laupäev, 12. detsember 2009

mis teeb inimesest selle, kes ta on? Njah, Cartman ütles selle et "a man is defined by his fireman", aga ma päris nii ei sõnaks.

Ma hakkasin selle peale mõtlema, kuna üks kaunis noor neiu palus minult, et ma ütleksin talle (ilma detailidesse laskumata) kolm sündmust, mis on mind kõige rohkem muutnud või teinud selleks, kes ma olen, mingisuguse psühholoogiaprojekti jaoks
Ma ütlesin talle kolm sündmust, millest kaks leidsid aset siis, kui ma olin alles väike pätakas ja need polnud tegelikult isegi mitte sündmused, vaid hoopis pikemad protsessid - elik siis TIKi valimine oma kooliks ja teiseks, professionaalselt muusikaga tegelema hakkamine. Kolmas polnud aga üldse mitte mingi minevikusündmus, see oli minu isa surm mis oli poolteist aastat tagasi. Ja ma mõtlesin, et kas oleks õige seda niiviisi defineerida. Oleks vist küll.


Siis hakkasin ma mõtlema igasugu muude sündmuste peale elus ja ma mõistsin, et tegelikult mõjutavad meid kõige rohkem väikesed asjad - mingi sõna või pilt mälusopis võib mõjutada palju rohkem, kui mingi Suur Sündmus. Ma näiteks tean väga täpselt, et ma ei söö enam iialgi hõbeheiki, sest ükskord maitses see suht jälgilt. Ma tean täpselt, et ma ei usalda ühte tütarlast, kes ütles selja taga väga halvasti oma parima sõbranna kohta. Ma tean täpselt, et minu jaoks seondub vapper sõdur Švejk alati Petsiga, kuna ta ütles midagi olulist Tallinnas Švejki restorani ees. Need on väikesed asjad, väikesed emotsioonid, mis pikemas perpektiivis võivad muuta paljugi.

Ma olin ükskord Viinis mingil näituseavamisel, kus palju vanu naisi sülekoerte ja Chaneli kostüümidega ringi hängis. Näitus ise oli suhteliselt keskpärane popkunst, julged värvid + motiivid jne, aga see kunstnik oli mind tänavalt leidnud ja kutsunud õhtusele avamisele ja noh, muidugi ma ütlesin jah. Nii ma siis olin, 14-aastane tütarlaps, suures kunstimaailmas.
Ja seal pakuti mingit Chardonnay Blanci ja see on igaveseks minu jaoks staatuse sümbol.

Et jah, ma küll tean, et keskpärase Chardonnay võib Konsumist neljakümne eeksiga kätte saada. Aga ma tean, milline kõla sellel oli, Chardonnay, selle naise suust, kes iga kord oma pikast sigaretipitsist mahvi tõmmates oma kuivalt nahalt veidi puudrit oma karvapallist sülekoera peale raputas.

Väikesed asjad jäävad millegipärast meeletult hästi meelde (sinine auguga kivi; Kinder Surprise'i krokodill; lapsena kingiks saadud elevant Vandu; üks kuri sõna; see, kuidas ta mind üle terve pubi vaatas; puudutus viis aastat tagasi; puudutus viis päeva tagasi; hommikusöök kell 9 Rohuneeme rannas). Me mäletame väikeseid asju palju paremini kui suuri, sellepärast, et neid on parem seostada.

Mida me endale ei tunnista, on see, et tegelikult mõjutavad väikesed asjad palju rohkem, kui suured. Niiet mõelgem, enne kui me teeme midagi, mis "on ju nii väike asi".
Kellegi jaoks on see tõenäoliselt päris suur.

Kommentaare ei ole: