Liitusime tantsutrenniga. Ootan tangot. Ja okkalist roosi Uku hammaste vahel, mille üle ma saan kaksteist aastat nalja heita.

Kirjutasin reporteritöös sotsiaalteemalise uudise. Tühi tunne jäi sisse. Ei, kui palju ka ei sunniks, ikka ei kisu vasakule.

Telekas on nädal aega katki olnud. Jälle on inimese tunne.

Tahaks kaladele ilusat akvaariumit.

Helistas naine kes tahtis, et ma tuleks tööle täiskasvanute koolitajana. Äkki hakkas vene keeles rääkima. Pidin vastu rääkima. Unepealt.

Ostsime 1960: Making of the President. Kaheinimese teema, üks on Nixon, teine Kennedy. Nixon võitis. Mina olin see, kes surma sai. Vähemalt oli mul ilus naine.

Kiirnuudlid ei ole söök. Tahaks ahju, et kartuli-hakklihavormi teha. Ja lasanjet ja lõhe sidruniga ja siretikooki.

Ja inimesed muutuvad.

Ja peaks maalid seintele riputama.

Ja tegelikult peaks puidust korterisse kolima, kõrgete lagede ja väikese aiaga. Vähemalt ma arvan niimoodi.

Uku arvab ka, ja seda ei juhtu tihti. Positiivne, iseenesest.

Cheers.