See, kes elab minevikuta...

Meie reliikvia - see on vabadus! võinuks kosta laupäeval kümnete tuhandete kohaletulnud eestlaste suust. Lausa käegakatsutav oli see ootusärevus, tekitatud päev läbi linastunud dokumentaalfilmide, hüüdlausete ja ühtsustunde poolt. Ma käisin, ma nägin, ma pettusin. Ent, nagu ikka, on suurem osa probleemidest emotsionaalsed ning neid kõiki on võimalik ratsionaalselt lahendada. 

Teeme proovi. 

Hetkel eksisteerib situatsioonis kaks poolt (ceteris paribus) - tootjad (Vabaduse laulu korraldajad) ning tarbijad (kohaletulnud ja telerist vaadanud). Emotsioon, millele otsiti väljundit, jäigi väljundita ning ürituselt lahkuti pettunult. Ühtsustunne oli tarvis aga kuhugi kanaliseerida ning seda tehti, suunates enda pettumuse ürituse korraldajate vastu. Pettumusega ühines ka meedia ning korraldustiimilt nõuti aru - mis toimus?? Miks asendati härduspisarad ja rinnus põksuv isamaaline tunne poolpaljaste käblikute ja väriseva häälega anglofiilidega? Kuhu jäi Iff? Miks me ei saanud kaasa laulda? jne jne

Selle peale alustas tubli korraldajatiim enesehävitususlikku programmi ning asus vasturünnakule: te ei mõista meid. Meie toetame uute traditsioonide loomist, me tahame vabaduse tuua noorteni. Teie ei hooma modernset kunsti! Olgugi, et parim kaitse on sageli rünnak, pole see siin teps mitte nii. Et jõuda asja tuumani, vaatleme olukorda abstraheeritult. 

On olemas nõudlus ja on olemas pakkumine. Jätame esialgu traditsiooni ja muud tegurid valemist välja. Tarbijatel olid ürituse suhtes teatavad nõudmised, mis tegelikult polnudki eriti karmid - me tahame jälle laulda. Tootjatel olid ürituse suhtes head kavatsused - pakume noortele artistidele võimaluse end Vabaduse Lauluga siduda. Kuskohas see asi siis nõnna valesti läks? 

Kallel ja Kristil on kahekümnes pulmaaastapäev. Iga aasta on nad käinud Hispaanias, Andaluusia mägismaade keskel asuvas pisikeses romantilises hotellis, kus nad ka endi mesinädalad veetsid. Veinibaari maitre'd, Pilar, juba teab, et prouale meeldib šokolaadifondanti kõrvale 8cl Fine Ruby porti juua, olgugi, et tema espanjoola-uhkus kihvatab portugaallaste nektarit pisikesse pokaali valades. "Rioja es mucho mejor..." pomiseb ta endamisi. Nad ööbivad iga kord kolmanda korruse tornis, mille keerdtrepist üles minnes jõuab hingematva vaatega katuseterrassini. Igal aastal kakskümmend aastat järjest on nad seal käinud. Hotellipersonal, eriti hotellijuht don Pedro, on paarikesest sisse võetud ning on lausa nende pulmapildi kaminasaali üles riputanud. Nende tulekut oodatakse igal aastal innuga. 

Tänavu tundub aga Kristile, et mehel on talle paar krutskit varuks. Kalle vandus küll, et käis lennujaamas pileteid ostmas ja rentis Hertzist auto, millega hotelli jõuaks; broneering on neil niikuinii iga-aastane. Kristi südames midagi justkui kripeldas, ent - kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat. Tähtis päev jõudis kätte ning Kristi avas hommikul ootusärevalt silmad. Mees oli voodi kõrvale toonud kimbu värskeid pojenge ning väikese kaardi: "ma ootan Sind all, kallis. Meie Armastuse Reisil". Naine riietus - aeglaselt, mitte liig' innukalt - ning sammus väärikalt mööda mahagonpuidust treppi alla. Ta hingeldas, ta oli kindel, et nii tähtsa päeva puhul oli Kallel midagi erilist plaanis. "Ehk soovib ta tõotusi uuendada? Ehk on ta don Pedroga juba eelnevalt kokku leppinud, et meie saabumisel ootab meid pudel -" tema mõttevoog peatus järsult alumise korruse aatriumisse jõudes. Söögitoa uksest murdsid suurde halli kuus sombreerodes tüsedat härrast, kes hakkasid koheselt kitarri ja maracadega hirmsat lärmi tegema ja Bee-eesame muu-uucho laulma. Kristi kiljatas ehmatusest ning haaras kätega peast. Sombreerodes härrased aga juhatasid sisse Kalle, kes pesuehtsas latiino-tantsu ülikonnas, roos hambus, juuksed õliga peadligi lakutud, Kristini sammus, talle roosi ulatas ja lausus: Chrrristiiiiina, muuuchoo... Kristit haaras õud, ent ta ulatas mehele käe. "Kallis, Sa ju mõistad, et need mehed on Mehhikost, mitte Hispaaniast?" küsis Kristi igaks juhuks. "Si, siii, Chrrrristiiiiina, uuno surpriiiiso." Ta juhatab naise uksest välja, kus neid ootab kaks mootorratast. "Istu, Kristi, kiiver on tagaistmel!" juhendab mees. "Aga ma ei oska ju -" - "Istu!!" karjatab Kalle. Suure hädaga saab Kristi lõpuks mootori käima ning vingerdades üritab mööda teed Kallele järgi sõita, samal ajal kui too Besame Muchot lauldes päikeseloojangule vastu sõidab. Nende õhtu lõpeb 40km eemal mere ääres, kus mees värskelt püütud kalast uhhaad valmistab ning uhiuuest nutitelefonist spordiuudiseid jälgib. Säravate silmadega ulatab Kalle naisele kausitäie auravat suppi, kuna too järjest nukramaks muutudes romantikat ootab. "Säh, võta, ära nukrutse nüüd. Lusika leiad telgist," lohutab mees. Märgates, et Kristi sellest vaid enam nördib, mässib ta oma veidi kala järgi lehkava fliisi naise õlgade ümber. "Vaata üles, Kristikene, tähed! Kujutad Sa ette, kuidas me siin kahekesi, ihuüksi, mererannal..." Mees muheleb ning sätib lõkkeaset. "Kurask, on siis vaja iga aasta ka seal kaugel maal käia, siin kõik käe-jala juures. Vohh, sellest teemegi nüüd uue traditsiooni!" 

Jah, kellel seda minevikku ikka tarvis on, ohkab Kristi endamisi ja lürbib plastiklusikaga kalaleent. Kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat...

Mõned traditsioonid on siiski pühad, kuitahes head kavatsused nende reformijail ka poleks. 

Mördiööbiku eleegia

Ma ei usu, et olin ainus, kes märkas tabavat irooniat eilses Delfi  põgenikeloos, kus 52-aastane Andrei kirjeldas, kuidas ta suundub perega Eestist Siberisse inimväärset elu otsima. Nali jätta, oma lugudest rääkisid ka teised õnnetukesed, kes suunduvad õnneotsingutele Iirimaale, Hispaaniasse, Portugali (teatavat irooniat näen ka siin).

Hiljuti sõin Number9 terrassil lõunat ühe Hispaania luksushotellide keti müügijuhiga, kes avaldas imestust Eesti tubliduse kohta – meie suutlikkust alla neelata kärped, mis raskel ajal edu tõid; meie suutlikkust hoida kokku ja teha sama raha eest kaks korda rohkem tööd; meie suutlikkust pudeli vee eest 3 eurot maksta. „Ma plaanin kolida Singapuri, võib-olla Hong Kongi. Vaata ise, mis praegu Hispaanias toimub,“ sõnas ta lõpuks, pilk maas. Majanduspõgenik nagu iga teinegi? Vale.

Eestlastest mördiööbikud ja banaanikorjajad ei ole sugugi paremad „rätipeadest“ ja „arbuusimüüjatest,“ keda nad ise analoogselt sõimavad. Parasiteerida riiki, mis on enda ülesehitamise etapid läbinud, olles odav, keele-ja kultuurioskamatu tööjõud, peaks olema alandav. Ma ei räägi siinkohal spetsialistidest, kes on läinud välismaale kogemusi omandama, et neid hiljem kodumaal jagada; ma räägin betoonivalajatest, kalkunikitkujatest ja maasikakorjajatest, kes ei soovi kodumaal "käsi määrida".

Muru on rohelisem seal, kus seda hooldatakse

Millegipärast on paljudel raske võtta vastutus enda valikute eest. Palganumbrid ja positsioonid on ikkagi suhteliselt avalikud – on teada, millised valikud pakuvad materiaalselt rohkem hüvesid. „Majanduspõgenike“ põhiliseks argumendiks on „inimväärselt elada“ – „inimväärselt“ tähendab selles kontekstis kusjuures „raha nagu muda“ (disclaimer: üldistan – SS). Kui avaldati advokaatide sissetulekud, lärmasid igal pool kommentaariumides kibestunud indiviidid, kui ebaõiglane see on. Kuidas täpselt? Mine ülikooli, õpi juristiks, soorita advokatuuri eksam, saa palju raha. Või –kitku Iirimaal viis aastat kalkuneid ning imesta hiljem, miks sa reaalsel tööturul atraktiivne pole. 

Kirjutasin aasta-kaks tagasi noorte põhilisest veast – luua enda ellu lineaarne illusioon punktist A (olen 17 ja maailma kõige targem) punkti B (istun nahkdiivanil ja vaatan arvutiekraanil, kuidas kontosaldo lõppu nulle aina juurde tiksub). Vahepealsed sammud kipuvad pahatihti ununema.

Loomulikult toidab seda müüti ka usk „andekusest“ või heast tähtede seisust – kiputakse unustama, et iga eduloo taga on meeletult palju tööd. Bill Gates poleks olnud nii edukas, kui tema ema poleks teda pannud keskkooli, kus puhtjuhuslikult oli olemas üks vähestest arvutitest terves riigis, mis võimaldas noorel Billil programmeerimist harjutada – eelis paljude teiste ees. Üldjuhul loetakse ekspertiisi saavutamise eelduseks 10,000 tundi tööd. Tehes kiire arvutuse ilmneb, et täistööajaga (40h nädalas) ja ilma ühegi puhkuseta on enda valdkonnas võimalik saavutada eksperdi tase viie aastaga. Kui inimese eesmärgiks on olla 25-aastane CEO, peab ta alustama varakult ning nägema väga palju vaeva.

Karjale on vajalikud vaid need isendid, kes panustavad ühisesse toimimisse. Need, kes ei suuda panustada füüsilise tööga, võivad teistele elutarkust edasi anda; need, kellel õnnestub paremini seada sõnu, kui atra, peaksidki seda tegema. Sellegipoolest peab eksisteerima teatav balanss – tööviljakusel eksisteerib siiski mingi absoluut, üle mille pole enam võimalik parasiite ära toita. 

 

Las minna!

Ma küsin korra, milles on probleem? Kas me päriselt tahame neid inimesi enda sekka? Öeldakse ju, et olulisem kvantiteedist on kvaliteet. Saabki geenibasseini veidi puhtamaks. Ärajooksikuid on ikka, nii nagu Pronksiööl oli vandaalide hulgas eestlasi. Eestlased suure E-ga olid aga need, kes järgmisel hommikul luua ja kühvliga klaasikilde kokku pühkisid ja tööd edasi tegid.

Seepärast usun ma, et väga suurt probleemi ei maksaks „suurest rahvarändest“ teha. On mindud ja saba sorgus koju tagasi tuldud – on ka võõrsile jäädud ja õnnelikuks saadud. On iga inimese vabadus valida, kus ta elutseda ja poegida soovib.

Küll aga ei tohiks enda ebaõnnestunud valikutes ühtki riiki süüdistada, ka mitte meie oma.

Vaba kui vang

Teet Raatsin kirjutab 20.aprilli Kesknädalas vangide inimõigustest (lugeda saad siit), kritiseerides Vabariigi valitsust ning heites ette "2700 kodaniku õiguste räiget rikkumist" (pidades silmas vange - SS).

Erinevate demokraatlike maksiimide röökimise foonil kipub sageli ununema tegelik küsimus ja reaalne situatsioon. Mille tarbeks meil üldse õigused on? Miks meil on õigus valida? Mida see mõjutab?

Üldjuhul kirjutab inimene enda õigustele ja kohustustele alla juba sünnihetkel (kuigi see võib riigiti erineda). Kodakondsuse saamisega omandatakse mitmeid kodanikuõigusi- ja hüvesid, eeldusel, et nende säilitamiseks täidetakse ka teatavaid kohustusi. Eksisteerivad võõrandamatud õigused (õigus elule ja vabale eneseväljendusele) ja ka võõrandatavad õigused. Mõned õigused tuleb „välja teenida“ – kasvades piisavalt vanaks või omandades teatud haridustase. Sellise lepingu järgimist peetakse üldjuhul iseenesestmõistetavaks – seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Nüüd kujutleme, et tekib hetk, mil üks lepingupool soovib oma kohustustest taganeda – kedagi tappes, maksupettust sooritades, riiki reetes. Süüdimõistmise korral võõrandatakse temalt teatud õigused ning ta (teoorias) kaotab ühiskondlikud hüved. Kõlab nagu plaan?

Vangistus on vägagi moodne nähtus. Tänapäevane versioon – vangistus karistusena – sai alguse 19.sajandi Suurbritannias, kus esmakordselt kasutati karistust kui rehabilitatsiooni. Seadust rikkunu asetati mini-ühiskonda, kus ta sai õppida, töötada, sportida ning lõpuks astuda tagasi ühiskonda paranenud hingega. Süsteemi uudsuse tõttu painavadki meid sageli probleemid, dilemmad, vastuolud.

Rehabilitatsioon vs profülaktika

„Silm silma vastu“ tehnika töötab iseenesest päris hästi – vargal kätt maha raiudes saab ruttu selgeks, et kätetuna on tal keeruline kuritööd korrata või kastreeritud mehel kedagi seksuaalselt rünnata. Samavõrd efektiivne tundub olevat veritasu meetod – lüües maha kellegi isa tean ma päris kindlalt, et tal on igasugune õigus tulla mulle külla ning teha täpselt sedasama minu isaga, kusjuures ma pean teda külalislahkuse kohaselt samal ajal kuuma teega kostitama. Sellised meetmed toimivad korraga nii karistusena (efektid viiakse läbi pärast kuritöö toimumist) kui ka preventatsioonina.

Idee vangistusest kui „rehabilitatsioonist“ oli revolutsiooniline, kuna väga mitmes mõttes on vangide ülalpidamine pärast süüdimõistmist vastuoluline. Mõte sellest, et viie süütu inimese mõrvar saab neli korda päevas sooja sööki ja magab pehme vatiteki all minu ja sinu tööga teenitud raha eest tekitab sisemisi värinaid. Idee on aga üllas: kindlasti väljub sellisest asutusest rõõsa ja kraps tööinimene. Või ei?

Kõigepealt tuleb määratleda karistuse iseloom. Vangistus ei tähenda juba enam ammu kellegi „trellide taha pistmist,“ olete vast viimase nädala jooksul isegi näinud lehest Raatuse tn ühika, vabandust, Norra vangla pilte. Vanglad on mugavad, turvalised ja pakuvad kinnipeetavatele piisavalt võimalusi nii eneseteostuseks kui ka meelelahutuseks. Kõik on inimlik. Kas liigagi?

Nõia-Ints ja kärbeste jumal

Luues selliseid „inimlikke“ asutusi riskime metatasandil mikroühiskondade loomisega. Nii nagu kultustel kaob lõpuks ära sidusus põhivooluga, nii nagu äärmuslikud organisatsioonid minetavad lõpuks arusaama ühiskonna alusreeglitest, nii võib see juhtuda ka „uue laine“ vanglates. EV Vangistusseadus määratleb vangi õigused ja kohustused (nt enese hügieeni eest hoolitsemine). Õigusteks on töötamine, meelelahutus, haridus... Paratamatult jääb mulje, et mõnedele vangidele on lubatud vaat’ et rohkemgi, kui suurele hulgale tavainimestest. Meediafenomen Nõia-Ints on sellise suhtumise ilmekas näide: tegemist on keskmisest vähem intelligentse retsidivistiga. Ometigi kohtleb meedia teda kui staari (ning ei ole mitte mingisugust vahet, kas kuulsus on negatiivne või positiivne, ta muudab inimese ikkagi ikooniks), kuulates tema härdaid vanglalugusid.  Ununeb kõige põhilisem: inimene on tahtlikult vastu astunud meie ühiskonna reeglitele. Loobudes oma kohustustest, loobub inimene vabatahtlikult ka oma õigustest.

Vangidel tekib oma folkloor, nad tunnetavad end ühtsena - ühtsemana, kui suurem osa meist. Prooviks äkki Kellavärgiga Apelsini metoodikat ning näitaks sunniviisiliselt mõrvaritele nende ohvrite elulugusid, taustaks nende meelismuusika? Surmanuhtluse poolt ei ole ma samuti, sellest võib lugeda siit. Kõige vähem olen ma aga selle poolt, et neid, kellele reeglite järgimine ei sobi, topitakse sanatooriumidesse raha eest, mida võiks rehabilitatsiooni asemel kasutada profülaktikaks, panustades haridusse ja noortesse.


Kodanikuõiguste rikkumine oleks lasta neil 2700-l, kellele selle riigi seadused ei sobi, meie tuleviku üle otsustada. Mis teie arvate, kas vangidel on liiga palju õigusi või tuleks nende vastu leebemgi olla?

Koletisest keisriks

Klikimeedia on teinud Norra massimõrvarist kangelase.
Sic incipit.

Bury My Baklava

Üheksakümnendate keskpaiku andis mu isa pärast pikka tööpäeva mulle ühe mündi, mille oli talle andnud üks soomlane. "Ah, mingi ühtse raha ideevärk on". Tegemist oli euro esimese ideekavandiga. Ma väga siiralt loodan, et kõikide kolimistega pole see ajalooline artefakt kaduma läinud - nii, nagu lõpptulemusega juhtuma kipub.

Minu (maailma parim) ajalooõpetaja käskis alati küsida: Kelle huvides see on? Kreeka kriisiga seonduv diskursus on pehmelt öeldes hirmutav, rõhudes tugevama tsentraliseerituse peale ning kutsudes Euroopat üles "ühinema". Teisest küljest on hirmutav masside šokeerimine ning kolmandast küljest see, et on olemas neid, kes ei mõista, et ühtses süsteemis peavadki kõik üksteist toetama.

Kolmanda külje osas võib tekkida aga üks ebamugav küsimus: kas see ühtne süsteem ikka on vajalik? Kahtlemata tekiks kriis (ja mitte ainult finantsiline) ning Euroopa "ühtsus" satuks terava tule alla. Võimalik, et riburada pidi järgnevad teised riigid ning toimub meeletu kollaps, mis jätab suitsevate varemete vahele vaid mõned Skandinaavia toimetulekutoitlased ja paar segaduses vutifänni. Või siis - toimub "restruktureerimine," paljude viimase aja lemmiksõna.

Inimene kui karjaloom saab kummastavat rahuldust erinevatesse ühendustesse kuulumisest ja teiste tähesärast osa saamisest. Eestigi rõhub iseenda saavutuste asemel pigem täheühenditesse kuulumist. Ärge pahandage, ma vaid diskuteerin - mis siis, kui me löömegi ukse kinni ja ütleme, et tegelege oma jamaga ise? Väga hästi see tõenäoliselt ei lõpeks, ent kõikidel kriisidel on üks ühine tendents: minna mööda. Tuleb kaaluda, kas kriisirisk kaalub üles hilisema tõenäolise õnnestumise. Keegi tark mees ütles kunagi, no man is an island. Koos on kahtlemata lõbusam, ent kas ka otstarbekam? Kui Eesti viskaks reha nurka, laenaks end puruks ja peaks Pärnu rannas seitsme aasta pikkust vahupidu, kas keegi tuleks ka meie pohmelli kinni maksma? Vaevalt. Ega siis ilmaasjata öelda, et Olympose Jupiteridele on lubatud rohkem, kui härjale.

Mõned küünilisemad sosistavad, et Aafrikasse visatakse lennukist alla toidupakke selleks, et heategevuse subjektid mingil juhul ise edukaks ei saaks ning seeläbi Lääne dominantsi kõigutaks. Niikaua, kui loomanahast telkide sisustuselementideks on PS3 ja külmik Coca-Colaga, on kõik hästi - nad kuuluvad meile. Mis on Kreeka abipakettide eesmärk ja millise sõnumi annab see teistele? Veel enam, millise sõnumi annab see meie "saavutusele" jõuda euroni? Natuke tobe on anda joodikule avaja, kartuses, et too murrab muidu pudeliga enda hambad ära.

Pardifileest poliitbroileriks

Eurosaadikute valimiste aegu mõtlesin ma, et minu postkasti potsatanud pardipiltidega ehitud rämpskiri oli pelk satiir - halvimal juhul ehk veidi labane, ent ei midagi hullu. Mõistes, et tegemist pole ei nalja ega ka rämpskirjaga, vaid reaalse valimisreklaamiga, olin ma veidi üllatunud, ent tundsin ka teatavat kergendust - olin kindel, et selline klounaad välistab igasuguse võimaluse Eestit Euroopas esindada. Keeldun siiani lõpptulemust uskumast.

Viimane nädal on seetõttu minu jaoks olnud üks lõppematu emotsionaalsete šokkide jada. Kuulujutud Tarandi kandidatuurist, avalikud kirjad, mis kutsuvad üles Tarandile Riigikogus toetust näitama, hirm "demokraatia püsimajäämise pärast"... Tundub, nagu tillukese haamriga oleks nii mõnelgi kirjamehel paar kruvi seitse kraadi kõrvale löödud. Oleks justkui arukad, aga...

Tegin hiljuti väikesemahulist uurimust Presidendi kuvandist Eesti noorte hulgas. Tulemused olid mõneti hirmutavad, aga täiesti ootuspärased. Presidenti seostatakse ikkagi ainult konkreetse isikuga - st institutsiooni maine muutub kohe, kui muutub President. Küll aga on antud asutus keskmisest noorest kauge nähtus. Teleri või ajalehe vahendusel jõuab kätlemine või noomitus Riigikogu aadressil ikka tavakodanikuni, ent otsest sidet keegi ei tunneta. Üldistatult võiks öelda, et funktsionaalne on President peamiselt Eestist väljaspool, riigisiseselt on tal pigem sümboolne või siduv funktsioon. Eilsetes uudistes näitas AK intervjuud Leedu riigipeaga, kellest jäi vaatajatele kohe mingi mulje, ka ainult paari hetke põhjal. Sellised muljekillud on väikeriikide puhul ülimalt olulised. Me peame olema suutelised end välisriikidele tõsiseltvõetavalt esitlema.

Ilvese mainekujundus meenutas (aga ainult heas mõttes) Tõmoshenko oma. Tõmoshenko punupats tekkis selleks, et sügada ukrainlaste juuri - nii, nagu Ilves muutus Stockholmis sündinud väliseestlasest mulgi kuue ja leiba küpsetava kaasaga põliseestlaseks. President Ilves on teinud suurt tööd enda maine ja Presidendi kuvandi parandamiseks (mis, pärast Rüütlit, olgem ausad, oli tänuväärt töö). Kahjuks on selline maine habras ning iga pisimgi eksimus toob kaasa hävingu.

Lennart Meri vastu ei saa keegi. Siiani õhkame me paraadi aegu, kui Helle Meri majesteetlikus üksinduses korralise presidendipaari kätt surub, olles rohkem Esimene Leedi kui kõik selleks pürgijad. Miks? Sest ta ei taotlenud Esimese Leedi staatust. Eestile on kombeks, üks President korraga - teate ju küll seda laulu. Selle presidendi kõrvale ei olnud vaja mingit teist rolli (näiteks abikaasa vormis). Kui see tekib, siis ainult orgaaniliselt - sellist asja ei saa nii noorele süsteemile peale suruda. Pisike uurimus näitas, et Presidendi roll on suhteliselt selgusetu ning piirdub "esindamisega" (uurimuses osalenud noorte sõnul - SS). Kui enne Presidendi enda rolli teadvustamist hakata forsseerima tema abikaasa oma, tekib esiteks meeletu ametnikuviha (elavad rahva kulul ja ajavad lolli juttu) ning teiseks pettumus. Miks Evelin? Miks võib Evelin öelda, et arstid on paksud ja Kalev on kräpp, miks võib Evelin kanda kleite, mis maksavad meie kuus kuupalka, miks võib Evelin elada lossis ja taara eest lastele teatripileteid osta? Tekivad küsimused, kahtlused, kadedus ja äng. Ei saa tekitada rolli, mille jaoks pole tarvidust, iha ega ruumi. Olen kindel, et kui hr.Ilves oleks olnud Eesti-siseselt esiplaanil rohkem, kui tema abikaasa, oleks ka praegune suhestumine märksa positiivsem.

Targem kui 5b

Võib ju spekuleerida, et kaks kandidaati "päästavad demokraatia" ning kaotavad Ilveselt tagatoapresidendi sildi. Selline spekulatsioon eeldab aga tõsiseltvõetavat kandidaati. Olgu, Reagan oli enne USA presidendiks saamist näitleja. Samuti oli ta eelnevalt Kalifornia kuberner (nagu ka Arnold Schwarzenegger - ootame huviga?). Tarand on rahvamees, meelelahutaja. Ta valiti Euroopasse protestilainel - keegi ei hääletanud Tarandi poolt, hääletati kõikide teiste vastu.

Ilmselgelt oli Keskerakonna poolt selline samm absoluutne poliitiline (demagoogiline?) kõrgklass. Just nagu täna öeldi - võidavad kõik, ainult mitte mina ja sina. Esimesed Tarandi Brüsseli-nädalad möödusid esmaspäevahommikuste Delfi artiklitega teemal "ohh, teie matsid polegi näinud, kuidas Öiroopas asju tehakse!". Kellel tekib selle väitega probleeme, võib külastada Delfi arhiivmaterjale - sealt leiab nii mõndagi huvitavat. Keskerakond muutus aga automaatselt demokraatia päästjaks ja ikkest vabastajaks - nüüd lõpuks ometi saame me kuulda tõelist poliitilist debatti!

Lugege Toomas Hendrik Ilvese esseekogumikku ning seejärel eelmainitud hr. Tarandi sõnavõtte Delfis (või ükskõik kus mujal meedias). Kas küsimus ikka on selles, kas valida kikilips või päikeseprillid?

Palju maksab maailmalõpp?

Maailma lõpp saabub detsembris 2012. Eks ole?

Voltaire on öelnud - kui Jumalat poleks olemas, mõtleksime ta välja. Inimene on karjaloom, kes otsib igal ajahetkel juhti. Suurest hulgast ülejäänud loomadest eristab meid ka cause-effect, igal teol on põhjus, eeldus, tagajärg. Ühtlasi peab olema põhjus ka meie eksistentsil, seega on keegi või miski "ülem" meid kunagi siia mingi eesmärgiga pannud.

Tekib kaks erinevat lähenemist: ühelt poolt soovime selle Ülemaga tutvuda, teda näha ja temaga üheks saada. Sellise lähenemise näideteks on viimne kohtumõistmine, palvetamine, UFO-maania jne. Teiselt poolt, olles Ülemale ilmselgelt alamad, kardame me oma karistust - maailmalõpp, Põrgu, pärispatt, tormid, looduskatastroofid jne Kordades lihtsam on raskesti mõistetavaid asju millegi abstraktsega põhjendada või omistada neile mingi spirituaalne dimensioon. Lapsele ütleb vanem, et kui vikerkaar on taevas, siis Jumal/haldjad/Buddha on õnnelik, mitte ei kirjelda prismaatilist efekti (vähemalt enamasti mitte). Selline käitumine kandub paljudele edasi ka täiskasvanuellu, kus lapselikust egoismist lahti lasta on raske ning igaühel meist on PÕHJUS, miks just tema eksisteerib. Siiski, ma ei pretendeeri praegu inimese spirituaalsete motiivide lahtiseletamisele. Pigem vaatlen lähemalt mulle olulist fenomeni: 2012

Kui ma veidi enam kui kümme aastat tagasi tegin esimesi samme antiiktsivilisatsioonide uurimisel, jäi mulle esmalt silma dualism (nii nagu ülal, nii ka all) ning teisalt kõikide kultuuride seotus millegi kõrgemaga - seotus. Kõiki neid kultuure iseloomustas minu kui lapse jaoks mitte paaniline soov kuhugi kuuluda või kellelegi alluda, vaid kuuluvustunne, ühtimine ülejäänud maailmaga. Meie üritame luua oma süsteemi, piltlikult öeldes - skitseerida Tartu Ülikooli fassaadi 027-es istudes sealt kunagi välja saamata, vägistada kõike meie ümber meile sobivatesse raamidesse. Ma leian, et kogu apokalüpsise diskursus on algusest peale kriminaalselt vale.

Esiteks, on banaalne tulla lagedale avaldustega, justkui suudaks 7 miljardit parasiiti ühe planeedi hävitada. Olenemata sellest, kui väga meile meeldiks seda uskuda, ei ole me tegelikult mitte ühegi süsteemi ülesed (ka mitte toiduahelas) ning planeet Maa saab endaga väga hästi hakkama ka ilma Al Gore'i ponnistuste või Greenpeace'i rinnamärkideta. Ärgem rääkigem maailmalõpust - maailm ei lähe kuhugi. Ilm on soojem ja mesilased surevad, tormid on karmid ja Yellowstone aktiivne. Ikkagi ei tähenda see maailma lõppu, see ei tähenda isegi tsivilisatsiooni lõppu, see tähendab kõige hullemas stsenaariumis meile teadaoleva korra langemist.

Päike tapab

Alustagem siis ühest näiliselt kõige tõsiselvõetavamast ähvardusest: 2012. aasta massiivne päikesetorm, mis halvab meie satelliidid ning elektrisüsteemid. Tulemuseks on, loomulikult, maailmalõpp. Paanika sai alguse paari aasta tagusest NASA raportist, mis hoiatas tugevate magnetimpulsside eest, mis sulatavad trafosid ning jätavad meid seeläbi elektrita.

Inimesed tunduvad unustavat, et tegemist on organisatsiooniga, mille eelarve on rohkem kui kaks korda suurem Eesti riigieelarvest ning millel tõenäoliselt on võimalust ja põhjust osavaid PR-mehi palgata. Küsime endalt: miks peaks NASA käituma risti vastupidi heale kriisitavale ning külvama ülemaailmset paanikat? Teatavasti järgivad avaliku võimu esindajad kriiside puhul teistsugust taktikat (vt ennast ise maa alla kaevavad tuumareaktorid) ning üritavad probleemi eitada nii kaua, kui võimalik. Nüüd aga - pressiteade! See on oldest trick in the book. Mäletate, kui keskerakondlased ja venelased kartsid paaniliselt krooni devalveerimist? Kui seda siiski ei tulnud, sõnas Savisaar ajakirjandusele: Keskerakonna sekkumise tõttu ei saanud Ansip krooni devalveerida (olen sellest siin blogis ka varem kirjutanud). Guugeldage solar storm - esimene vaste on "Solar storm warning, NASA 2012". Samuti rõhutakse hoiatuses eriliselt just elektrisüsteemide halvatusele, mille põhjust ei tule kaugelt otsida. 1989.aasta päikesetormis sai Quebeci power grid nii karmilt haiget, et terve linn oli 9 tundi elektrita. Tekitame tuttavlikku hirmu... Vaadates NASA eelarvet, on näha järjepidevat kasvu. Prognoositakse, et paari aasta pärast ületab NASA eelarve $20mld piiri. Rahvas tahab aga tsirkust ja leiba, paarisaja miljardi eest peaks see leib aga eriliselt hea mekkima. Viimane kord mekkis see tõeliselt hästi alles 1969.aastal, kui USA lipp Kuul/Area 51 stuudios "lehvima" löödi. Ahmeeriklasi ei löö enam "kauged horisondid" või paar närust bakterit Marsi pinnal, Armaggedoni ärahoidmine on märksa kõnekam näitaja. Nagu ütleks Obama - I killed Bin Laden and stopped the Rapture, what does it take to please you, people?

Avalikkuse vandenõud

Heal vandenõul on mitu omadust - ta hõlmab teatud seltskonda inimesi, ta varjab mõnd saladust ning tal on konkreetne eesmärk. Ah jaa, ta võiks ka olla salajane. Me rääkisime probleemi tekitamise efektist: kui hetkel puudub võimalus olla kangelane, tuleb luua probleem (Solar Storm 2012) ning see lahendada (20 miljardi dollariga). Kui üheski Põhja-Ameerika linnas mini-maailmalõppu ei toimu, saabki öelda: me päästsime teid kurjast. Muidugi on ka teine võimalus, juhuks, kui probleem on, aga seda lahendada ei õnnestu: tekita teine, veelgi sensatsioonilisem. Teatavasti toimivad kehas olevad valuretseptorid märguandjatena: kuum pliidiraud vigastab sind! Võta käsi ära! Küll aga tegutseb keha ratsionaalselt ja vajaduspõhiselt, andes märku kõige akuutsemast probleemist. Seega toimib alternatiivi puudumisel valu vaigistamiseks ka endale (ala)teadlikult muu valu tekitamine (küünte peopessa surumine, põske hammustamine jne). Selline tähelepanu hajutamine toimub igal pool, kuid erilise edu saavutab alles meedia abiga. Obamal on väga tugev opositsioon republikaanide ja põlis(hii-hii)ameeriklaste hulgas, kelle jaoks Change! tähendab hoopiski C.H.A.N.G.E (et mitte riskida FBI musta nimekirjaga, ei hakka ma siin välja tooma, mida see tähendab). Nende jaoks on Obama ikkagi must ja must mees ei saa olla nende president. Mis juhtus, kui lugupeet' presidendi sünnitunnistuse ümber skandaal tekkis? Osama lasti maha. Teatud ringkonnad usuvad, et see oli põhjustatud hoopiski Sony võrguprobleemidest, ent ma pigem usun esimest varianti. Meie jaoks tundub kellegi sünnitunnistuse küsimus muidugi väikese probleemina (meie enda President sündis teatavasti Stockholmis), ent paralleele tõmmata on oluliselt lihtsam, kui tundub. Obama ei ole klassikaline USA president mitte üheski kontekstis. Paljudele inimestele oli shokeeriv ainuüksi tema kandidatuur (ka minu arvates oleks Demokraatidele sobilikum valik olnud preili Clinton, aga see selleks), rääkimata siis veel Presidendi positsioonist. Obama vajab väga suurt PR tuge, et õnnestuda. I stopped the Rapture võib meemena naljakas tunduda, ent tegelikult varjab allteksti, mis ütleb: nii ongi.

2012, New Age, maiade kalender ja informatsioon kõige muu säärase kohta on inimkonnale kättesaadav olnud juba tükk aega, ometigi on seda populariseerima hakatud alles hiljuti. Üks asi on NASA pressiteade homitsiidse päikese kohta, hoopis hullem oli "Me leidsime Nibiru!". Toetada väga valitud faktidega oskuslikult lahtilastud teooriat tähendab massipaanikat, mille abil hoida karjaloomade pilgud tegelikelt sündmustelt eemal. Et vältida valestimõistmist - ma ei pretendeeri siin ülimale tõele ning mis minusse puutub, võib järgmisel aastal jääkarupoeg end vabalt hoopiski lõunapoolkeralt leida ja inimkonna hukku nautida. Ma tahaksin lihtsalt esitada küsimuse: miks? Millepärast lekitatakse seesugust ametlikku infot, millepärast tehakse filme nagu 2012 ning 10,000 BC (Hollywood > propaganda tööriist), mis on sellise käitumise motiiv? Ärgem unustagem, et mass käitub ühtse organismina ning olles jõudnud massiteadvuseni, kollektiivse teadvuseni, ei ole enam vahet, mida koos usutakse. Üks lammas on loll, aga hunnik lambaid targad. Üks inimene on tark, hunnik inimesi aga...

Mida rohkem toodetakse meemesid, seda manipuleeritavamaks muutub meie üldine teadvus (memede kohta on väga hästi kirjutanud ka Dawkins). Otsige Internetist esimene suvaline meme (...guugeldan...), minu tulemuseks oli Nyan Cat. Ma küll ei hiilga erilise huumorimeelega, ent olgem ausad - selles ei ole ju mitte midagi naljakat. Mis on naljakas Rick Astleys? Koledates Painti joonistustes? Halvas grammatikas? Nii, nagu korraldatakse õppusi, et näha, kuidas me ilma elektrita hakkama saame, õpitakse meie peal ka mõistuseta hakkama saamist. Kui soovite näiteid, vaadake 4chanist.

Seega, kõige parem viis paanika ärahoidmiseks ning inimestega manipuleerimise jätkamiseks on tekitada seesama paanika toetades iseenda vandenõud. Non vado, keegi pole öelnud, et maailm lõpeb 2012. Aga...


Meie aeg on kõige hullem!

2012 pole esimene apokalüpsis, mida meile ennustatud on. Õigupoolest on neid olnud päris mitu. Siin tasub mõelda tagasi postituse algusesse: meie lapsik egoism. Uskuge või mitte, iga generatsioon on olnud kõige arenenuma tehnoloogiaga, kõige parema teadusega, kõige kõigem. Iga põlvkond väärib oma maailmalõppu ja oma avastusi, oma sõdu ja oma katastroofe. Meil kõigil on õigus olla ellujääjad ja kangelased. Me kõik tahame olla erilised, sellest ka uskumatult isekas suhtumine - just meie oleme need väljavalitud, kes saavad kogeda uut ajajärku, just meie oleme need, kes suudavad hävitada kogu planeedi.
Ma ootan huviga järgmist aastat, teadvuse nihet, võimsaid päikesetorme, magnetpooluste pöördumist ja kõikide vulkaanide purskamist.

Ja kui neid ei tule, tunnen ma end kindlalt: vähemasti üks 200 miljardit on läinud õigesse kohta.

Parempoolsus ja Buchanani sündroom

Pärinedes ajast, mil vasakukäelisi piitsa ja präänikuta paremakäelisteks ümber sunniti, meeldib mulle väga vaba ühiskonna vabadus vabalt valida enda kuuluvusi, olgu siis usulisi, poliitilisi või sootuks soolisi. Mustvalgest maailmavaatest sai mõned kuud tagasi juba räägitud, räägime seekord parem-vasakmaailmast.
Teatavasti on tervislik opositsioon demokraatia (mis on vaid sõnakõlks!) alus. Opositsiooni ülesandeks on - oponeerida, seega julgustada diskussiooni ning juhtida tähelepanu valitseva poliitika kitsaskohtadele. Mis juhtub aga siis, kui eesmärgiks saabki ainult oponeerimine mitte edasimineku vaid valitseva võimu õõnestamise jaoks?
Parempoolsust on defineeritud mitmeti - Prantsuse revolutsiooni aegu oli "parem" ja "vasak" pool eraldatud istekohtade järgi parlamendis; parempoolsed toetasid vana rezhiimi jätkumist, vasakpoolsed aga uut korda. Oxfordi poliitikasõnaraamatu (Stephen Fisher) järgi on parempoolsus jällegi opositsioon sotsialismile ja sotsiaaldemokraatiale ning seotud mõistetega nagu konservatism, liberalism, natsionalism.

Et mitte laskuda segasesse mõtiskellu teemal "mis on parempoolsus?", selgitan pigem, miks arvan ennast (apoliitiliselt) parempoolseks.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Küllaltki palju on viimas(t)el aastakümne(te)l näha olnud edu dogmatiseerimist, ent ka demoniseerimist. Fraas Esimene Eesti meenutab kõlavalt Nõukogude-aegseid karikatuure rasvunud kapitalistidest, kes torukübarate ja rahakukrutega ehitult ausaid töömehi nülivad. Sellepärast, et ausa tööga, seltsimehed, keegi rikkaks ei saa. Teisalt vaatavad üle Suure Lombi meie poole ameerika unelma produktid, kes väikeste poistena räpastel linnatänavatel ajalehti müües lõpetasid nende samade ajalehtede põhiliste uudisobjektidena. Ma väldiksin seda väljendit hea meelega, ent - paradigmaatiline nihe röövkommunismist röövkapitalismi lõi paljudel jalad nii alt ära, et tarvis oli klammerduda traditsiooni külge. Niivõrd suurtes ühiskonnamuutustes (eriti veel paljude jaoks nii ootamatutes) oli kõige lihtsam jääda järgima samasugust mentaliteeti: mõisa köis, las lohiseb aka institutsiooniviha. Tudengipäevade öölaulupeol ei teinud paljud ärkamisaja hittide ajal piuksugi, ent "mõisa-ad põlevad, saksa-ad surevad" tõstis mürameetri oma üheksakümne detsibelli tasemele. Las põlevad, neh, mis meil sellest.

Eriti hulluks läheb asi siis, kui tõmmatakse paralleele meie finnougrilastest sõprade või sootuks Põhjala kuningriikidega (vt lugupeetud sm. Kutseri eelviimast blogipostitust). Sellepärast, et isegi nende alkohoolikud saavad suuremat toetust kui meie end hingetuks rügavad töölised. Millele ei juhita aga iial tähelepanu on meie riigi ja majanduse noorus teiste kõrval. Selleks, et oleks midagi laiali jagada, tuleb kõigepealt palukesi ka kõrvale panna. Jah, palgad on väikesed ja töö on raske, punane koll pole veel täiesti ajaloohämarusse langenud ning keskmine noor ei tea, kuidas kirjutada "usjas teerada kausja järve kõrval" - mida rohkem meid siit lahkub, seda vähemate õlule jääb noore riigi ülesehitamine. Ning kui nood desertöörid julgevad veel sopalehtede, vabandust, kollase ajakirjanduse veergudel ilkuda kadedate ja õelate rahvuskaaslaste üle... Sellistel hetkedel tahaks tammsaarismid vahetada märksa paslikuma Arbeit Macht Frei vastu.

