Parempoolsus ja Buchanani sündroom

Pärinedes ajast, mil vasakukäelisi piitsa ja präänikuta paremakäelisteks ümber sunniti, meeldib mulle väga vaba ühiskonna vabadus vabalt valida enda kuuluvusi, olgu siis usulisi, poliitilisi või sootuks soolisi. Mustvalgest maailmavaatest sai mõned kuud tagasi juba räägitud, räägime seekord parem-vasakmaailmast.
Teatavasti on tervislik opositsioon demokraatia (mis on vaid sõnakõlks!) alus. Opositsiooni ülesandeks on - oponeerida, seega julgustada diskussiooni ning juhtida tähelepanu valitseva poliitika kitsaskohtadele. Mis juhtub aga siis, kui eesmärgiks saabki ainult oponeerimine mitte edasimineku vaid valitseva võimu õõnestamise jaoks?
Parempoolsust on defineeritud mitmeti - Prantsuse revolutsiooni aegu oli "parem" ja "vasak" pool eraldatud istekohtade järgi parlamendis; parempoolsed toetasid vana rezhiimi jätkumist, vasakpoolsed aga uut korda. Oxfordi poliitikasõnaraamatu (Stephen Fisher) järgi on parempoolsus jällegi opositsioon sotsialismile ja sotsiaaldemokraatiale ning seotud mõistetega nagu konservatism, liberalism, natsionalism.

Et mitte laskuda segasesse mõtiskellu teemal "mis on parempoolsus?", selgitan pigem, miks arvan ennast (apoliitiliselt) parempoolseks.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Küllaltki palju on viimas(t)el aastakümne(te)l näha olnud edu dogmatiseerimist, ent ka demoniseerimist. Fraas Esimene Eesti meenutab kõlavalt Nõukogude-aegseid karikatuure rasvunud kapitalistidest, kes torukübarate ja rahakukrutega ehitult ausaid töömehi nülivad. Sellepärast, et ausa tööga, seltsimehed, keegi rikkaks ei saa. Teisalt vaatavad üle Suure Lombi meie poole ameerika unelma produktid, kes väikeste poistena räpastel linnatänavatel ajalehti müües lõpetasid nende samade ajalehtede põhiliste uudisobjektidena. Ma väldiksin seda väljendit hea meelega, ent - paradigmaatiline nihe röövkommunismist röövkapitalismi lõi paljudel jalad nii alt ära, et tarvis oli klammerduda traditsiooni külge. Niivõrd suurtes ühiskonnamuutustes (eriti veel paljude jaoks nii ootamatutes) oli kõige lihtsam jääda järgima samasugust mentaliteeti: mõisa köis, las lohiseb aka institutsiooniviha. Tudengipäevade öölaulupeol ei teinud paljud ärkamisaja hittide ajal piuksugi, ent "mõisa-ad põlevad, saksa-ad surevad" tõstis mürameetri oma üheksakümne detsibelli tasemele. Las põlevad, neh, mis meil sellest.

Eriti hulluks läheb asi siis, kui tõmmatakse paralleele meie finnougrilastest sõprade või sootuks Põhjala kuningriikidega (vt lugupeetud sm. Kutseri eelviimast blogipostitust). Sellepärast, et isegi nende alkohoolikud saavad suuremat toetust kui meie end hingetuks rügavad töölised. Millele ei juhita aga iial tähelepanu on meie riigi ja majanduse noorus teiste kõrval. Selleks, et oleks midagi laiali jagada, tuleb kõigepealt palukesi ka kõrvale panna. Jah, palgad on väikesed ja töö on raske, punane koll pole veel täiesti ajaloohämarusse langenud ning keskmine noor ei tea, kuidas kirjutada "usjas teerada kausja järve kõrval" - mida rohkem meid siit lahkub, seda vähemate õlule jääb noore riigi ülesehitamine. Ning kui nood desertöörid julgevad veel sopalehtede, vabandust, kollase ajakirjanduse veergudel ilkuda kadedate ja õelate rahvuskaaslaste üle... Sellistel hetkedel tahaks tammsaarismid vahetada märksa paslikuma Arbeit Macht Frei vastu.

Ausa töö eest saab riik maksude näol tulu, mille najal kõike muud üles ehitada. Enne, kui tekib efektiivne toetuste süsteem, on vaja üles ehitada efektiivne maksude tasumise süsteem elik "maksa ära 2011". Siit ka minu absoluutne lemmikteema,

Astmeline tulumaks ehk Allakäigutrepist üles

Ma ei ole mitte kunagi mitte ühegi vasakpoolse inimese, ei poliitiku ega tavakodaniku käest kuulnud ühtegi reaalset, käegakatsutavat argumenti, mis räägiks astmelise tulumaksu kasuks. Sven Mikser pobises, et tegemist pole mitte ainult tulumaksu, vaid kogu maksusüsteemi muutmisega, mõni alandlikum ütles, et "aga Rootsis on" ning Eiki Nestor korrutas "tulude ümberjagamine, TULUDE ÜMBERJAGAMINE". Sellepärast, et arenenud ühiskonnas on selline varade ümberjagamine mõistlik, teate küll, think of all the children. Ent jätkem kõik see demagoogia, jälgime reaalset elu.

