Oletagem, et kõik meie ümber on illusioon, meie enda sisemuse peegeldus.

Oletagem, et me loome ise oma reaalsuse. Kas see on selline, nagu võiks või peaks?

Ebameeldivates situatsioonides inimesed üldjuhul halavad või lähevad võtavad ühe õlle. Mõned helgemad pead üritavad probleeme ka "lahendada", ent probleeme ei saa "lahendada" nende tekkepõhjused elimineerimata. See on umbes sama, mis pidevalt sõela vett juurde valada, sest see voolab ära.

Eemaldagem oma eludest ebameeldivused. Inimesed, olukorrad, situatsioonid. Ümbritsegem end vaid sellega, mida tõepoolest naudime. Me ei pea ju asju ise keerulisemaks tegema. Esimesed sammud on rasked, väga rasked. Aga lõppude lõpuks võidavad kõik.

Ma tegin mingit väga veidrat "isiksusetesti", mis alateadvuse arhetüüpidest minu Tegelikku Mina välja loeb. A la minu lemmikloom näitab, milline ma alateadlikult olla tahaksin, minu lemmiktoit, mida armastusest arvan jne. Viimane küsimus selles testis kirjeldas valgete seinte, põranda ja laega tühja akende ja usteta tuba, mille keskel seisis valges ülikonnas valgete juustega mees. Mis tunne on? oli küsimus. Ma kirjutasin "turvaline, oodatud, soe".

Hiljem vaatasin teiste inimeste vastuseid. Anxious, nervous, scared, terrified, uncomfortable, panicky, fearful - need olid vaid mõned, leebemad näited. Tuli välja, et vastus näitab suhtumist surma. Eery.

ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.

ma sain ajaloo essee A.

ma pean endale mustad kingad ostma.

ma kolisin kaubamaja kõrvale.

ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.

ma olen kummaliselt õnnelik.

Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.

Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.

Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.

Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.

Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.

Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.

Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:

"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"

Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.

Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.

Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.

nonii.


et siis 2010 on õnnelikult käes. Eilne õhtu-öö läks hästi, parre ja taavi olid meie juures, sõime-jõime head paremat ja vaatasime unustamatut aastavahetuse programmi, läksime mäe otsa ilutulesid vaatama ja hiljem sotsialiseerusime illegaardis, zavoodis ja suudlevates.
Ühesõnaga oli rahulik ja meeldiv aastavahetus, loodetavasti tuleb aasta samasugune.


Aga siis, resolutsioon ka


1) mitte võtta ette liiga palju
2) mitte võtte ette liiga vähe
3) olla professionaalne kõiges, mida teen
4) püüda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale
5) loobuda halbade naljade tegemisest
6) minna Pariisi
7) õppida selgeks, et kuitahes väsinud ma olen, käivad riided siiski kappi, mitte toolile/põrandale
8) muretseda ahi
9) õppida selgeks uus võõrkeel
10) täita kõiki uusaastalubadusi


Head uut aastat kõigile! Ja eriti neile, kellega koos seda vastu võetud sai. Te olete lihtsalt imelised :)


Edit: ahjaa, mul on nüüd ju fingerboard. Lubadus 11: õppida fingerboardiga sõitma ja trikitama

ma ei saa täpselt aru, olen ma elevil, väsinud või ootusärev. Päevad võiksid korraga olla mitme tunni jagu pikemad, et enam-vähem jõuaks.
Aga ehk jõuab?


Kui ma üleeile und ei saanud, mõtlesin tükk aega eskapismi üle ning miks inimesed arvavad, et see lihtsam variant on. Selles mõttes, et ütleme, et ma seisan keset sellist laia, 6-realist maanteed ning otse minu poole sõidab meeletu tunnikiirusega üks suur rekka.

Face your fears.

See tähendaks ju ometi seda, et ma seisan nagu püha loom rekka esitulede valguses ning ootan, kuni ta sunnik minust üle sõidab (või äkki jõuab pidurdada).

Kui ma üritaksin oma probleemide eest põgeneda, siis ma jääksin lihtsalt niikaua jooksma, kuni ma enam füüsiliselt ei jaksa ning rekka sõidaks lõppude lõpuks minust ikkagi lihtsalt üle.

Seega, parim võimalus pole kumbki, ei oma hirmudele või probleemidele hulljulgelt silma vaatamine ega ka nende eest põgenemine.

Kui maantee asub keset tühermaad, võiks olla hea variant kõrvale põigata, tee pealt ära, ning proovida välja mõelda, mida paganat ma keset tühermaist maanteed teen.
Kui maantee asub keset metsa, tuleb mõelda veidi pikemalt, kuna kuigi rekka sõidab minema, võib mets endaga kaasa tuua hoopis uusi ja olulisemaid probleeme (eriti seoses metssigade ja nende jooksukiirusega).

Muidugi võib alati loota, et rekkal saab bensiin otsa, enne kui ta ohtlikult lähedale jõuab; et rekka on tegelikult illusoorne Smart; et see kõik oli halb unenägu ja ma ärkan üles kokkupõrke hetkel.

