liiga palju tähendusi jääb mõttetult õhku rippuma. Me omistame asjadele mõtte, mis sageli pole üldse seoses tema tegeliku olemusega; me kõik elame tegelikult ebareaalses maailmas, pookides teiste tegudele/sõnadele külge enda loodud tähendusi.

Miks ta seda ütles? Miks ta seda nii ütles? Kas ta puudutas mind meelega või kogemata? Poolkogemata? Kas ta pärast puudutamist tahtis mind veel korra puudutada? Kas tema nukker nägu tähendab, et ta ei salli mind või et tal on paha olla? Kas ta ei tulnud sellepärast, et ta ei taha minuga aega veeta? Kas ta tuli sellepärast, et tal on mingid kurjad kavatsused?

Võib-olla peaksime vähem aega raiskama küsimuste küsimisele ja mõtete mõtlemisele ning asju tegema. Tegemine on loomulikult poole raskem kui mõtiskelu, ent toob ka otseseid tagajärgi.

Ja inimesed võtavad end liiga tõsiselt. Pidevalt on vaja kinni hoida mingisugusest raamist, mis endale ümber ehitatud, teisele poole vaatamata. Olgu, sul on oma stiil, sul on bändid mida sa kuulad, sul on inimesed, kellega sa suhtled, sul on ajakirjad, mida loed, aga näidates, et neist piiridest väljaastumine on sinu jaoks võimatu, diskrediteerid end päris korralikult. Kui sa ei suuda olla enese ja teiste vastu aus, muutud lõpuks kestaks. Pealegi, on ju kurnav olla kogu aeg keegi teine? Palju meeldivam on omada luksust olla pidevalt Sina Ise.

Siis ei pea teesklema, nagu sa poleks Lion Kingi ajal nutnud. Või poleks teinud vigu. Või näeksid alati Hea Välja. Või ei saaks kunagi haiget. Või ei tahaks sisimas, et keegi sulle pai teeks. Või vähemalt embaks.

Jah, imagod on toredad ja mõnes kontekstis hädavajalikud, ent alati peab sinu tegelik olemus neist läbi kumama. Muidu hakkaks mul kohvikus inimesi vaadates lihtsalt igav.