Varade ümberjagamine 1: Minu potilillest saavad rõõmu võrdselt kõik

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese lilleseemneid. Minu aiandusalased teadmised pole väga pädevad, seega ütleme, et tegemist on näiteks asaleaga. Ta külvab seemned mulda, kastab, väetab, rohib (?) ning mõne aja pärast on tema aialapikesel/aknalaual kaunis lilleke. Tema on selle lillekese jaoks raisanud küll oma tööjõudu ning raha, ent kui ta lillest saadavat esteetilist naudingut kellegagi jagab (näiteks enda sõbraga, kellel pole nii rohelised näpud), ei kaota ta sellest ise midagi.

Varade ümberjagamine 2: Mina töötan, Sina sööd

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese porgandiseemneid. Kuude kaupa harib ta oma kolme peenrakest, rohides, kõblates ja lõõskava päikese käes rasket tööd rabades. Viimaks saabub sügis ning roheliste võrsete all on näha oranzhe, mahlaseid, krõmpsuvaid porgandeid. Ohates rebib ta esimesed kaks peenart porgandeid maa seest välja ning viib need kohalikku aianduskooperatiivi sotsiaalhoolekande katteks (kõikidel ei ole võimalust enda tagaaias porgandipeenraid kasvatada, kõplaturul valitseb defitsiit ning 46% porganditest läks Kolmanda Maailma skorbuudifondi. Laste skorbuudifondi). Ülejäänud peenratäis läheb jagamisele kihelkonna elanike vahel, erilise rõhuga linnaelanikele (kuna maarahval on tervislik eluviis juba omast käest võtta). Niiviisi järab kodanik Kõps oma üksikut kidurat allesjäänud porgandit, suus heaoluühiskonna mõru maik.


Astmeline tulumaks tähendab enda tööga teenitud raha eest kellegi tegemata töö kinnimaksmist. Enne, kui minuni pillata teravaid väljendeid töövõimetute, laste või vanurite suhtes, tasuks vaadata ringi mitte ainult töövõimeliste elanike tööhõivestatistikat, vaid ka töövõimelisi töötuid enda tutvusringkonnas. Väljavõte ühest veebifoorumist, tänase kuupäevaga, teemaks "võimatu tööd saada":

Suht võimatu olukord, tahaks lausa vanduda ja kohe väga koledate sõnadega. Ma olen kindel oma tööalastes oskustes, aga kui just liinitööliseks või toidupoe kassapidajaks ei taha saada, siis võin suu tööst puhtaks pesta...

Ühesõnaga, tegemist pole meil mitte tööpuuduse, vaid sobiva töö puudusega. Sest noh, päh, kes ikka tahaks kassapidaja olla, eksole. Mõttekam on noolida oma kurva töötustaatuse eest riigi raha, mis kusjuures tuleb ka näiteks kassapidajate käest. Astmelise tulumaksu kehtestamise korral maksaks aga sellised päevavargad kinni need, kes on elus pingutanud selle nimel, et kuskile jõuda (ning nendele samadele kassapidajatele tööd anda). Üks mu fantastilisi (parempoolseid) sõpru sõnas kord tabavalt, "Astmelise tulumaksu poolt saavad olla vaid need, kes teavad sisimas, et nad ei satu kunagi skaala sellele poolele, kes teistest rohkem maksavad". True that.

Ning veel - ühiskonda, vaeseid, lapsi, haigeid ja vanu saab toetada ka iseseisvalt. Varakad inimesed saavad ka ise valida, kellele kuulub nende poolt välja teenitud palk ning milliste kanalite kaudu nad kedagi toetavad. Warren Buffet on heategevuse jaoks annetanud 31 miljardit dollarit. Teate, palju see Eesti rahas teeb? Päris palju. Pool sellest rahast oleks võinud minna aga selliste elukate toetamiseks: (insert lazy youngster picture here).


Võrdsus, vabadus, vendlus

Kummastav tõsiasi on see, et vasakpoolsed töötavad ise vastu kõigele, mille eest teoreetiliselt seisma peaksid. Võrdsus? Kõik peaksid maksma võrdselt makse, olema seaduse ees võrdsed, omama võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Ma ei näe võimalust vabaks eneseteostuseks, kui alates teatud palga- või ajumahupiirist hakatakse kärpima, et kedagi rohelisse, või kui soovite, punasesse kasti suruda. Miks pean mina maksma teistest rohkem, kui minu palk ületab 3000€ piiri kuus? Miks peaks keegi tundma end halvasti, kuna käis heas koolis? Veel enam, kuidas sümboliseerib vabadust ja võrdsust tõsiasi, et naisi peab olema teatud arv igas kollektiivis? Kas tööandja peaks jätma tööta kompetentse meeskandidaadi kvoodi täitmise eesmärgil? See ei ole ei vabadus ega võrdsus. Või on? Vasakpoolne vabadus on täpselt sama vaba kui kärbitud tiibadega puurilind ja võrdne kui USA ja Euroopa kleidisuurused.