ma ei saa täpselt aru, olen ma elevil, väsinud või ootusärev. Päevad võiksid korraga olla mitme tunni jagu pikemad, et enam-vähem jõuaks.
Aga ehk jõuab?


Kui ma üleeile und ei saanud, mõtlesin tükk aega eskapismi üle ning miks inimesed arvavad, et see lihtsam variant on. Selles mõttes, et ütleme, et ma seisan keset sellist laia, 6-realist maanteed ning otse minu poole sõidab meeletu tunnikiirusega üks suur rekka.

Face your fears.

See tähendaks ju ometi seda, et ma seisan nagu püha loom rekka esitulede valguses ning ootan, kuni ta sunnik minust üle sõidab (või äkki jõuab pidurdada).

Kui ma üritaksin oma probleemide eest põgeneda, siis ma jääksin lihtsalt niikaua jooksma, kuni ma enam füüsiliselt ei jaksa ning rekka sõidaks lõppude lõpuks minust ikkagi lihtsalt üle.

Seega, parim võimalus pole kumbki, ei oma hirmudele või probleemidele hulljulgelt silma vaatamine ega ka nende eest põgenemine.

Kui maantee asub keset tühermaad, võiks olla hea variant kõrvale põigata, tee pealt ära, ning proovida välja mõelda, mida paganat ma keset tühermaist maanteed teen.
Kui maantee asub keset metsa, tuleb mõelda veidi pikemalt, kuna kuigi rekka sõidab minema, võib mets endaga kaasa tuua hoopis uusi ja olulisemaid probleeme (eriti seoses metssigade ja nende jooksukiirusega).

Muidugi võib alati loota, et rekkal saab bensiin otsa, enne kui ta ohtlikult lähedale jõuab; et rekka on tegelikult illusoorne Smart; et see kõik oli halb unenägu ja ma ärkan üles kokkupõrke hetkel.

Võimalusi on mitmeid. Mitte ükski probleem pole ühekülgselt lahendatav (või lahendamatu).




Nojah, sama lugu on ju arvamuste ja põhimõtetega. Miks peaks keegi arvama, et ainult tema maailmavaade on see ainus ja õige? Suht müstiline.