käisime tantsutrennis. üllatavalt raske oli oma kätt poolteist tundi üleval hoida. ja igasugu pöördeid teha. ja ma näen vist unes ka AAAAAEGLANE, KIIRE-KIIRE, AAAAAAAAAAAEGLANE, KIIRE-KIIRE. Aga muidu oli tore ja tunne, et pea-aegu kunagi võime isegi natuke tantsida.

Aga väga kauges tulevikus.

Innovatsioonikuvandi ettekanne oli ka, nüüd peab ainult kirjaliku osa ära saatma. Närvi ajab, et kaks semestrit järjest on sama asi (loe: mull). Praktilised teadmised? Tsiteerides klassikuid,"eneseabikoolitus ei ole akadeemiline loeng".

Audiovisuaalses kommunikatsiooni televisiooni osas (kuidas ma peaksin seda lühendama?) vaatasime väikest kokkuvõtet Eesti teleajaloost 55-99. Mõnus.

Harjavars on ikka instituudis, nagu avastasime. Peaks moppi tihemini kasutama vist.

Penne keeb vist. Aga voodi on liig mugav, et vaatama minna. Kurb, iseenesest.

Kohutavalt tahaks öelda midagi poliitilist, päevakajalist või võõrsõna sisaldavat. Esiteks ei viitsi ja teiseks pole lametsemise tuju. Parem toksin pastakaga lehma, mis voodi kohal ripub. Õigemini ripub see lambi küljes, mille Uku voodi kohale monteeris, et me saaks enne magaminekut kõrvuti lugeda. Suht hirmuäratav, tegelikult, on mõelda, et meil ripuvad laes lehm, kilpkonn ja must lammas (kaks viimast Bulgaariast toodud marionettnukud. Seda enam).


PENNE. Mulle õrnalt meenub, et keegi kunagi kutsus mind Penneks. See võis olla Kütaru. Mulle ei meenu täpselt, miks, aga ma vist ei taha ka mäletada.
Hm, peaks talt homme küsima.


Aga siiski, for the sake of it, mmm, valimised on. Vohh.