Võimalusi on mitmeid. Mitte ükski probleem pole ühekülgselt lahendatav (või lahendamatu).




Nojah, sama lugu on ju arvamuste ja põhimõtetega. Miks peaks keegi arvama, et ainult tema maailmavaade on see ainus ja õige? Suht müstiline.

mis teeb inimesest selle, kes ta on? Njah, Cartman ütles selle et "a man is defined by his fireman", aga ma päris nii ei sõnaks.

Ma hakkasin selle peale mõtlema, kuna üks kaunis noor neiu palus minult, et ma ütleksin talle (ilma detailidesse laskumata) kolm sündmust, mis on mind kõige rohkem muutnud või teinud selleks, kes ma olen, mingisuguse psühholoogiaprojekti jaoks
Ma ütlesin talle kolm sündmust, millest kaks leidsid aset siis, kui ma olin alles väike pätakas ja need polnud tegelikult isegi mitte sündmused, vaid hoopis pikemad protsessid - elik siis TIKi valimine oma kooliks ja teiseks, professionaalselt muusikaga tegelema hakkamine. Kolmas polnud aga üldse mitte mingi minevikusündmus, see oli minu isa surm mis oli poolteist aastat tagasi. Ja ma mõtlesin, et kas oleks õige seda niiviisi defineerida. Oleks vist küll.


Siis hakkasin ma mõtlema igasugu muude sündmuste peale elus ja ma mõistsin, et tegelikult mõjutavad meid kõige rohkem väikesed asjad - mingi sõna või pilt mälusopis võib mõjutada palju rohkem, kui mingi Suur Sündmus. Ma näiteks tean väga täpselt, et ma ei söö enam iialgi hõbeheiki, sest ükskord maitses see suht jälgilt. Ma tean täpselt, et ma ei usalda ühte tütarlast, kes ütles selja taga väga halvasti oma parima sõbranna kohta. Ma tean täpselt, et minu jaoks seondub vapper sõdur Švejk alati Petsiga, kuna ta ütles midagi olulist Tallinnas Švejki restorani ees. Need on väikesed asjad, väikesed emotsioonid, mis pikemas perpektiivis võivad muuta paljugi.

Ma olin ükskord Viinis mingil näituseavamisel, kus palju vanu naisi sülekoerte ja Chaneli kostüümidega ringi hängis. Näitus ise oli suhteliselt keskpärane popkunst, julged värvid + motiivid jne, aga see kunstnik oli mind tänavalt leidnud ja kutsunud õhtusele avamisele ja noh, muidugi ma ütlesin jah. Nii ma siis olin, 14-aastane tütarlaps, suures kunstimaailmas.
Ja seal pakuti mingit Chardonnay Blanci ja see on igaveseks minu jaoks staatuse sümbol.

Et jah, ma küll tean, et keskpärase Chardonnay võib Konsumist neljakümne eeksiga kätte saada. Aga ma tean, milline kõla sellel oli, Chardonnay, selle naise suust, kes iga kord oma pikast sigaretipitsist mahvi tõmmates oma kuivalt nahalt veidi puudrit oma karvapallist sülekoera peale raputas.

Väikesed asjad jäävad millegipärast meeletult hästi meelde (sinine auguga kivi; Kinder Surprise'i krokodill; lapsena kingiks saadud elevant Vandu; üks kuri sõna; see, kuidas ta mind üle terve pubi vaatas; puudutus viis aastat tagasi; puudutus viis päeva tagasi; hommikusöök kell 9 Rohuneeme rannas). Me mäletame väikeseid asju palju paremini kui suuri, sellepärast, et neid on parem seostada.

Mida me endale ei tunnista, on see, et tegelikult mõjutavad väikesed asjad palju rohkem, kui suured. Niiet mõelgem, enne kui me teeme midagi, mis "on ju nii väike asi".
Kellegi jaoks on see tõenäoliselt päris suur.

kuigi ööst saab kohe hommik ning homseks Pulleritsuks vaja terve küljendus vormistada, pääsevad millegipärast mõtted alati valla siis, kui seda kõige vähem vaja oleks.
Pealegi mina kui the Queen of procrastination võin julgelt vähemalt kolm tundi veel oodata, et midagi tegema hakata. Kuigi esialgne plaan on olemas - veetsin 3 ja pool tundi pangakaardiga joonestades ning kalligraafiapliiatsiga pealkirju maalides, mõeldes täpselt küljendusreeglite ning inimpsühholoogia peale. Viimaks möönis Uku mulle sõbralikult tõika, et töö tuli esitada ühe, mitte kahe A4 peal. Pettumus oli suur, hakkasime hoopis Monopoly mängima.
Pole vist vaja mainidagi, et ma tegin nii Mari kui Uku tühjaks, tuimalt. Ehk alguses isegi mitte niiväga, ent kui Uku minu hotelliga Vine Streetile sattus, ootas teda ees pankrot. Less is not more.

Olen Delfit refreshinud sagedusega 14 korda minutis, sest parem on vaadata, ega maailmas midagi uut ei juhtu, kui teha, mida vaja; olen käinud külmkapi juures, et sealt võtta üks kohuke, siis süüa otse pannilt kolm makaroni, siis vaadata, kas meil piima on, veenduda, et on, ja tagasi minna, siis võtta killuke juustu, siis vaadata uuesti piima, et veenduda, et see pole kolm nädalat vana.
Miks on nii raske asju lihtsalt ära teha?
Artikli poole, mis meil lugeda on, ei julge ma üldse vaadata. Kui ma veel kunagi pärast seda kursust pean lugema kohutavat nutulaulu teemal "kõik maailma ajalehed surevad välja", siis pean kedagi lööma. Ma arvan, et minust saaks Ameerikas järgmine Pulitzer, puhtalt seetõttu, et lööksin neid kõiki oma optimismiga. Sest ajalehed ei sure välja. Samas, ameeriklased pole kunagi eriti kirkad kriidid karbis olnud (C.H.A.N.G.E.), niiet midagi erilist polnudki siit loota.


Eile öösel mõtlesin pikalt (jälle) Ameerika ja Euroopa ühiskondade paratamatu erinevuse peale, ja kui õnnetult see USA-s toimib; on selge, et Euroopas on palju nö kirjutamata seadusi, mis on meisse jäänud traditsionaalsete käitumismustrite ja usu tõttu (kristlik maailmapilt). Seadused reguleerivad maailma, ent keegi ei pea neid tundma ega pähe õppima, et olla seaduskuulelik kodanik.

Uues Maailmas on aga lubatud kõik, mis pole keelatud. Seetõttu tulebki välja anda mitmeid naeruväärseid seadusi ning seetõttu toimub seal ka tobedaid kuritöid. Neil puudub sisemine moraalitunnetus, kuna ei eksisteeri mingit "Ameerika kultuuriruumi", seal on kas Melting Pot või Salad Bowl ja mõlemad variandid on ühteviisi halvad nii mõjuvõimsa riigi toimimiseks. Kuigi Euroopa hakkab vaikselt ära keerama, nagu vana õlitamata masin, mis püsib ainult sellepärast, et ta muud ei oska.

Ülevalpool on rahvastiku vananemine eriti suureks probleemiks saanud; ma ei ole kunagi mitte ühtegi pidi heaoluühiskonda toetanud ning loodan, et ta saab oma esimesed vitsad varsti (tegelikult USA sai nad juba aastakümneid tagasi ja võttis sealt ka õppust, ka Rootsi sai finantskriisiga väikese õppetunni). Veel ebatoimivamat ühiskonnavormi annab välja mõelda (olgu, kommunism, ent ega heaoluühiskond sealt kaugel pole). Kui toetada nõrku, väeteid, haigeid, vanu ja võimetuid, tähendab see nende esiletõstmist ning nõrkuse muutmist kasulikuks. Kui inimesele on kasulikum olla töötu või haige, kui töötada, valib ta kasulikuma variandi. Tegelikus elus on loomulikult palju inimesi, kes ausalt edasi töötavad, ent riigilüpsjaid on isegi Eestis, kus toetused tegelikult naeruväärsed. Riikides nagu Taani, Norra või Rootsi on ääretult palju neid, kes mõne suure toetuse ning väljamõeldud hälbe luti otsas mõnusalt ära elavad.

Riik/ühiskond on täpselt nii tugev, kui tema võime bikollateraalseks tasakaaluks. Need, kes annavad, saavad; need, kes saavad, annavad. Kui eeldada, et ainult need, "kellel on rohkem", peavad pidevalt andma ja aitama, siis toimib siin väga suur ebavõrdsus.
Vaatame lihtsat probleemi - astmelist tulumaksu. Ütleme, et riigi praegune tulumaks on 20%, tulumaksu astmeliseks muutumisel maksab vaesem pere 17% ning rikkam pere 33% tulumaksu. See tähendab seda, et rikkama kaotus on kordades suurem, kui vaese võit.
Mingisuguses jänkudega muinasjutumaailmas on see loomulikult tore - kurjadelt-pahadelt rikastelt onudelt võetakse nende röövitud ja varastatud saak ära ning jaotatakse kõikide vaeste vahel. Tõde on aga see, et kelleltki, kes on elus hästi hakkama saanud, võetakse ära rohkem, kui elus mitte nii hästi hakkama saanule antakse.
Kohe tuleb humanistide kari oma "aga töötu üksikema viie lapsega... aga kuripaha ärimees, kes on ainult pettuse ja valega endale varanduse kokku ajanud..."

Kui eeldada, et see edukamate punt on ainult petturid ja valetajad, tuleb eeldada seda ka nõrgemate puhul. Tuleb eeldada, et paljud neist lihtsalt kasutavad oma olukorda ära. Kui eeldada, et ühed on halvad ja teised head, oleme tagasi jõudnud keskikka või mentaliteeti, mis toimis kindlasti, ent enne renessanssi.

Põhjamaade puhul tuleb kindlasti meelde tuletada fakti, et neil tõesti on raha, mida kulutada, ning miks mitte teha seda vaeste aitamiseks?
Esiteks ei jätku raha piisavalt; toetatavad inimgrupid üldjuhul ei paljune, rahvastik vananeb ning neid inimesi, kes suudaksid teiste eest maksta, jääb aina vähemaks.

Pisut statistikat USA-st 20 aastat tagasi. Kujutage ette, milline võib olukord olla praegu.

USA eelarvest kulutatav protsent aastal 1991:
eakatele 30%
haridusele 2%

Tööjõuliste inimeste arv ülalpeetavate (sotsiaaltoetustest elavate) kohta:

1949: 13
1990: 3,4
2030: 1,9

Ühiskond saab toimida julgustades edu, toetades tugevaid ning aidates neid, kellel abi on vaja, ent mitte äraelamiseks, vaid ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks. Juba banaalsuseni on korrutatud vanasõna: ära anna näljasele kala, anna talle õng. Ja see on kõige õigem fraas - tänapäeva inimestel on mingisugune indulgentsi vajadus, annetades kuus 5 dollarit suvalise Aafrika lapse toetamiseks (palju tõenäolisemalt mõne sotsiaaltöötaja suitsupaki katteks) saame me justkui paremateks inimesteks; inimestel pole vajadus aidata mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et tunda ennast parematena.
Kui ei eksisteeriks haledaid, ei eksisteeriks ka halastust, seda, mida propageerivad kõik "armastuse saadikud", alates Ema Teresast lõpetades Gandhiga. Guess what, nii ei saa. See on üks kahest elementaarsest inimese valitsemise reeglist:

pane ta tundma süüd
kaota ära ta Mina

Meie moraalisüsteem on selles vallas kõige paremini toimiv; esiteks propageeritakse altruismi ning luuakse "isekusele" ümber meeletu negatiivsus. Mis on halba endale hea tegemises? Enese valimises üle teiste? Igal inimesel peaks olema vabadus teha seda, mida ta soovib, ilma teisi riivamata. Ent ei, me peame elama teiste jaoks, vastasel juhul oleme halvad.
See on esimene samm - kaotada ära inimese Mina. Ta püüab anda endast kõik Teistele, ta kaotab ära iseenese soovid ja eesmärgid, kõik, mida ta teeb, on suunatud Teistele.

Seejärel ta mõistab, et tal on ikkagi Tahtmine. Et ta Tahab midagi, et temas tekib mingisugune "isekas" soov. See paneb teda tundma halvasti, kuna endale ei tohi midagi head soovida, vaid teistele.
See omakorda paneb teda tundma süüd - tema ei saa olla hea inimene, tema ei saa kunagi nii puhtaks ja õilsaks ja teistele elavaks. Tema ei saa kunagi olla võrdne Suure Juhiga, olgu see siis Gandhi või Teresa või mõni kuri vunts.
Inimesi on nii lihtne vallutada.
Ma ei saa aru, miks keegi seda ei mõista.



Ühiskonnas, kus haletsemist peetakse vooruseks, on midagi tõeliselt viltu.

Palju õnne, Eesti Vabariik!

viimasel ajal olen palju mõelnud eestluse kui nähtuse üle; seda eelkõige "laulva revolutsiooni laste" kontekstis, ent ka vanemate hulgas esineva patriotismi mõistes.
Mõttetu on vaielda meie eksistentsi üle; kas me oleme siis vapper võitlusrahvas, kes 800 aastat erinevate võimudega rinda pistes lõpuks vabaduse saavutasid, või kama lürpiv ja lehmi lüpsev orjarahvas, kelle alles rootslased oma ülikooli ja saksad hapukapsaga tsiviliseerituks muutsid. Need küsimused on jäänud ajalukku, nende üle arutlemine ei vii enam kuskile. Kõige rohkem muret teeb praegune quasi-täiskasvanute kommuun, noored, kelle käes (ükskõik kui banaalselt see kõlab) on Eesti riigi tulevik. Patriotism kui selline ei ole noorte hulgas kindlasti levinud. On neid, kes õhkavad rahvusromantismi järgi, laulavad laulupidudel ja räägivad, pisarad silmis, võõramaalastele, kuidas pisike mereäärne rahvas oma vabaduse lauldes kätte võitles; on neid, kes väikelinnades natsionalismi-aktivistidena venelastele külapoe taga tappa annavad. On neid, kes jaanipäeva paiku Hiiumaa praami oodates oma Golf 3 antenni külge Eesti lipukese liimivad ja neid, kes põlglikult igasuguse rahvusliku traditsiooni peale sülitavad ja ei näe mitte mingisugust mõtet ei iseseisvuspäeva paraadil, lipuheiskamistel ega üldse, eestlusel.
Kuidagi liiga kaugele jääb noorest eestlasest aga ratsionaalne ja pragmaatiline mõtlemine; millegipärast on tekkinud tendents eestlust kas ülistada või maha teha, loomulik riigi austamine on jäänud tagaplaanile. On selge, et Eesti Vabariigi teke (olgu see siis teine või esimese jätk) ei tulnud pelgalt laulmisest; palju mängis siin juhus, palju mängis siin mitmete tarkade meeste osavõtlikkus ning teiste meeste rumalus. Rahvusromantism ei ole taunitav, loomulikult andsid sajad tuhanded lehvivad trikoloorid ja eestlaste ühtsustunne vabaduse väärtusele palju kaasa, loomulikult andis see asjameestele julgust kõik läbi suruda; loomulikult andsid mitmed okupatsioonid trotsi enda vabaksvõitlemisele, kindlasti võimendas eestlaste loomupärane russofoobia vajadust sovjetivaim maha suruda. Mainimatagi, et nõuka-ajal olid eestlased peaaegu välismaalased. Need, kes nägid Soome televisiooni ja kogusid nätsupabereid. Ükskõik, kui tobe see praegusele esmakursuslasele ei tunduks. Sellegipoolest ei tohi meie ajalugu üle-idealiseerida; see toob kaasa vaid kahju ja võimetust negatiivset näha. See kaotab ära võime enesekriitikaks ning objektiivseiks otsuseiks. See on ka üks põhjustest, miks praegu usaldus riigi vastu nii kärme kaduma - me oleme vabad, edukad, NATO ja EL võtsid meid avasüli vastu, majanduskasv oli hoogne, tipptunnil Viru ringil oli rohkem luksusautosid kui Monte Carlos. Kui midagi läheb viltu, on kõige lihtsam süüdistada valitsust - ent kes on selle valitsuse valinud? Riik ei saa eksisteerida ilma oma rahvata; rahva ülesanne on riiki toetada. Selle hetkeni, kui inimesed ei mõista, et maksud ei ole karistus või kurja mõisahärra soov talupojalt tema viimast leivapalukest sisse nõuda, pole kellelgi õigust ka millegi üle kurta. Eriti käib see "valusate" teemade pihta, näiteks pensionid, toetused jne. Mitte midagi ei saa tõsta ilma kuskilt kärpimata; raha ei tule müstiliselt jakobsonide ja koidulatega kaetud puult Toompealt, vaid sinu ja minu taskust. Kui seda sealt ei tule, ei saa ta ka kuskile minna.

Hiljuti oli mul põnev vestlus endise Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži endise juhi Michaeliga. Ta on ameeriklane, kolis Tartusse 90ndate keskel ning on eesti päritolu. Me laskusime päris tulisesse vaidlusesse, üheks teravaks küsimuseks tema väide, et meie uus ja ilus vabadus ei ole tegelikult üldse kätte võidetud, kuna me pole pidanud selle jaoks tilkagi verd valama ning et kui Venemaa om turud sulges ning poole aastaga meie majandus rohkem langes, kui tervislik oleks, oli põhimõtteliselt ainus, mis meid päästis, Soome supermarketlus. Veidi hiljem mõistsin, et vaidlus ei olnud tegelikult üldse nende küsimuste üle, vaid pigem kahe erineva vaatenurga konflikt. Tema, kindlasti palju kogenum ja poliitilistes küsimustes targem, kui mina oma hapra vanuse juures, võttis asja palju utilitaarsemalt, à la kunagi oli üks Läänemere riigike, geopoliitilise asukoha tõttu nii mitmegi riigi huviorbiiti sattunud ning ikestatud; Euroopas leviva 19nda sajandi rahvusromantismi kasvu (ning I maailmasõja tõttu) iseseisvuse saavutanu; olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt; juhuste kokkulangemise ning nende osava ärakasutamise tõttu taasiseseisvunud ning seejärel välisinvestorite toel oma riigi ja majanduse uuesti ülesehitanud. Mina kui ärkamisaja laps, pealegi veel naissoost, sissekodeeritud süvaemotsioonide toel, vaatleksin loomulikult noort Eestit kui sadade tuhandete vaprate eestlaste veretu võitluse tulemust, kes, ühendades üksmeeles käed ning lauldes vapralt noore Mattiisseni kustumatuid meloodiaid, astusid vastu kurjale kommunistide impeeriumile ning lõid sellesse mõra, mis viimaks kukutas kõik. Tõde on aga see, et meil kummalgi pole õigus.

Kui me ei õpi vaatama Eestit kui noort riiki oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, ja see kehtib nii noorte kui vanade kohta, jääb "lehmakauplemine" alatiseks kõike kummitama. Me ei astu mitte kellegi vastu mõne poplaulukesega; samuti ei astu me mitte kellegi vastu üksteise vastu astudes. Me ei ole mingi majandusime, aga me pole ka konnatiik. Kurat, kui ma lähen siin puha banaalseks, siis Vatikan on kordi väiksem, aga vaat' kui mõjuvõimas. Endalgi on piinlik selle võrdluse pärast, ent siiski mitte nii piinlik, kui võib olla mõnel poliitikul õhtul magama minnes. Me oleme tagasi jõudnud 13nda sajandi Eestisse, kus ühed lüpsavad lambaid ja teised karjatavad lehmi ja keegi kurat ei julge oma odaotsa teise adra vastu vahetada. kes teab, äkki saab veel edukamaks (analoogne lexus vs mersu sündroomiga). Ühed nutavad taga uut ärkamisaega, kus välgumihlki valgel lauluväljakul terve uus generatsioon eostati; teised kiruvad valitsust maapõhja ning halavad, "kas me sellist Eestit tahtsimegi või". Küsimus pole selles, kas tahtsime, küsimus on selles, mis tegime. Jah, justnimelt meie, mitte Ansip, Savisaar või Anu Saagim. Sellised sotsiaalsed fruktid nagu Inno Tähismaa või mõni keskerakonna noorliige, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas oma kibestumust välja elada, peaks asüüli saatma. Demokraatias on loomulikult kõigil sõnaõigus, ent igat väidet peaks toetama argumendid, mis kahjuks tänases Eestis väga ei toimi. Samuti peaks igal teol olema põhjendus, mis toimib veel vähem. Me ei arenda Eestit, tõmmates paar korda aastas trikoloori vardasse või andes mõnikord Lasnamäe pensionäridele natuke rohkem raha. Me ei arenda Eestit niisama vingudes, aga me ei arenda teda ka rahvuslusest rõkatavate loosungitega. Riiki arendavad ratsionaalsed poliitilised ja majanduslikud otsused, mis on sügavalt kaalutletud ning kus arvestatakse mitte isegi enamuse, vaid üldsuse huve. Suurt hulka rahvast kokku saada mingi tobeda otsuse läbisurumiseks ei ole ühelegi makjavelistile mingisugune väljakutse; alati on lihtsam olla millegi vastu, midagi maha teha, kui midagi toetada ning selle kaitseks välja astuda.

Vanem generatsioon, me kõik võlgneme tänu ainult teile, et saime eile mõnuga pingiviide paraadi üle kibestunud kommentaare visata ning õlleklaasi taga möönda, kui allakäinud ikka see Eesti valitsus on. Sellegipoolest ei pea ma eestlasteks neid, kel trikoloori nähes kasvõi korraks midagi sees ei vährata, neid, kel hümni kuuldes kasvõi korraks pähe ei tuleks, et eestlane olla on uhke ja hää. Ükskõik, kui väga me teist eestlast oma söögilaual näha ei ihkaks, miski see ikkagi on, mis meid ühendab ja mis lasi meil vabaks saada (ja loodetavasti ka jääda). Seda ei tohi unustada, maha teha, naljaks keerata või sellesse üleolevalt suhtuda. Kui see pole Eesti, mida tahtsite, siis tehke ta selliseks, nagu tahtsite.

Noorem generatsioon, laulva revolutsiooni lapsed - te ei tuleks selle pealegi, et koolipingist lahingusse hüpata; selle peale, et põksuva südamega siniseid, musti ja valgeid linte salaja klassiõhtul lava ehtimiseks kasutada; selle peale, et kannatada ära terve rodu lamedaid vene laule pikal laulupeol nende kahe laulu pärast, mis lõpus ootavad ja mis terve lauluväljaku laulma panevad. Mille jaoks meil on vaja paraadi, mille kuradi pärast peaks varasel veebruarihommikul soojast voodist välja ronima, et mingit lippu kuskil mäe otsast tõusmas vahtida, keda huvitab, mida ninasarvik ja juhtorav jälle üksteise kohta ütlevad. Vahet ju pole. Võib-olla ei olegi, ehk olekski aeg kõik ebavajalik unustada ning keskenduda kõigele sellele, mis rahvusluse, postsovjetismi ning äärmusliku materialismi oludes niivõrd kaugele jäänud on - aated, avalik huvi ja riigi, mitte ärapanemisoskuste areng.
Kui meie vanemad saavad uusaasta õhtul presidendi kõnet, suu verivorsti täis, viinapits kõrval, vaikselt halada, et kas selle nimel nad pididki Toompeale jooksma ja et kas nad ikka sellist Eestit tahtsid, siis meil on väga otsene võimalus teha sellest riigist just see koht, kus meile meeldiks elada. See koht, kus kasvavad üles meie lapsed. Needsamad, kes teavad oma riigihümni sõnu peast, tunnevad iseseisvuspäeval uhkust ja mõtlevad... Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Aga loodetavasti teevad nad seda eesti keeles.

Meie ühiskonnas loobitakse suhteliselt tihti ringi igasuguseid ideaale - nagu vabadus, truudus, ausus, aga ka usk, lootus, armastus - vera, nadežda, ljubova. Enamasti inimesed nende tähenduse peale ei mõtle, pigem toimib eeldus, et juba sõnad ise tekitavad ilmingu, mille eest seisavad.

Olgem ausad - mõnisada aastat tagasi polnud inimestel oluliselt mõtet juurelda sääraste kõrgelennuliste mõistete üle; tähtis oli ellujäämine, või, kui mitte nii brutaalselt väljenduda, siis vähemasti äraelamine. Materiaalsed (või utilitaristlikud) aspektid elus olid mitmeti olulisemad. 18ndal sajandil mõtles papa Rousseau välja aga ühe neist paljudest fraasidest, mis mulle alati pinnuks silmas on olnud (teistest räägime mõni muu kord). Liberté, légalité, fraternité (omasõnadega vabadus, võrdsus, vendlus). Pean tunnistama - see on kõlav lause. Ühtlasi on ka kõik need sõnad võimsad ja pateetilised - kes meist ei püüdleks vabaduse poole, kes meist ei tahaks seista võrdsena ("Jumala ees on kõik võrdsed"), kes meist ei tahaks üllusehetkel oma venna eest lööke võtta? See oli justkui palsam Pariisi agulirottidele, kes neelasid nagu kuivanud käsnad kõike, mis tuli härrastelt, kes pildusid oma tähekilde määrdunud kõrvadele. Ka nemad said olla võrdsed, nemad said olla vabad, nendele kuulutati vendlust - mitte kunagi ei tohi alahinnata esiteks rumalate masside jõudu ja teiseks osavalt sõnastatud idiootsust. Mitte kunagi.

Vaatleme seda fraasi natuke lähemalt. Kolm põhiväärtust, mida loodetakse saavutada. Kolm väärtust, mis juba eos välistavad üksteist.
Vabadus? Aga mis on vabadus? Erinevates käsitlustes on vabadus ülimalt erinev asi. Vabadus võib olla võim teha valikuid valitsevate seaduste piires; vabadus võib olla võimalus teha lõputul arvul isiklikke valikuid, kuni need kedagi ei riiva; vabadus võib olla absoluutne - ehk siis täielik sõltumatus, sidemete puudus; vabadust võib määratleda mitmeti. Ütleme, et tollel ajal mõeldi vabaduse all rohkem demokraatlikku vabadust, ehk siis autokraatia langust, ning sellega võib veel nõus olla - kuigi suhtelist vabadust ei anna minuarust demokraatia teps mitte rohkem, kui autokraatia (ent see läheb juba selle mõtiskelu piiridest välja, sellest hiljem).

Teine mõiste oli võrdsus. Võrdsus on üks kohvikufilosoofide väljamõeldis, mis reaalses elus ei saa mitte mingisugust pinda kanda (välja arvatud võrdsus seaduse ees). Homo sapiens sapiens juba olemuslikult välistab igasuguse võrdsuse; nii soorollidega (feministid, psst) kui ka karjainstinktiga. Mitte mingil juhul ei oleks inimkond jäänud ellu, kui kiviaja inimesed oleksid mõelnud, et oh, nüüd teeme võrdõiguslikkuse komisjonid ja kõik teevad kõike (ilmselgelt ilma juhi repressioonideta). Inimesel on vaja juhti, loomulikult mitte kõigil, ent need, kellel pole juhtimist vaja, neist saavad juhid.
Ebavõrdsus algab sündimise hetkel, kus kõigile isendeile antakse erinevad võimalused elus hakkamasaamiseks, nii füüsilised, kui psüühilised; samuti on meil kõigil erinev perekondlik taust, erinev elukoht, erinev lapsepõlv, erinevad unenäod, erinevad sõrmejäljedki. See ei tähenda, et meil oleksid ebavõrdsed võimalused elus hakkamasaamiseks per se, ent on selge, et eeldused mõnd teatud positsiooni saavutada on ühel paremad, kui teisel. See, et keiser ja saapapuhastaja on meie ühiskonnas suhtes A>B, on pelgalt meie ühiskonna asi, meie suhtumise küsimus, ning siin ei tohiks kõnelda mingisugusest "ebavõrdsusest" - üritage keisrina proovida läbi suruda oma unelmate ametit Pariisi kingaviksijana ning ma sooviks näha, kaugele jõuate. Ühesõnaga võrdsus on tore ideaal, aga suhteliselt ülespuhutd. Pealegi, isegi siis, kui toimiks üleüldine võrdsus - ehk siis kõigil oleks täpselt ühepalju sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist kapitali, ei oleks sellel kõigel enam mitte mingisugust mõtet ning tekiks loop sequence, kus üks hetk kordaks ennast igavesti, kuna mitte miski ei muutuks. Absoluutne võrdsus, nii nagu absoluutne vabadus, on paradoks, sest kui vabaduse puhul mõjutab paratamatult üks inimene mingil hetkel teist, kaotades tema vabaduse (ja kui ta ei saa teist inimest mõjutada, pole see enam ju absoluutne vabadus), siis võrdsuse puhul kaob võrdsus ära ilma võrdlusmomendita, esiteks, ning teiseks - inimesel on vaja juhti. Kõik.


