hakatakse õnnitlema/imetlema tema väikese kaalu/vööümbermõõdu pärast, võib seegi kinnisideeks välja areneda. Ärgem unustagem, et anoreksia on vaimuhaigus. Inimene tunneb ennast koledana ja paksuna, ükskõik, kui väike tema kaal parajasti poleks. Seda ei põhjusta mitte esikaanemodell, vaid lähedane inimene, kes ütleb õelalt. Numbrid pole olulised. Selle võib vallandada pisimgi kommentaar, mis paneb peas idanema mõtte: äkki ongi nii? Kui asi on piisavalt kaugele läinud, on seda praktiliselt võimatu peatada. Õigemini, võimatu on garanteerida, et see kunagi uuesti ei juhtu.

Emad, rääkige oma tütardega. Öelge neile, et nad on ilusad ja pange neid oma kehasid armastama. Kõik inimesed sünnivad ilusatena, see on meie enda valik, milliseks me endid hiljem muudame.

Mehed, ärge öelge oma naistele, et nad on paksud. Isegi siis, kui Sinu kallim on tõesti ülekaaluline ja asi hakkab ohustama tema tervist (ja voodilaudu), tuleks asjale läheneda hoopis teisest küljest: suunata naist tema teadmata. On väga harv juhus, et mees teab, et naine on kunagi toitumishäire all kannatanud ja pisimgi kommentaar võib vallandada uue hoo.

Pealegi, Te ju arvate, et Teie naine on ilus? Pange teda siis niiviisi ka tundma. Ta on seda väärt.

Teiseks, OM. Ainult kaks kommentaari: Lysacek uisutas paremini kui Pljuštšenko ja Kiku poleks pidanud katkestama.

Kolmandaks, inimesi ei tasu hukka mõista, kui ei teata, mis millegi taga on või oli.