Maailmalõpu mustad linnud

Ma nägin täna öösel unes, et ma istusin sõpradega Tartus Raekoja platsil, ent plats oli kõrgemal kui tavaliselt, justkui mäe otsas. Päike paistis, väljas oli sume suveilm.

Korraga märkasin, et Tallinna poolt on liikvel mitme maja kõrgune veelaine. Me jooksime minu juurde, majja, mis unenäos oli pilvelõhkuja (aga asus ikka samamoodi Aleksandri alguses). Ma teadsin, et selle keldris on ICBMi juhtpult ning kui veelaine majani jõuab, toimub suur plahvatus. Ma küll ei tea, miks ma selle pärast muretsesin, kui maailm niikuinii otsa saamas oli, aga igal juhul jooksime keldrisse ning üks mu sõpradest ronis skafandris pisikesse klaaskasti, kus ta juhtpuldi lahti muukima pidi. Ma arvan, et ta ei jõudnud seda teha, kuna ma ärkasin umbes siis, kui tsunami meieni jõudis. Ma tegin silmad lahti ja puu mu akna all oli täidetud mustadest lindudest, mis nägid indigosinise taeva taustal väga kurjakuulutavad välja.

Heade mõtete halb lekitamine

Kui WikiLeaks aastaid tagasi orbiidile ilmus, oli tema roll... mitte just ainulaadne, aga kindlasti kõmuline. Vandenõuteoreetikud, uurivad ajakirjanikud ja Fox Mulder põrmustati indie- ajakirjanike rühmituse poolt, kes avaldasid puhast tõde - riiklikke dokumente.

Täna, mõned aastad hiljem, seisame me väga olulise otsuse lävel: Julian Assange - the new Christ?
Maailm (vähemasti see meie oma) on jagunenud laias laastus kaheks: WikiLeaksi ustavad jüngrid, kes feissbuukivad, säutsuvad, guugl-veivivad ja teevad kesteabmilliseid muid massisotsiaalsusi kõikjal küberreaalsuses, ning Kuri Tõde Varjav Maailm. Sest olgem ausad - julgedes paotadagi suud nimbusest ümbritsetud noormehe pihta, maalitakse enda kolmanda silma asemele pirakas punane lipp.

Iseenesest on ikestajate valskuse paljastamine ülimalt üllas ettevõtmine. Kes on aga ikestajad ning kelle valskust parajasti paljastada üritatakse?

Võim korrumpeerib inimest. Igasugust inimest. Mida suurema eesmärgi me endale seame, seda rohkem nõuame endale ka (moraalset) võimu ning seda korrumpeerunumaks muutub lõpuks meie üllas eesmärk. WikiLeaksi tõe paljastamist on inimkonna ajalugu paraku näinud mitmeid kordi. "Tõde" on erinevatel ajajärkudel võtnud erinevaid palgeid, ent paraku lõppenud ikkagi makjavellismide, ning mitte ülima ja ainulaadse aksioomiga.

Me ei küsi kordagi, mispärast on "paljastamine" keskendunud USAle, ja mitte ülejäänule mõnesajale riigile
Me ei küsi kordagi, mispärast on meedia võtnud omaks Assange'i märtripositsiooni temale esitatud vägistamissüüdistuste asjus
Me ei küsi kordagi, kui palju dokumente ja toimikuid on selektiivselt avaldamata jäetud
Me ei küsi kordagi, kui räigelt reetsid enda riiki, enda rahvast ja enda teenistust need inimesed, kes avaldasid riigisaladusi, sõjasaladusi, ametilisi saladusi kogu maailma ees
Me ei küsi kordagi, mida tehtaks eestlasega, kes avaldaks riigisaladusi näiteks Venemaale. Me ei peagi, sest seda on juhtunud.

"Tõe" kuulutamine on alati võigas. "Tõde" ei ole olemas - mitte keegi ei saa garanteerida, et WikiLeaks on eksimatu. Veel hullem - mitte keegi ei garanteeri, et WikiLeaks pole tahtlikult ekslik.

Võim korrumpeerib. Veel enam korrumpeerib allumatu võim. Kellele annab vastust WikiLeaks (vandenõuteooriaid arvestamata)? Endale aru andmata on globaalne massimeedia pudelist välja lasknud džinni, mida raske sinna tagasi suruda. Veebilehele võib ilmuda mistahes teadmus, kui juba on suuremad päevalehed (The Guardian, The New York Times) nende öeldut tsiteerinud. Sotsiaalsed liikumised algatatud. 2012 kuulutajad uue messia tulekut ennustanud. Kallid sõbrad - the "truth" is somewhere out there.

Paraku ei pea ma õigeks WikiLeaksi kanoniseerimist. Loomulikult - ühiskondlik huvi on suur ning me kõik tahame teada, mida Prantsuse suursaadik Venemaa kohta ütles. Loomulikult - partokraatia on kurjast. Loomulikult - hegemoonia veel rohkem. Loomulikult - fight the power. Ent kas tõesti on kõige õigem alluda uuele, kontrollimatule ning hävitavale jõule? Mul pole midagi selle vastu, et lugeda kvaliteetset, faktideküllast, sisutihedat uurivat artiklit näiteks India koalitsiooni suhetest Pakistani narkoparunitega. Veelgi enam meeldiks mulle lugeda teist sama sisutihedat ja faktideküllast artiklit, mis väidab, et India koalitsioonil puuduvad igasugused suhted Pakistaniga - mainimatagi narkoparuneid (keda Pakistanis kusjuures samuti ei leidu). See on sõnavabadus, hea ajakirjandus ja kõik muu, jättes lugejale vabaduse otsustada.

Kui sõnavabaduse ja hea ajakirjanduse mõiste on tõepoolest taandunud ühe (!) portaali poolt avaldatud dokumentidele, mida kusjuures on lekitanud riigireeturid ja spioonid ning mis juba oma olemuselt on vägagi kallutatud ning mida kaitstakse ideega - hävitage Assange ning me avaldame 3GB suuruse "turvafaili" parooli - kas see on tõepoolest selline tõde, mida me tahame teada?

Kui üht vale piisavalt korrutada, muutubki see tõeks.

I write like
James Joyce

I Write Like by Mémoires, Mac journal software. Analyze your writing!

Quo Vadis, Alma Mater?

Kui ma olin väike tüdruk, mõtlesin ma sageli oma tulevikuaastatele ülikoolis. Kuidas ma õpin ladina keelt. Kuidas ma kirjutan pikki uurimistöid ja kuidas ma oma suure-suure lõputöö valmis saan. Kuidas-kuidas.

Ladina keel enam kohustuslik pole, kahjuks. Lõputöödki pole paljudel erialadel enam vaja, piisab eksamist.

Kõrvuti pinkides istuvad inimesed, kelle lävendiskoor erineb 50 punkti võrra.

Esimese aasta tudengid arvavad, et "õukonnameedia" on sõna-sõnaline väljend.

Kommunikatsioonialases uurimistöös saab kampaania sihtrühmaks "täiesti tavaline eestlane".

Hea tulemuse eest erialaolümpiaadil premeeritakse ükskõik millise eriala riigieelarvelise kohaga.

Bakalaureuseastme diplomi saab noor naisterahvas, kes ei tee vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil.

Ma mõistan, mille jaoks on vaja massiülikooli. Ma mõistan, et need, kes õpivad raha eest, võimaldavad teistel õppida tasuta. Ma mõistan seda kõike ja ometi ma ei mõista. Ma ei taha saada väärtusetut diplomit. Ma tahan, et minu siinveedetud aeg oleks asja eest. On paljud ained, milles ma lihtsalt ei suuda käia, sest minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab selline asi toimuda kõrgkoolis.

Ma loobusin ühest ainest seetõttu, et vaheeksam koosnes kahest küsimusest - ühes paluti defineerida sotsialism ja teises paluti lühidalt selgitada, kes on Marx ja kes Rousseau. Kui te teaksite aine nime, loobuksite isegi. Sest kõrgkoolis, eriti sellist ainet võttes, võiks juba teada, kes tuu om.

Me oleme läinud seda teed, et ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed, kuidas teha esitlust, kuidas lugeda. Kõlab hästi? Ei tohiks. Ülikooli tulles peaks inimene juba olema võimeline selliseid asju tegema, või ei?

Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi?

Äkki me jaotame siis akadeemilise võimekuse põhjal kursused gruppideks - need, kes tahavad asju teha ja need, kes ei taha? Sest paratamatult kaob mingi hetk motivatsioon ja seda on ääretult raske taastada.

Ma loodan, et tänase päeva jooksul võetakse midagi eilse rämeda möödapanekuga ette. Ma ei looda isegi mingeid tegusid, kelleltki tema kraadi või positsiooni äravõtmist või midagi muud säärast. Ma tahaksin, et Tarmo Strenze (kes on olnud ka minu õppejõud ning kellest ma enne Edith Kaldma bakatöö kaitsmist lugu pidasin) võtaks sõna ning selgitaks loo tagamaid. Ma tahaksin, et inimesed, kes Edith Kaldmale tema kraadi andsid, enda otsust põhjendaksid. Ma tahaksin, ma tahaksin, ma tahaksin, et ma ei peaks oma diplomi pärast piinlikkust tundma.

Sai ära käidud taeva all. Hea oli.

Samas viis see mu mõtted erinevatele teemadele, emotsioonisõltuvusest eskapismini.

Eskapism on veidi kergem hoomata, ehk. Alustagem sellest.

Kui suur osa keskmise urbanessi elust on tänapäeval reaalne? Sküpe-suhe tuhandete kilomeetrite taguse hinduga (khm, Sküpes on ta loomulikult britt või vähemasti jänki), assistendi töökoht (loe: twitteri uuendamine), virtuaalne farm, virtuaalne firma, virtuaalsed sõbrad, virtuaalne mina. Aga miks? Vastus tundub justkui iseenesest mõistetav: niiviisi on lihtsam.

Meile kõigile meeldib tunnustus ja meile kõigile meeldib millegagi hästi hakkama saada. Paraku ei ole see nii lihtne kui esmapilgul tundub ning meie õrnu hingekesi kasvatav ühiskond paistab inimestele kinnitavat: nii, kui esimene raskuspiisake langeb, tuleb alla vanduda ja ohvrit mängida. Sellest lõikavad ääretult palju tulu fake achievementiga parseldavad ettevõtted, kes rumala loodri, vabandust, noormehe virtuaalmaailmas võitmatuks sõdalaseks või finantshiiuks muudavad. Mõistmise hetk saab olema valus: kui ühel hetkel saab selgeks, et 3., 5. või hoopiski 92. taseme saavutamine mõnes mängus tööandjaid väga ei huvita (ilmselgete eranditega); kui ühel hetkel saab selgeks, et Farmville'i porgandid pere ei toida; kui ühel hetkel saab selgeks, et kakskümmend viis aastat elust on elatud ja ainus, mis ette näidata, on poolelijäänud bakalaureuseaastad (ja 5. koht Tallinna lahtistel kergejõustikuvõistlustel aastal 1998), võib reaalsuse hetk olla päris karm.

Inimesed ei ole harjunud mõnu tundma enda potentsiaali täielikust kasutamisest. Võib, ma seletan.

Ütleme, et Juhan tahab "lõõgastuda". Ta toksib mõnd arvutimängu või vaatab telekat, enda potentsiaali suures osas rakendamata. Selle asemel võiks ta näiteks maalida või lugeda - tegevused, mis tegelikkuses "lõõgastavad" aju palju rohkem ning ühtlasti tõstavad inimese õnnetaset: edukas tegevus, kujutlusvõime kasutus ning meditatiivne tegevus aitavad sellele suuresti kaasa. Samas on palju lihtsam "mitte midagi" teha ning vaikselt kärbuda.

Teine aspekt on loomulikult edasilükkunud lapsepõlv. Noortel on üha raskem noorukieast täiskasvanuks muutuda. Eestis on see veel suhteliselt tervislik - USAs on veel ka 27-aastased oma vanemate hoole all. Ülikooli esimesed kolm aastat (BA) on justkui keskkooli pikendus, kus ema-isa raha köhivad, korteri üürivad ja neljapäevast esmaspäevani lapsukest toidavad (loomulikult pannakse kolmeks koolipäevaks purgiga kartulisalatit kaasa). BA akadeemiline väärtus ei ole just eriliselt kõrge, seetõttu tuleks panna suurt rõhku elukoolile, mis kvaasi-iseseisvus annab. Kuidas seda aga saavutatama peaks, kui täiskasvanud inimene on sama iseseisev kui titt?

On tore, et noorele inimesele antakse aega ennast avastada ja end arendada, ent see võib lõppeda sellega, et ühiskonda paisatakse veel täiesti ebaküps ja vastutusvõimetu inimene, kes talle avaneva koorma all peagi murdub (probleemid rubriigist "oot kas majapidamistarbed ei ilmugi iseenesest kraanikausi alla kappi"). Samamoodi muudab harjumus vanematelt raha saada noore inimese laisaks, ja seda mitte tema enda süül: loomulikult on mõnus, kui emme igal halvemal päeval natuke raha juurde köhib. See tekitab aga suhteliselt enesehävitusliku finantskäitumise mustri: alati tuleb. Inimesel polegi vaja vastutustundlikkust või töökust, sest kui midagi valesti läheb, saab alati kuskilt abi küsida. Kahjuks ei õpetata noortele aga abiküsimise olukorra ennetamist, ka ei ole neil olulisi teadmisi enese peale lootmisest. Distsipliin, enesekontroll, oskus ennast tööle sundida, oskus pingelistes olukordades toime tulla...

Raske on vaadata mõndasid noori ja endale teadvustada, et vaid paari aasta pärast on neil pere ja kodu ja tõenäoliselt ka töökoht. Eesmärgitud ekslejad, kellel puudub sisemine tahe pingutada ja paremaks saada. Sellised, kes ei tee elu antud sidrunitest limonaadi, vaid imevad niisama haput tsitrust ja kurdavad, et kibe on.

Tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Pardon mes tammsaarismes, aga selles osas oli tal ikkagi täielikult õigus.

Kas eesmärgiks on eluaegne õpe või eluaegsed üliõpilased?

Mul on tunne, et ma seisan karkudel keset välja ja taevast sajab sardiine ja alaseid (alasi-alaseid?). Kuidagi väga üle pea kokku lõi täna hommikul ja ma tahaksin olla kolmeaastane elik istuda maha, jonnida ja põtkida.

Mul on liiga palju asju, mille üle muretseda ja mida teha vaja. Ja need pole ainult minu enda asjad. Ja tunne on selline, et noh, aina lendab neid alaseid. Jooksen ja jooksen ja maratoni lõppu ei näe.

Vähemalt läheb islandi keelega hästi, olen püsinud enam-vähem graafikus. Hääldus on nii sürr variant, et täna kliendiga prantsuse keelt rääkides tundsin meeldivat kergendust, et keelt väänama ei pea. In French. Nii hull ongi.

Ja pettumus, oh pettumus. Pettumise jõud on suur. Ja kirgastav. Ainuke probleem on selles, et kui kirgastumise hetk kätte jõuab, on natuke hilja midagi muuta, ilma, et needki varemed, mis veel kuidagi püsti, hirmsa kolinaga kokku kukuksid. Ja nii suurt harja mul pole, et seda tolmu kokku pühkida.

Oeh. I need a hug.

Ja veel - alustasin toredat lingvistilist eksperimenti, mis osalt on eneseületuskatse ja teisalt soov vaadata, kui palju infoühiskond hariduse ja harituse võimalikkusele kaasa aitab. Teisisõnu, tegemist on täiesti individuaalse veebipõhise õppega - kasutatud materjalid on guugli ustava abikäega välja otsitud ning eranditult tasuta kättesaadavad, samuti üritan hilisemas faasis suhtluskeskkondi ära kasutada, et mõne sigurdottiriga MSNis paar sõna juttu vesta.

Eksperimendi teemaks on siis Islandi keel 30 päevaga. Hetkel käsil Day 2 ja motivatsiooniga kasvab ka hirm.
Alguses oli plaanis HabitForge'i abil 21 päeva järjest viis uut võõrkeelset sõna õppida. Natuke asja üle juurelnud, leidsin, et sellest suuremat tolku pole - milleks õppida seosetuid sõnu kui võib ka keelt. Nii sündiski minu pisikeses peas mõte islandi keel päriselt selgeks õppida, mitte nii, nagu suvel, kus ma 70ndatest pärit Cambridge'i grammatikaõpiku järgi saareriigi süntaksit selgeks saada proovisin.

Selleks, et oleks ikka kindel, et ma neljandal päeval oma vastleitud hobi näiteks päikeselise Piro vastu ei vaheta, sündis ka kahe esimese nädala Study Guide ja kuigi arvan seda vaadates, et enese ülehindamine on jälle moes, loodan ma siiralt, et mul üle ei viska. Kuigi materjali on väga, väga palju.

Ühendasin oma ponnistuse ka teise, isegi suurema eneseületusega: tegin endale Twitteri kasutaja, kelle nime alt ma enda edasiminekutest säutsun. Niiviisi on mul vähemalt tunne, et kui ma üle lasen, siis keegi mõistab hukka. Ma loodan.

Esimese nädala plaaniks on selgeks saada põhiline sõnavara - hetkel olen valinud siis Põhilised Fraasid, Värvid, Numbrid, Ajaväljendid (alates kellast lõpetades kuude ja nädalapäevadega), erinevad kohad pluss 20 populaarsemat verbi (pööramiseta). Teise päeva lõpus ehk siis täna olen ma ülimalt vaimustatud sellest, et "oranž" on islandi keeles "apelsinnugulur", aga kui ma järgmine kolmapäev irregulaarseid verbe vaatama hakkan... Tõenäoliselt enam mitte niiväga.

Loodan igatahes, et kõik läheb hästi ja ma viiendal päeval alla ei anna. Ja kui annan, siis, noh, kõmri keel ootab oma järjekorda...

PS: teate, mida islandlased ütlevad, kui neilt küsida, kuidas läheb? Svona svona, la la!

India tormilisest pealetungist Lääne kultuuri kirjutasin pikemalt oma essees "She Likes Shiny Beads" (vt. Esseed), aga mõtteid tuleb veel.

Praegu loen ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks saanud The God Of Small Things'i, autoriks New Delhi naisterahvas Arundhati Roy. Täna Rahva Raamatus ringi kõndides jäi see mulle millegipärast silma ja lõpuks ka kotti ning esimene peatükk on läbi. Veel vara öelda, ehk, aga väikesed mõtted on juba tekkinud.

Ülevoolav. Ja ma pole kindel, kas heas või halvas mõttes. Juba esimesse peatükki on kokku surutud niivõrd palju, et on päris keeruline mõista, millest või kellest jutt ikkagi käib. Ja mitte selles suhtes, et oleks palju põimuvaid plotline'e või segaseid seiku või uskumatuid keerdkäike. Rohkem nagu ühepajatoit vormis "perenaine pole veel otsustanud, kas kaalika või kapsa või mõlemaga". Peeti paneks ka.

Teiseks on mul tunne, et autor on ette võtnud Oxford Dictionary ja sealt loterii korras oma kirjeldustesse sõnu pikkima hakanud. Ma mõistan, et kirjanik peab keelt oskama, aga ta peab seda tegema niivõrd hästi, et ei teki kahtlust, et ta end üleeksponeerib. Kuigi kirjeldused on elavad ja kohati unenäotaolised, on nad mõningal määral ka... tüütud.

Kolmandaks - tegemist on esimese peatükiga ja juba on ilmsiks tulnud elavalt matmine ja ahistamine ja alkoholism ja perevägivald ja sotsiaalsed probleemid ja kahemunakaksikud ja pagan teab mis veel. Kardan edasi lugeda.

Igal juhul - loen edasi, ja vaatan, mis emotsioonid tekivad. Kuigi nii võib tunduda, pole ma tegelikult veel eriti kriitiline, lihtsalt mõned asjad jäid justkui pinnuks silma. Tegemist on kahtlemata väga omapärase ja värvika teosega. Eks näis.