pühapäev, 14. märts 2010

Päris kurb on tõdeda, et kui ma tahan Parrega rääkida, karjun teise tuppa, "Parre, tule MSNi!". Digitaliseeritud ühiskonna võlud.

Viimasel ajal on olnud väga palju, millest mõelda ja liiga vähe aega, et seda teha. Tunne on kirju ja ülevoolav ja kurnav ja väsitav ja nukker ja elevil ja segaduses ja tegelikult tahaksin ma lihtsalt... magada. Väga kaua. Ja ärgata üles päikesepaistelisel päeval, aknad lahti, niiviisi, et ma tunnen värske muru lõhna. Ja metsakohinat. Ja istuksin terve hommiku aknalaual ja ei mõtleks mitte millestki.

Inimesed mõistavad liiga vähe, et tegelikult ei tunne mitte keegi mitte kedagi teist. See, mis kellegi sees peidus, on lihtsalt nii varjul, et teha mingeid ennatlikke järeldusi on rumal. Me oleme nii varmad teisi hukka mõistma, et iseenda üle kohut pidada ei tule meeldegi. Mitte et see oluliselt vajalik oleks. Ma olen tükk aega hoidunud teisi kuulamast (kuigi mõnikord võib-olla peaks), aga nüüd tahaksin kellegagi maha istuda ja kuulata, mis tal öelda on. Ja mõelda - mis pagana pärast ta seda mulle näkku öelda ei julge? Või minu arvamust küsida. Mida vähem mingist olukorrast teatakse, seda kärmemad ollakse asju ette kujutama. See teeb küll haiget, jah, teeb, aga eks ma proovin sellest üle olla.

Ja me kõik teeme vigu, kas pole. Mõni meist teeb vigu natukene karmimalt, kui teised. Mõni suudab enda vigu varjata. Mõni mitte. Ma tahaksin loota, et kõik on mingil määral õppetund, aga see on natuke jama. Mõnikord lähebki midagi lihtsalt sellepärast katki, et katki minna. Siis tuleb lihtsalt maha istuda ja oodata, et halvad ajad mööda läheks - tavaliselt lähevadki.

Vist.

Kommentaare ei ole: