Priit Pullerits kirjutas Postimehes soorollidest ja mehelikkusest, õigemini selle kadumisest.
Ma ei oskaks temaga rohkem nõustuda.

"Mehelikkus" on tõepoolest muutunud mingiks veidraks anakronismiks ning ühiskond propageerib kas sootust või lihtsalt looderdamist. Me ei peagi laskuma šovinism vs feminism klišeedesse, selleks, et märgata, et midagi on valesti. Tänavad on täis täiskasvanud mehi, kes näevad välja nagu neljateistaastased getopoisid; ülikool on täis mehi, kes selle asemel, et tuleviku nimel pingutada, üritavad kõigest mööda hiilida, et oma keskkoolipikendust veelgi pikendada; ühiskond on täis mehi, kes hoolimata oma vanusest elavad kas oma vanemate, oma naise või veelgi hullem, mõlema kulul.

Kuhu jäi autunne? Eneseuhkus? Soov midagi tõestada? Soorollidest lähtuvalt, nagu tõi välja ka Pullerits, on probleem selles, et naised muutuvad järjest tugevamaks. Soorollidel kui sellistel pole enam erilist kaalu. Samas on siin suur süü ka naistel, kes lasevad meestel mugavustsoonis pesitseda. Miks peaks mees pingutama, kui ta teab, et seda tegelikult vaja pole? Kui voodis on kedagi näppida ja soe söök on laual hoolimata sellest, et naine ennast selle nimel surnuks rabab ja usub pimedas armastuses, et kunagi tuleb ka see hetk, mil mees tema jaoks midagi teeb, tuleb see hetk... Tõenäoliselt ei iial.

Samas ei puuduta artikkel veelgi suuremat, ühiskondlikku mastaapi, mis soorollide hägustumisest hullemgi. Avalik arvamus toetab lodevust, rumalust ja laiskust. Meie "staarajakirjanikud", "staarmeikarid" ja "printsessid" pole mitte edukad ja omal alal nime teinud tegelased, vaid labiilsed fruktid, kelle üle on pitsi kangema kõrvale hea natuke naerda.
Me kadestame neid, kes oma eluga midagi teinud ja oleme nemad oma suurest vihast (ja mõneti ka NLi järellainetusena) kurjadeks kapitalistideks muutnud. Me ei pea lugu tööst ja pingutamisest (vt "kas Eestis on liiga vähe pühasid"). Lahedad on need, kes mitte midagi ei tee, saavutada ei soovi. Ja niiviisi sünnivadki noormehed, kes ka kahekümnendates eluaastates alles poisikesed ja ei mõista, et paari aasta pärast on nii mõnekski plaaniks juba liiga hilja.