Kolmandaks mõisteks oli vendlus, mis on huvitav, kuna kui esimesed kaks üksteist välistavad (vabadus välistab võrdsuse), siis vendlus on esiteks teemaväline, mitte seostudes nende väidetega, ning mitmes mõttes ka ebavõrdsuse allikas. Vendlus tolle fraasi kontekstis tähendas põhimõtteliselt sama, mis aastasada hiljem "Kõigi maade proletaarlased, ühinege!". See pidi kokku tooma noodsamad Pariisi agulirotid ning andma neile tollesama meie-tunde, millest rääkisin ka eelmises postis. Üks suur pere, kus kõik vennad võitlevad suure kurja onu vastu, kes neile liiga teeb. Väike reductio ad absurdum - vendlus eeldab, et üks on vanem kui teine; vanem vend peab noorema eest hoolitsema; ebavõrdsus on loosungisse sisse kirjutatud üht- või teistpidi.


Selle pika arutelu mõte oli lahti seletada, kuidas üks kaunis ja pateetiline loosung on tegelikult suhteliselt mõttevaene ning mittemidagiütlev, põhimõtteline sofism. Sama kipub olema ka tänapäeva loosungitega (ja mitte üleüldiste, globaalsete või ideoloogilistega, vaid ka väike "ma armastan sind igavesti" või "ausus on kõige tähtsam").
Ma kordan nagu katkine grammofon, et postmodernismis on kadunud suured narratiivid, aga tõega, nii on, ja sellepärast kasutavad inimesed neid suuri narratiive pisut nagu haarates selle kadunud turvatunde järgi ja natuke sellepärast, et need kõlasid vanaema salmikus jube ilusasti.


Niiet ühesõnaga - järgmine kord vandudes armastust, mõelge järgi, kas see ikka on armastus; lubades olla lõpuni aus, mõelge, kas see ikka on võimalik; rääkides oma tõelisest truudusest, katsuge mõelda... Katsuge mõelda. Ehk satub teie vastu tõeline idealist ning tema ei mõista, et mõned inimesed kasutavad sõnu ainult fonotaktika pärast; et mõnikord on keegi tõesti Aus - ja see, see on kõige jubedam kõigest. Inimesed ei kannata ausust.

Nii paljud asjad on "sobimatud" - ja nii paljud asjad tõesti ka on, ent tuleb tõdeda, et pool igasugusest sotsiaalsest koodeksist on lihtsalt pelk kest. Otsekohesus on kuidagi teisejärguline, miski, mida peetakse labaseks ja matslikuks. Isegi lapsed, kes ütlevad asjad välja, nii nagu on, saavad seltskonnas halvakspanu osaliseks - "nii ei tohi öelda". Aga miks, kui see kord nii on? Loomulikult ei õigusta ma siin mingisuguseid solvanguid või "ärapanemist" või muud, ent konkreetne ja tavaline ausus, mis on sellel viga? Lõppkokkuvõttes tuleb see ju ainult kasuks. Samas, täiskasvanud väga harva üldse oskavad otsekohesed olla; tavaliselt võetakse teiste inimeste vigu justkui võimalusi neile halvasti öelda. Seepärast on tõenäoliselt ka niipalju reegleid, kuidas ja mida öelda võib.

Ma tean ise omast käest, et brutaalne ausus tuleb enamikes olukordades pigem kahjuks, kui kasuks (ent olgem ausad, ma pole sageli ka mitte aus, vaid terav). Sellegipoolest on tore teada, et on inimesi, kes ka mõtlevad selle üle, mis neile öeldakse. Mina teen väga selgelt vahet, kas keegi tõesti soovib mulle viidata mõne vea, mida teen/teinud olen, või soovib ta lihtsalt halvasti öelda või mind paika panna. Mõlemal juhul on neil see õigus - konstruktiivsuse koha pealt jätan teie otsustada, kumb parem variant.


Kirjutan seda Ilmatsalus - lõpuks jõudsime ka siia. Kala on toidetud ja rõõmus, põtkib vahepeal vastu akvaariumiklaasi; mina olen ka toidetud ja rõõmus, aga mina ei põtki vastu klaasi.
Minu suurest seenekastme-frenzyst sai pelmeenitaldrik. Parre, Kaarel ja Taavi jõuavad ka varsti siia, väike saunateema. Mõnus. Täna on kuidagi väga lebo tunne, midagi teha ei viitsi (kuigi lugesin neid Pulleritsu artikleid). Homme peab minema ärksamaks, sest homme on tähtaeg tööl. Yard on niikuinii igasugusest schedule'ist maas, nüüd pean mina olema eeskujuks. Yiihaa. See nädal on peale mechi ka electric asjad vaja üle vaadata. Niiet ühesõnaga, peaks vist tööd tegema hakkama.
Uku ka torgib juba, niiet -
cheers.