nädal on kuidagi eriliselt kiiresti läinud seekord. Käes on juba neljapäeva õhtupoolik, neli päeva on mööda lausa lennanud.
esmaspäeval oli zoosemiootika & suhtlemispsühholoogia. Zoosemiootika oli selline, nagu ootasin. Timo Maran auditooriumi ees, kiled diaprojektori valgusvihus, lood hallidest papagoidest, metsvindi laulukõrist ning mesilaste tantsust. Huvitav, seda kindlasti, ent ka raske saab olema see kursus. Suhtlemispsühholoogia oli nii nagu ikka, palju puudutati temaatikat mis ma olen juba Mercuri koolitustel saanud, seal palju sügavamaltki. Näiteks tasandivalik...Aga mis seal ikka, mulle meeldib see loeng.
Kuna ma olin seekord loengutes üksi, ülejäänud tegid mingit tööotsa, tassisid 28 tonni akvaariumikive konteineritest maha, sain nendega kokku alles hiljem. Oleg korjas mind ja Ukut Peplerist peale ning me läksime Narva mntle Taavit, Parret ja Steni võtma, Kaarel jäi koju. Olegil on nüüd ametlikult väike. Auto.
Sest mind kui kõige pisemat topiti pagasnikusse, ruumipuuduse tõttu. Teate, see polnud väga naljakas. Vahepeal hakkas süda ka põksuma, kui ment mööda sõitis. Aga rohkem põksus pea vastu tagasilda.
Teisipäev... Teisipäev. Teisipäevas midagi muud põnevat polnudki, kui ootusärevus, mil Petsiga kokku saan. Ta tuli Tallinnast meie manu ning loomulikult kohtusime õhtul Illegaardis. Mõned asjad ei muutu, sai jälle maailma asjad paika pandud ning tuntud, et minu prisma näitab ikka õiget seitset värvi. Jõudsin koju alles nelja paiku, olles tutvunud nii jänki Michaeliga, kes üritas minusugusele pätakale anda õppetundi Eesti ajaloost, aga keegi ei tule ühelegi eestlasele kõnelema sellest, kuidas meie iseseisvus pole õiglaselt kätte võideldud ning kuidas 90ndad seisid ainult Soome supermarketite peal, (Ehk seisidki, aga ühtlasi seisid nad võidu peal, kõige selle peal, mis oli lõpuks saanud välja kooruda. Me ei valanud oma vabaduse eest verd, aga seda paremaks see kõike teeb. Yankee sucker) kui ka ühe toreda merekaru Martiniga. Ta muudkui korrutas, et ma olen müstiline ja oli selline kahemeetrine Saaremaa poiss, kes sattus mariinsesse nirvaanasse, kui kuulis, et ma olen laevainseneri assistent. Olgu, merd ei sõida, aga tema jaoks olin ja jäin lõpuni madruseks. Kes mõnikord kepsu ovaalsust mõõdab.

Kolmapäevane sotsioloogia alused rääkis hariduslikust ebavõrdsusest, ilmselgelt sellega seoses ka eliitkoolidest, ilmselgelt sellega seoses ka TIKist ja muudest G5 (või pingerea TOP5) koolidest. Sellel teemal ma ei jaksa üldse heietada, TIK on ja jääb head haridust andvaks kooliks, keda huvitab minu seisukoht antud teemal, võib lugeda kolumni College Enquirer'is; soovitavalt selle aasta omi, mitte kibestunud kõiketeadva abituriendi küünilisi tähelepanekuid... noh, kõige kohta. Religioosne fundamentalism seevastu, nagu ka eelmine kord, toimis fantastiliselt. See tõepoolest on üks mu lemmikaineid, nii ülesehituse, õppejõudude kui sisu poolest. Ka eilsele loengule järgnes diskussioon, mis jätkus minu ja Uku vahel ka koduteel; hea oli. Lund sadas. Ja ma suutsin umbes kolm korda mõelda, kuidas ma tahaksin kudumisvarda Ukule kõrva panna. Minuga on raske vaielda.

Ja noh, mis seal ikka, nii nagu elu käib. Eile õhtul kõrvetasin meie maitsemeeli minu moodi vürtsika kana-ananassikastmega, mis hommikulgi natuke keelt paitas. Magama sai kodutööde tõttu mindud alles kolme piiril, ärkama pidi kell seitse, et õigeks ajaks Pulleritsu ette jõuda. Jõudsime. Viis minutit varem jõudsime. Töö läks hästi, kuigi mul olid unisest peast tingitud ebatäpsused, ma loodan, et ta ei lase neist end väga häirida. Samuti üritasin talle selgeks teha, et kvaliteetajakirjandus ei ole pelgalt ulm, ent ta üritas väita, et ma olen nooruslik idealism. Mis fecking idealism, selle asja nimi on eesmärk ja maksimalism. I'll show him.

Igatahes praegu on pisike lebo, enne kui Parre ja Taavi siia jõuavad ning me Ilmatsallu läheme. Kala toitma ja Tekkenit mängima. Hommikul sõidame Kohilasse vist, või eks vaatab, mis peale hakkame, koolist vaba suht pikalt nüüd. Long weekend. Teeme midagi lahedat tõenäoliselt (loe: mängime Tekkenit või vaatame Kohilas Animal Planetit, mõlemat serveerida ohtra saunaga).