Ausa töö eest saab riik maksude näol tulu, mille najal kõike muud üles ehitada. Enne, kui tekib efektiivne toetuste süsteem, on vaja üles ehitada efektiivne maksude tasumise süsteem elik "maksa ära 2011". Siit ka minu absoluutne lemmikteema,

Astmeline tulumaks ehk Allakäigutrepist üles

Ma ei ole mitte kunagi mitte ühegi vasakpoolse inimese, ei poliitiku ega tavakodaniku käest kuulnud ühtegi reaalset, käegakatsutavat argumenti, mis räägiks astmelise tulumaksu kasuks. Sven Mikser pobises, et tegemist pole mitte ainult tulumaksu, vaid kogu maksusüsteemi muutmisega, mõni alandlikum ütles, et "aga Rootsis on" ning Eiki Nestor korrutas "tulude ümberjagamine, TULUDE ÜMBERJAGAMINE". Sellepärast, et arenenud ühiskonnas on selline varade ümberjagamine mõistlik, teate küll, think of all the children. Ent jätkem kõik see demagoogia, jälgime reaalset elu.

Varade ümberjagamine 1: Minu potilillest saavad rõõmu võrdselt kõik

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese lilleseemneid. Minu aiandusalased teadmised pole väga pädevad, seega ütleme, et tegemist on näiteks asaleaga. Ta külvab seemned mulda, kastab, väetab, rohib (?) ning mõne aja pärast on tema aialapikesel/aknalaual kaunis lilleke. Tema on selle lillekese jaoks raisanud küll oma tööjõudu ning raha, ent kui ta lillest saadavat esteetilist naudingut kellegagi jagab (näiteks enda sõbraga, kellel pole nii rohelised näpud), ei kaota ta sellest ise midagi.

Varade ümberjagamine 2: Mina töötan, Sina sööd

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese porgandiseemneid. Kuude kaupa harib ta oma kolme peenrakest, rohides, kõblates ja lõõskava päikese käes rasket tööd rabades. Viimaks saabub sügis ning roheliste võrsete all on näha oranzhe, mahlaseid, krõmpsuvaid porgandeid. Ohates rebib ta esimesed kaks peenart porgandeid maa seest välja ning viib need kohalikku aianduskooperatiivi sotsiaalhoolekande katteks (kõikidel ei ole võimalust enda tagaaias porgandipeenraid kasvatada, kõplaturul valitseb defitsiit ning 46% porganditest läks Kolmanda Maailma skorbuudifondi. Laste skorbuudifondi). Ülejäänud peenratäis läheb jagamisele kihelkonna elanike vahel, erilise rõhuga linnaelanikele (kuna maarahval on tervislik eluviis juba omast käest võtta). Niiviisi järab kodanik Kõps oma üksikut kidurat allesjäänud porgandit, suus heaoluühiskonna mõru maik.


Astmeline tulumaks tähendab enda tööga teenitud raha eest kellegi tegemata töö kinnimaksmist. Enne, kui minuni pillata teravaid väljendeid töövõimetute, laste või vanurite suhtes, tasuks vaadata ringi mitte ainult töövõimeliste elanike tööhõivestatistikat, vaid ka töövõimelisi töötuid enda tutvusringkonnas. Väljavõte ühest veebifoorumist, tänase kuupäevaga, teemaks "võimatu tööd saada":

Suht võimatu olukord, tahaks lausa vanduda ja kohe väga koledate sõnadega. Ma olen kindel oma tööalastes oskustes, aga kui just liinitööliseks või toidupoe kassapidajaks ei taha saada, siis võin suu tööst puhtaks pesta...

Ühesõnaga, tegemist pole meil mitte tööpuuduse, vaid sobiva töö puudusega. Sest noh, päh, kes ikka tahaks kassapidaja olla, eksole. Mõttekam on noolida oma kurva töötustaatuse eest riigi raha, mis kusjuures tuleb ka näiteks kassapidajate käest. Astmelise tulumaksu kehtestamise korral maksaks aga sellised päevavargad kinni need, kes on elus pingutanud selle nimel, et kuskile jõuda (ning nendele samadele kassapidajatele tööd anda). Üks mu fantastilisi (parempoolseid) sõpru sõnas kord tabavalt, "Astmelise tulumaksu poolt saavad olla vaid need, kes teavad sisimas, et nad ei satu kunagi skaala sellele poolele, kes teistest rohkem maksavad". True that.

Ning veel - ühiskonda, vaeseid, lapsi, haigeid ja vanu saab toetada ka iseseisvalt. Varakad inimesed saavad ka ise valida, kellele kuulub nende poolt välja teenitud palk ning milliste kanalite kaudu nad kedagi toetavad. Warren Buffet on heategevuse jaoks annetanud 31 miljardit dollarit. Teate, palju see Eesti rahas teeb? Päris palju. Pool sellest rahast oleks võinud minna aga selliste elukate toetamiseks: (insert lazy youngster picture here).


Võrdsus, vabadus, vendlus

Kummastav tõsiasi on see, et vasakpoolsed töötavad ise vastu kõigele, mille eest teoreetiliselt seisma peaksid. Võrdsus? Kõik peaksid maksma võrdselt makse, olema seaduse ees võrdsed, omama võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Ma ei näe võimalust vabaks eneseteostuseks, kui alates teatud palga- või ajumahupiirist hakatakse kärpima, et kedagi rohelisse, või kui soovite, punasesse kasti suruda. Miks pean mina maksma teistest rohkem, kui minu palk ületab 3000€ piiri kuus? Miks peaks keegi tundma end halvasti, kuna käis heas koolis? Veel enam, kuidas sümboliseerib vabadust ja võrdsust tõsiasi, et naisi peab olema teatud arv igas kollektiivis? Kas tööandja peaks jätma tööta kompetentse meeskandidaadi kvoodi täitmise eesmärgil? See ei ole ei vabadus ega võrdsus. Või on? Vasakpoolne vabadus on täpselt sama vaba kui kärbitud tiibadega puurilind ja võrdne kui USA ja Euroopa kleidisuurused.