nädala mõte - kärpimisajastu mahesõda.
Majanduskriisi tõttu peetakse ühe odaga maha terve sõda! (Ärapanija)

aga. Kuidagi traditsiooniks saab juba, et iga nädal toob midagi uut. Ja üllatuslikku. Prillide variant lõppes hoopis huvitavalt - nüüd olen läätsekandja. Uhkusega. Väga valgustav oli maailma selgelt näha, nüüd ehk kõnnin vähem pilvedes ja rohkem kõnniteel. Asju ajan ka vähem maha enda ümber.
Uuenduste rada ei lõppenud aga silmanägemisega, oo ei. Neljapäeval läksime Jänese, Andre ja Ukuga Urmasele sünnipäevalaulu laulma. Place'i. Ukulelega. Meid ei peatanud isegi tõik, et ma ei teadnud ei sõnu ega viisi. Enne sai tehtud ka väikesed Piro-ristsed, väga külm oli ja esmane kontingent juba luuras kõrgematel mägedel. Otsustasime järgmisel päeval ka väikese Tudengilaulu proovi teha, ent see jäi ära. Pärastlõunal läksime Ukuga Vändrasse, tema isapoolse vanaema juurde.
Põhimõtteliselt me sõime palju ja magasime palju. Ja midagi rohkemat ei teinudki. Ehk oleks võinud, ent nende ilamasinast bokser Bruno (kes on tohutult tore koer, ehk võib-olla liiga agar-ogar) põhjustas mul kerge allergia, mistõttu käisin suure naeratusega ringi, aevastades, köhides ja kõigile korrutades, et "mul on kõik täiesti korras".
Tegime väikese tripi Tallinnasse ka, ja pühapäeval keeras mu ülemus natuke ära. Loe: me läksime natuke tülli. Pärast tulist meilivahetust ja mõnda ebatsensuurset kõnet jõudis ta järeldusele, et ma pean sõitma Taani, kuna see pole õige, et ta minuga üleväsimusest plõksib. Ja siis ta saaks mulle uusi protseduure ja asju ka näidata. Mis ausalt öeldes meeldib mulle väga, nädalavahetus Kopenhagenis tuleb alati kasuks. Kahju ainult, et mu teine pool Tartusse jääma peab.

Järgmised kuu aega tõotab tulla üks suur virr-varr kõigest; pärast seda tuleb sess, mis 14 ainega pole kõige kergem; seejärel suvi.
Suve ma veedan Pirol päikest võttes ja lasteraamatut kirjutades, ja aeg-ajalt mõnes Euroopa linnas trippides ja poppersit nuusutava gayga muusikalidest rääkides. Cause life, it's faaaaaaaab-ulous!