Oo, fun fact - ma omandasin ka Mihkel Raua üllitise ning nüüd loen seda huviga; kõik kohad, kus ta lihtsalt kirjeldab, mis sündis, on head. Kõik kohad, kus ta üritab olla mingisugune lingvistiline snaiper ning kuidagi väga kirjanduslik olla, on halb.
Ma ei taha lugeda võrdlusi, mis tunduvad nagu võrdlused. Eriti halvad võrdlused. Või halvad metafoorid. Või üleüldse - see, et tema isa kirjutas parima eestikeelse raamatu, ehk "Sipsiku" ja tema ema lõi parima naiskangelase läbi ajaloo, ehk siis Kunksmoori, ei tähenda, et tema peaks proovima kirjutada mäluaukudest, punkaritest ja vaginaalsetest elamustest läbi "humoorika kirjandusprisma". Lihtsalt kirjuta, ja kõigile meeldib.
Samas, eestlastele meeldib vist niikuinii seda raamatut lugeda, sisemuses vaikset looma paitades, kes ütleb, et ma teadsin, et Graps seda tegi või et Nõgisto selline oli või et Mati Nuude, kurask, jõi ikkagi nagu loom.


Me läheme nüüd Ilmatsallu. Kolm naksitralli ja Kunksmoor.

eilne "sõbrapäevaüritus" lõppes Tekkeni-maratoniga. Tähendab, mis lõppes, siiamaani käib. Mina tõmbasin küll juba kella viie paiku kerra, et ärgata kell üksteist ning tööd teha. Saun oli kuidagi eriti massiivne, piisas kolmest korrast, et varbaküüned rulli läheksid; pärast oli hea naabruskonda visuaalselt terroriseerida, auravad tüübid kuskil rõdu peal nagu me olime.

Mõnikord on tore võtta korraks hingetõmbehetk, peatuda, ning hoomata, et see hetk on paljude asjade tulemus. Et ma istun täna Ilmatsalus teki peal ja kirjutan blogi oma Tartu elu kohta - see on paljude hetkede tulemus. Ja kui nüüd tagasi mõtlema hakata, rahulikult, panna sündmused põhjuslikku järjekorda, siis võib nii mõndagi huvitavat avastada. Kõik on ju omavahel seotud, ning algselt täiesti vastuvõetamatud juhtumised saavad hoopis uue värvingu, nad omandavad oma loogilise koha mälestustes.

Ma nägin täna unes vikerkaari. Ma kõndisin koos kellegagi (või sõitsin jalgrattaga?) mööda mingit metsateed, aasad ja põllud olid ka ümber. Äkki nägin silmapiiril vikerkaart tekkimas ning viitasin seda oma kaaslasele; ta polnud väga entusiastlik. Korraga oli neid vikerkaari tekkimas mitte üks, vaid kaks, siis juba kolm, neli... Lõpuks tekkis kaheksa vikerkaart, nende värvid läksid neoonerksaks ning ma vaatasin neid, hämmeldunud ja segaduses.
Viimaks muundusid vikerkaared pisikesteks, mõne sentimeetrise läbimõõduga ringideks, mis keerlesid hästi kiiresti, pildusid sädemeid ning seejärel plahvatasid. Ma seisin, käed laiali sirutatud selle sädemevihma all ja mul oli tunne, nagu see peseks mind millestki puhtaks.

Viimasel ajal on küll tekkinud mingisugune puhastumise või lunastuse tunne, ma julgen otsa vaadata asjadele, millest varem parema meelega mööda vaadanuks; ma tahan ära lahendada kõike, mis minus kuidagi lahendamata, et ära hoida igasugu jamasid, mis säärastest represseeritud tunnetest tekivad.


Ma üritan hetkel selgusele jõuda, kas hirm kellegi kaotuse ees on isekas või isetu. Kartes kedagi kaotada, anname me asjale paratamatult juurde isekuse värvingu: mina kaotan ta, mina jään kellestki ilma. Ent samas, see võib olla ka meeletult isetu hirm - ta kaob, temaga juhtub midagi. See oleneb tõenäoliselt, kes ja kuidas kaotatakse.
Ma arvan, et mul on suhteliselt suur omandiinstinkt, aga see väljendub hoopis teistmoodi. Ma arvan, et see võib olla midagi puu-taolist; kui keegi istutab puu, näiteks tamme, siis see kasvabki seal kümneid ja kümneid aastaid; hea küll, see on sinu puu, ent sa ei saa talle midagi teha (peale mahasaagimise, mis oleks ilmselge lollus).
Mulle kindlasti ei meeldi kedagi kaotada; samas on minu jaoks "kaotus" kui selline väga lai mõiste; ma võin kedagi kaotada surma läbi -misläbi nad ei kaoks, vaid lihtsalt kaotaks võimaluse minu ees füüsiliselt patseerida; ma võin kaotada kedagi, kes lihtsalt minuga enam kunagi ei suhtle - ja nii mõneski mõttes on see hullem. Kui puruneb miski, millesse oled üks hetk uskunud. Ma arvan, et siis on tähtis mäletada kõike head, mäletada seda inimest sellena, kes ta on, suhtuda temasse samamoodi. Kui muutub ainult üks aspekt (näiteks perekonnaseis), ja inimesed ei suuda üksteisesse normaalselt suhtuda, siis tähendabki see ju seda, et suhte aluseks oli pigem omandiinstinkt, soov deklareerida omandit. Mitte miski muu.

See "muu" ongi kõige tähtsam. Omandisuhte kõrgem vorm, kus mõlemad pooled omavad üksteist, ent nad teevad seda absoluudis ja vältimatult; siis kaob ära põhjus selle tõestamiseks või kellegi kinni hoidmiseks; absoluutne omanditunne ehk siis lihtsalt leppimine tõigaga, et kedagi teist ei saagi üleüldse olemas olla.
Et ükskõik kui palju sa teda vihata võid, õhtul on ta siiski ainus inimene maailmas, kelle kõrvale kerra tõmmata tahad.

Sest mõned asjad lihtsalt on nii.