kolmapäev, 15. aprill 2009

kui maailmas valitseks anoomia, ei oleks ka ehk nii räigeid kuritegusid. Suur osa "kiremõrvadest" ehk siis tapmistest pelgalt tapmise pärast on korda saadetud justnimelt tabamise rõõmu pärast. Patoloogilised mõrvarid jätavad maha jälgi ja "meeneid", et oleks kindel, et tegu on nendega. Nad tunnevad kõige suuremat mõnu saadavast tähelepanust, tabamise võimalusest ning sellest kõrvalehiilimisest. Ent isegi tabades ei murdu nende edu, vaid omandab mõrvari peas uue dimensiooni, märteri plane of existence'i, tema on see, kes hukatakse oma kire rahuldamise tõttu.
Kui mitte keegi ei tunneks tema vastu huvi, kui tal ei oleks piire, millest üle astuda ning inimesi, kes tema võigast naeratust hirmuäratavaks peavad, ei oleks mingit mõtet ka tema tapmisvaatustel. Üks Vene sarimõrvar ei üritanud kohtuprotsessil ennast mingist süüst puhtaks pesta, ei, ta oli süsteemi peale vihane, et nood polnud avastanud tema teisi mõrvu ning süüdistasid teda ainult mõnede pärast. Üks teine, samuti venelane, kirjeldas oma iha tappa malelaua jagu inimesi (malelaual on 8x8 ehk 64 ruutu).
Luues üha suuremat kajastust, loome me ka suuremat vajadust kajastatud saada. Psühholoogiliselt ebastabiilsete inimeste jaoks loob võimalus "tunnustust" saada, isegi kui see meie jaoks on negatiivne, vajaduse midagi "ära teha". Tuleb silmas pidada, et ma teen praegu ränke üldistusi ning ei ürita kuidagi väita, et kurjategijad mõtlevad vaid selle peale, et kajastatud saada. Pigem üritan öelda, et nii mõnedki neist apelleerivad tähelepanule ning saadavale hukkamõistule, mis pakub neile psühholoogilist naudingut.
Tema on oma kõvera maailma kuulsus.


***

Halastuse ja haletsuse vahel on tohutu, pea olemuslik erinevus; tähtis on mõista, et nende vahel on ka täpselt sama tohutu sarnasus, eksitentsiaalne paratamatus. Nad mõlemad nõuavad nemesist. Halastus on jumaliku andestamise väljendus; võimalus mängida elu ja surmaga, kui surmamõistetule hetk enne tema hukkamist andeks anda. Sellegipoolest tuleb halastamiseks ta kõigepealt hukka mõista, kellelegi halastamine, ülima headuse akt, nõuab ka kellegi hukka mõistmist, ülima julmuse väljendamist. Paradoksaalsel kombel eksisteerivad need mõlemad korraga, teineteist välistamata.

Haletsus, üks jälgimaid tundeid inimloomuses, vajab nõrka ja väetit iseenda suuruse väljundiks. Mitte keegi ei saa tunda haletsust ilma, et ta näitaks näpuga kellegi "halvema" peale; automaatselt muutub haletseja "paremaks inimeseks", kellekski, kes on suuteline teist haletsema ja talle armuandi andma. Haletsus ei tohiks kunagi olla voorus. Teist inimest aidates ei tohi mitte iialgi suhtuda sellesse, kui võimalusse talle midagi endalt ära anda, tehes sellest teene, nõudes tema alandlikku tänu ning rõhutades hiljem oma headust, oma võimet teistele abiks olla. Inimene, kes elab teiste kaudu või teistele, kelle head omadused tulenevad vaid teistest, ei ole vooruslik, vaid... hale.







Kommentaare ei ole: