laupäev, 18. juuni 2011

Pardifileest poliitbroileriks

Eurosaadikute valimiste aegu mõtlesin ma, et minu postkasti potsatanud pardipiltidega ehitud rämpskiri oli pelk satiir - halvimal juhul ehk veidi labane, ent ei midagi hullu. Mõistes, et tegemist pole ei nalja ega ka rämpskirjaga, vaid reaalse valimisreklaamiga, olin ma veidi üllatunud, ent tundsin ka teatavat kergendust - olin kindel, et selline klounaad välistab igasuguse võimaluse Eestit Euroopas esindada. Keeldun siiani lõpptulemust uskumast.

Viimane nädal on seetõttu minu jaoks olnud üks lõppematu emotsionaalsete šokkide jada. Kuulujutud Tarandi kandidatuurist, avalikud kirjad, mis kutsuvad üles Tarandile Riigikogus toetust näitama, hirm "demokraatia püsimajäämise pärast"... Tundub, nagu tillukese haamriga oleks nii mõnelgi kirjamehel paar kruvi seitse kraadi kõrvale löödud. Oleks justkui arukad, aga...

Tegin hiljuti väikesemahulist uurimust Presidendi kuvandist Eesti noorte hulgas. Tulemused olid mõneti hirmutavad, aga täiesti ootuspärased. Presidenti seostatakse ikkagi ainult konkreetse isikuga - st institutsiooni maine muutub kohe, kui muutub President. Küll aga on antud asutus keskmisest noorest kauge nähtus. Teleri või ajalehe vahendusel jõuab kätlemine või noomitus Riigikogu aadressil ikka tavakodanikuni, ent otsest sidet keegi ei tunneta. Üldistatult võiks öelda, et funktsionaalne on President peamiselt Eestist väljaspool, riigisiseselt on tal pigem sümboolne või siduv funktsioon. Eilsetes uudistes näitas AK intervjuud Leedu riigipeaga, kellest jäi vaatajatele kohe mingi mulje, ka ainult paari hetke põhjal. Sellised muljekillud on väikeriikide puhul ülimalt olulised. Me peame olema suutelised end välisriikidele tõsiseltvõetavalt esitlema.

Ilvese mainekujundus meenutas (aga ainult heas mõttes) Tõmoshenko oma. Tõmoshenko punupats tekkis selleks, et sügada ukrainlaste juuri - nii, nagu Ilves muutus Stockholmis sündinud väliseestlasest mulgi kuue ja leiba küpsetava kaasaga põliseestlaseks. President Ilves on teinud suurt tööd enda maine ja Presidendi kuvandi parandamiseks (mis, pärast Rüütlit, olgem ausad, oli tänuväärt töö). Kahjuks on selline maine habras ning iga pisimgi eksimus toob kaasa hävingu.

Lennart Meri vastu ei saa keegi. Siiani õhkame me paraadi aegu, kui Helle Meri majesteetlikus üksinduses korralise presidendipaari kätt surub, olles rohkem Esimene Leedi kui kõik selleks pürgijad. Miks? Sest ta ei taotlenud Esimese Leedi staatust. Eestile on kombeks, üks President korraga - teate ju küll seda laulu. Selle presidendi kõrvale ei olnud vaja mingit teist rolli (näiteks abikaasa vormis). Kui see tekib, siis ainult orgaaniliselt - sellist asja ei saa nii noorele süsteemile peale suruda. Pisike uurimus näitas, et Presidendi roll on suhteliselt selgusetu ning piirdub "esindamisega" (uurimuses osalenud noorte sõnul - SS). Kui enne Presidendi enda rolli teadvustamist hakata forsseerima tema abikaasa oma, tekib esiteks meeletu ametnikuviha (elavad rahva kulul ja ajavad lolli juttu) ning teiseks pettumus. Miks Evelin? Miks võib Evelin öelda, et arstid on paksud ja Kalev on kräpp, miks võib Evelin kanda kleite, mis maksavad meie kuus kuupalka, miks võib Evelin elada lossis ja taara eest lastele teatripileteid osta? Tekivad küsimused, kahtlused, kadedus ja äng. Ei saa tekitada rolli, mille jaoks pole tarvidust, iha ega ruumi. Olen kindel, et kui hr.Ilves oleks olnud Eesti-siseselt esiplaanil rohkem, kui tema abikaasa, oleks ka praegune suhestumine märksa positiivsem.

Targem kui 5b

Võib ju spekuleerida, et kaks kandidaati "päästavad demokraatia" ning kaotavad Ilveselt tagatoapresidendi sildi. Selline spekulatsioon eeldab aga tõsiseltvõetavat kandidaati. Olgu, Reagan oli enne USA presidendiks saamist näitleja. Samuti oli ta eelnevalt Kalifornia kuberner (nagu ka Arnold Schwarzenegger - ootame huviga?). Tarand on rahvamees, meelelahutaja. Ta valiti Euroopasse protestilainel - keegi ei hääletanud Tarandi poolt, hääletati kõikide teiste vastu.

Ilmselgelt oli Keskerakonna poolt selline samm absoluutne poliitiline (demagoogiline?) kõrgklass. Just nagu täna öeldi - võidavad kõik, ainult mitte mina ja sina. Esimesed Tarandi Brüsseli-nädalad möödusid esmaspäevahommikuste Delfi artiklitega teemal "ohh, teie matsid polegi näinud, kuidas Öiroopas asju tehakse!". Kellel tekib selle väitega probleeme, võib külastada Delfi arhiivmaterjale - sealt leiab nii mõndagi huvitavat. Keskerakond muutus aga automaatselt demokraatia päästjaks ja ikkest vabastajaks - nüüd lõpuks ometi saame me kuulda tõelist poliitilist debatti!

Lugege Toomas Hendrik Ilvese esseekogumikku ning seejärel eelmainitud hr. Tarandi sõnavõtte Delfis (või ükskõik kus mujal meedias). Kas küsimus ikka on selles, kas valida kikilips või päikeseprillid?


teisipäev, 31. mai 2011

Palju maksab maailmalõpp?



Maailma lõpp saabub detsembris 2012. Eks ole?

Voltaire on öelnud - kui Jumalat poleks olemas, mõtleksime ta välja. Inimene on karjaloom, kes otsib igal ajahetkel juhti. Suurest hulgast ülejäänud loomadest eristab meid ka cause-effect, igal teol on põhjus, eeldus, tagajärg. Ühtlasi peab olema põhjus ka meie eksistentsil, seega on keegi või miski "ülem" meid kunagi siia mingi eesmärgiga pannud.

Tekib kaks erinevat lähenemist: ühelt poolt soovime selle Ülemaga tutvuda, teda näha ja temaga üheks saada. Sellise lähenemise näideteks on viimne kohtumõistmine, palvetamine, UFO-maania jne. Teiselt poolt, olles Ülemale ilmselgelt alamad, kardame me oma karistust - maailmalõpp, Põrgu, pärispatt, tormid, looduskatastroofid jne Kordades lihtsam on raskesti mõistetavaid asju millegi abstraktsega põhjendada või omistada neile mingi spirituaalne dimensioon. Lapsele ütleb vanem, et kui vikerkaar on taevas, siis Jumal/haldjad/Buddha on õnnelik, mitte ei kirjelda prismaatilist efekti (vähemalt enamasti mitte). Selline käitumine kandub paljudele edasi ka täiskasvanuellu, kus lapselikust egoismist lahti lasta on raske ning igaühel meist on PÕHJUS, miks just tema eksisteerib. Siiski, ma ei pretendeeri praegu inimese spirituaalsete motiivide lahtiseletamisele. Pigem vaatlen lähemalt mulle olulist fenomeni: 2012

Kui ma veidi enam kui kümme aastat tagasi tegin esimesi samme antiiktsivilisatsioonide uurimisel, jäi mulle esmalt silma dualism (nii nagu ülal, nii ka all) ning teisalt kõikide kultuuride seotus millegi kõrgemaga - seotus. Kõiki neid kultuure iseloomustas minu kui lapse jaoks mitte paaniline soov kuhugi kuuluda või kellelegi alluda, vaid kuuluvustunne, ühtimine ülejäänud maailmaga. Meie üritame luua oma süsteemi, piltlikult öeldes - skitseerida Tartu Ülikooli fassaadi 027-es istudes sealt kunagi välja saamata, vägistada kõike meie ümber meile sobivatesse raamidesse. Ma leian, et kogu apokalüpsise diskursus on algusest peale kriminaalselt vale.

Esiteks, on banaalne tulla lagedale avaldustega, justkui suudaks 7 miljardit parasiiti ühe planeedi hävitada. Olenemata sellest, kui väga meile meeldiks seda uskuda, ei ole me tegelikult mitte ühegi süsteemi ülesed (ka mitte toiduahelas) ning planeet Maa saab endaga väga hästi hakkama ka ilma Al Gore'i ponnistuste või Greenpeace'i rinnamärkideta. Ärgem rääkigem maailmalõpust - maailm ei lähe kuhugi. Ilm on soojem ja mesilased surevad, tormid on karmid ja Yellowstone aktiivne. Ikkagi ei tähenda see maailma lõppu, see ei tähenda isegi tsivilisatsiooni lõppu, see tähendab kõige hullemas stsenaariumis meile teadaoleva korra langemist.

Päike tapab

Alustagem siis ühest näiliselt kõige tõsiselvõetavamast ähvardusest: 2012. aasta massiivne päikesetorm, mis halvab meie satelliidid ning elektrisüsteemid. Tulemuseks on, loomulikult, maailmalõpp. Paanika sai alguse paari aasta tagusest NASA raportist, mis hoiatas tugevate magnetimpulsside eest, mis sulatavad trafosid ning jätavad meid seeläbi elektrita.

Inimesed tunduvad unustavat, et tegemist on organisatsiooniga, mille eelarve on rohkem kui kaks korda suurem Eesti riigieelarvest ning millel tõenäoliselt on võimalust ja põhjust osavaid PR-mehi palgata. Küsime endalt: miks peaks NASA käituma risti vastupidi heale kriisitavale ning külvama ülemaailmset paanikat? Teatavasti järgivad avaliku võimu esindajad kriiside puhul teistsugust taktikat (vt ennast ise maa alla kaevavad tuumareaktorid) ning üritavad probleemi eitada nii kaua, kui võimalik. Nüüd aga - pressiteade! See on oldest trick in the book. Mäletate, kui keskerakondlased ja venelased kartsid paaniliselt krooni devalveerimist? Kui seda siiski ei tulnud, sõnas Savisaar ajakirjandusele: Keskerakonna sekkumise tõttu ei saanud Ansip krooni devalveerida (olen sellest siin blogis ka varem kirjutanud). Guugeldage solar storm - esimene vaste on "Solar storm warning, NASA 2012". Samuti rõhutakse hoiatuses eriliselt just elektrisüsteemide halvatusele, mille põhjust ei tule kaugelt otsida. 1989.aasta päikesetormis sai Quebeci power grid nii karmilt haiget, et terve linn oli 9 tundi elektrita. Tekitame tuttavlikku hirmu... Vaadates NASA eelarvet, on näha järjepidevat kasvu. Prognoositakse, et paari aasta pärast ületab NASA eelarve $20mld piiri. Rahvas tahab aga tsirkust ja leiba, paarisaja miljardi eest peaks see leib aga eriliselt hea mekkima. Viimane kord mekkis see tõeliselt hästi alles 1969.aastal, kui USA lipp Kuul/Area 51 stuudios "lehvima" löödi. Ahmeeriklasi ei löö enam "kauged horisondid" või paar närust bakterit Marsi pinnal, Armaggedoni ärahoidmine on märksa kõnekam näitaja. Nagu ütleks Obama - I killed Bin Laden and stopped the Rapture, what does it take to please you, people?

Avalikkuse vandenõud

Heal vandenõul on mitu omadust - ta hõlmab teatud seltskonda inimesi, ta varjab mõnd saladust ning tal on konkreetne eesmärk. Ah jaa, ta võiks ka olla salajane. Me rääkisime probleemi tekitamise efektist: kui hetkel puudub võimalus olla kangelane, tuleb luua probleem (Solar Storm 2012) ning see lahendada (20 miljardi dollariga). Kui üheski Põhja-Ameerika linnas mini-maailmalõppu ei toimu, saabki öelda: me päästsime teid kurjast. Muidugi on ka teine võimalus, juhuks, kui probleem on, aga seda lahendada ei õnnestu: tekita teine, veelgi sensatsioonilisem. Teatavasti toimivad kehas olevad valuretseptorid märguandjatena: kuum pliidiraud vigastab sind! Võta käsi ära! Küll aga tegutseb keha ratsionaalselt ja vajaduspõhiselt, andes märku kõige akuutsemast probleemist. Seega toimib alternatiivi puudumisel valu vaigistamiseks ka endale (ala)teadlikult muu valu tekitamine (küünte peopessa surumine, põske hammustamine jne). Selline tähelepanu hajutamine toimub igal pool, kuid erilise edu saavutab alles meedia abiga. Obamal on väga tugev opositsioon republikaanide ja põlis(hii-hii)ameeriklaste hulgas, kelle jaoks Change! tähendab hoopiski C.H.A.N.G.E (et mitte riskida FBI musta nimekirjaga, ei hakka ma siin välja tooma, mida see tähendab). Nende jaoks on Obama ikkagi must ja must mees ei saa olla nende president. Mis juhtus, kui lugupeet' presidendi sünnitunnistuse ümber skandaal tekkis? Osama lasti maha. Teatud ringkonnad usuvad, et see oli põhjustatud hoopiski Sony võrguprobleemidest, ent ma pigem usun esimest varianti. Meie jaoks tundub kellegi sünnitunnistuse küsimus muidugi väikese probleemina (meie enda President sündis teatavasti Stockholmis), ent paralleele tõmmata on oluliselt lihtsam, kui tundub. Obama ei ole klassikaline USA president mitte üheski kontekstis. Paljudele inimestele oli shokeeriv ainuüksi tema kandidatuur (ka minu arvates oleks Demokraatidele sobilikum valik olnud preili Clinton, aga see selleks), rääkimata siis veel Presidendi positsioonist. Obama vajab väga suurt PR tuge, et õnnestuda. I stopped the Rapture võib meemena naljakas tunduda, ent tegelikult varjab allteksti, mis ütleb: nii ongi.

2012, New Age, maiade kalender ja informatsioon kõige muu säärase kohta on inimkonnale kättesaadav olnud juba tükk aega, ometigi on seda populariseerima hakatud alles hiljuti. Üks asi on NASA pressiteade homitsiidse päikese kohta, hoopis hullem oli "Me leidsime Nibiru!". Toetada väga valitud faktidega oskuslikult lahtilastud teooriat tähendab massipaanikat, mille abil hoida karjaloomade pilgud tegelikelt sündmustelt eemal. Et vältida valestimõistmist - ma ei pretendeeri siin ülimale tõele ning mis minusse puutub, võib järgmisel aastal jääkarupoeg end vabalt hoopiski lõunapoolkeralt leida ja inimkonna hukku nautida. Ma tahaksin lihtsalt esitada küsimuse: miks? Millepärast lekitatakse seesugust ametlikku infot, millepärast tehakse filme nagu 2012 ning 10,000 BC (Hollywood > propaganda tööriist), mis on sellise käitumise motiiv? Ärgem unustagem, et mass käitub ühtse organismina ning olles jõudnud massiteadvuseni, kollektiivse teadvuseni, ei ole enam vahet, mida koos usutakse. Üks lammas on loll, aga hunnik lambaid targad. Üks inimene on tark, hunnik inimesi aga...

Mida rohkem toodetakse meemesid, seda manipuleeritavamaks muutub meie üldine teadvus (memede kohta on väga hästi kirjutanud ka Dawkins). Otsige Internetist esimene suvaline meme (...guugeldan...), minu tulemuseks oli Nyan Cat. Ma küll ei hiilga erilise huumorimeelega, ent olgem ausad - selles ei ole ju mitte midagi naljakat. Mis on naljakas Rick Astleys? Koledates Painti joonistustes? Halvas grammatikas? Nii, nagu korraldatakse õppusi, et näha, kuidas me ilma elektrita hakkama saame, õpitakse meie peal ka mõistuseta hakkama saamist. Kui soovite näiteid, vaadake 4chanist.

Seega, kõige parem viis paanika ärahoidmiseks ning inimestega manipuleerimise jätkamiseks on tekitada seesama paanika toetades iseenda vandenõud. Non vado, keegi pole öelnud, et maailm lõpeb 2012. Aga...


Meie aeg on kõige hullem!

2012 pole esimene apokalüpsis, mida meile ennustatud on. Õigupoolest on neid olnud päris mitu. Siin tasub mõelda tagasi postituse algusesse: meie lapsik egoism. Uskuge või mitte, iga generatsioon on olnud kõige arenenuma tehnoloogiaga, kõige parema teadusega, kõige kõigem. Iga põlvkond väärib oma maailmalõppu ja oma avastusi, oma sõdu ja oma katastroofe. Meil kõigil on õigus olla ellujääjad ja kangelased. Me kõik tahame olla erilised, sellest ka uskumatult isekas suhtumine - just meie oleme need väljavalitud, kes saavad kogeda uut ajajärku, just meie oleme need, kes suudavad hävitada kogu planeedi.
Ma ootan huviga järgmist aastat, teadvuse nihet, võimsaid päikesetorme, magnetpooluste pöördumist ja kõikide vulkaanide purskamist.

Ja kui neid ei tule, tunnen ma end kindlalt: vähemasti üks 200 miljardit on läinud õigesse kohta.



laupäev, 14. mai 2011

Parempoolsus ja Buchanani sündroom



Pärinedes ajast, mil vasakukäelisi piitsa ja präänikuta paremakäelisteks ümber sunniti, meeldib mulle väga vaba ühiskonna vabadus vabalt valida enda kuuluvusi, olgu siis usulisi, poliitilisi või sootuks soolisi. Mustvalgest maailmavaatest sai mõned kuud tagasi juba räägitud, räägime seekord parem-vasakmaailmast.
Teatavasti on tervislik opositsioon demokraatia (mis on vaid sõnakõlks!) alus. Opositsiooni ülesandeks on - oponeerida, seega julgustada diskussiooni ning juhtida tähelepanu valitseva poliitika kitsaskohtadele. Mis juhtub aga siis, kui eesmärgiks saabki ainult oponeerimine mitte edasimineku vaid valitseva võimu õõnestamise jaoks?
Parempoolsust on defineeritud mitmeti - Prantsuse revolutsiooni aegu oli "parem" ja "vasak" pool eraldatud istekohtade järgi parlamendis; parempoolsed toetasid vana rezhiimi jätkumist, vasakpoolsed aga uut korda. Oxfordi poliitikasõnaraamatu (Stephen Fisher) järgi on parempoolsus jällegi opositsioon sotsialismile ja sotsiaaldemokraatiale ning seotud mõistetega nagu konservatism, liberalism, natsionalism.

Et mitte laskuda segasesse mõtiskellu teemal "mis on parempoolsus?", selgitan pigem, miks arvan ennast (apoliitiliselt) parempoolseks.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Küllaltki palju on viimas(t)el aastakümne(te)l näha olnud edu dogmatiseerimist, ent ka demoniseerimist. Fraas Esimene Eesti meenutab kõlavalt Nõukogude-aegseid karikatuure rasvunud kapitalistidest, kes torukübarate ja rahakukrutega ehitult ausaid töömehi nülivad. Sellepärast, et ausa tööga, seltsimehed, keegi rikkaks ei saa. Teisalt vaatavad üle Suure Lombi meie poole ameerika unelma produktid, kes väikeste poistena räpastel linnatänavatel ajalehti müües lõpetasid nende samade ajalehtede põhiliste uudisobjektidena. Ma väldiksin seda väljendit hea meelega, ent - paradigmaatiline nihe röövkommunismist röövkapitalismi lõi paljudel jalad nii alt ära, et tarvis oli klammerduda traditsiooni külge. Niivõrd suurtes ühiskonnamuutustes (eriti veel paljude jaoks nii ootamatutes) oli kõige lihtsam jääda järgima samasugust mentaliteeti: mõisa köis, las lohiseb aka institutsiooniviha. Tudengipäevade öölaulupeol ei teinud paljud ärkamisaja hittide ajal piuksugi, ent "mõisa-ad põlevad, saksa-ad surevad" tõstis mürameetri oma üheksakümne detsibelli tasemele. Las põlevad, neh, mis meil sellest.

Eriti hulluks läheb asi siis, kui tõmmatakse paralleele meie finnougrilastest sõprade või sootuks Põhjala kuningriikidega (vt lugupeetud sm. Kutseri eelviimast blogipostitust). Sellepärast, et isegi nende alkohoolikud saavad suuremat toetust kui meie end hingetuks rügavad töölised. Millele ei juhita aga iial tähelepanu on meie riigi ja majanduse noorus teiste kõrval. Selleks, et oleks midagi laiali jagada, tuleb kõigepealt palukesi ka kõrvale panna. Jah, palgad on väikesed ja töö on raske, punane koll pole veel täiesti ajaloohämarusse langenud ning keskmine noor ei tea, kuidas kirjutada "usjas teerada kausja järve kõrval" - mida rohkem meid siit lahkub, seda vähemate õlule jääb noore riigi ülesehitamine. Ning kui nood desertöörid julgevad veel sopalehtede, vabandust, kollase ajakirjanduse veergudel ilkuda kadedate ja õelate rahvuskaaslaste üle... Sellistel hetkedel tahaks tammsaarismid vahetada märksa paslikuma Arbeit Macht Frei vastu.

Ausa töö eest saab riik maksude näol tulu, mille najal kõike muud üles ehitada. Enne, kui tekib efektiivne toetuste süsteem, on vaja üles ehitada efektiivne maksude tasumise süsteem elik "maksa ära 2011". Siit ka minu absoluutne lemmikteema,

Astmeline tulumaks ehk Allakäigutrepist üles

Ma ei ole mitte kunagi mitte ühegi vasakpoolse inimese, ei poliitiku ega tavakodaniku käest kuulnud ühtegi reaalset, käegakatsutavat argumenti, mis räägiks astmelise tulumaksu kasuks. Sven Mikser pobises, et tegemist pole mitte ainult tulumaksu, vaid kogu maksusüsteemi muutmisega, mõni alandlikum ütles, et "aga Rootsis on" ning Eiki Nestor korrutas "tulude ümberjagamine, TULUDE ÜMBERJAGAMINE". Sellepärast, et arenenud ühiskonnas on selline varade ümberjagamine mõistlik, teate küll, think of all the children. Ent jätkem kõik see demagoogia, jälgime reaalset elu.

Varade ümberjagamine 1: Minu potilillest saavad rõõmu võrdselt kõik

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese lilleseemneid. Minu aiandusalased teadmised pole väga pädevad, seega ütleme, et tegemist on näiteks asaleaga. Ta külvab seemned mulda, kastab, väetab, rohib (?) ning mõne aja pärast on tema aialapikesel/aknalaual kaunis lilleke. Tema on selle lillekese jaoks raisanud küll oma tööjõudu ning raha, ent kui ta lillest saadavat esteetilist naudingut kellegagi jagab (näiteks enda sõbraga, kellel pole nii rohelised näpud), ei kaota ta sellest ise midagi.

Varade ümberjagamine 2: Mina töötan, Sina sööd

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese porgandiseemneid. Kuude kaupa harib ta oma kolme peenrakest, rohides, kõblates ja lõõskava päikese käes rasket tööd rabades. Viimaks saabub sügis ning roheliste võrsete all on näha oranzhe, mahlaseid, krõmpsuvaid porgandeid. Ohates rebib ta esimesed kaks peenart porgandeid maa seest välja ning viib need kohalikku aianduskooperatiivi sotsiaalhoolekande katteks (kõikidel ei ole võimalust enda tagaaias porgandipeenraid kasvatada, kõplaturul valitseb defitsiit ning 46% porganditest läks Kolmanda Maailma skorbuudifondi. Laste skorbuudifondi). Ülejäänud peenratäis läheb jagamisele kihelkonna elanike vahel, erilise rõhuga linnaelanikele (kuna maarahval on tervislik eluviis juba omast käest võtta). Niiviisi järab kodanik Kõps oma üksikut kidurat allesjäänud porgandit, suus heaoluühiskonna mõru maik.


Astmeline tulumaks tähendab enda tööga teenitud raha eest kellegi tegemata töö kinnimaksmist. Enne, kui minuni pillata teravaid väljendeid töövõimetute, laste või vanurite suhtes, tasuks vaadata ringi mitte ainult töövõimeliste elanike tööhõivestatistikat, vaid ka töövõimelisi töötuid enda tutvusringkonnas. Väljavõte ühest veebifoorumist, tänase kuupäevaga, teemaks "võimatu tööd saada":

Suht võimatu olukord, tahaks lausa vanduda ja kohe väga koledate sõnadega. Ma olen kindel oma tööalastes oskustes, aga kui just liinitööliseks või toidupoe kassapidajaks ei taha saada, siis võin suu tööst puhtaks pesta...

Ühesõnaga, tegemist pole meil mitte tööpuuduse, vaid sobiva töö puudusega. Sest noh, päh, kes ikka tahaks kassapidaja olla, eksole. Mõttekam on noolida oma kurva töötustaatuse eest riigi raha, mis kusjuures tuleb ka näiteks kassapidajate käest. Astmelise tulumaksu kehtestamise korral maksaks aga sellised päevavargad kinni need, kes on elus pingutanud selle nimel, et kuskile jõuda (ning nendele samadele kassapidajatele tööd anda). Üks mu fantastilisi (parempoolseid) sõpru sõnas kord tabavalt, "Astmelise tulumaksu poolt saavad olla vaid need, kes teavad sisimas, et nad ei satu kunagi skaala sellele poolele, kes teistest rohkem maksavad". True that.

Ning veel - ühiskonda, vaeseid, lapsi, haigeid ja vanu saab toetada ka iseseisvalt. Varakad inimesed saavad ka ise valida, kellele kuulub nende poolt välja teenitud palk ning milliste kanalite kaudu nad kedagi toetavad. Warren Buffet on heategevuse jaoks annetanud 31 miljardit dollarit. Teate, palju see Eesti rahas teeb? Päris palju. Pool sellest rahast oleks võinud minna aga selliste elukate toetamiseks: (insert lazy youngster picture here).


Võrdsus, vabadus, vendlus

Kummastav tõsiasi on see, et vasakpoolsed töötavad ise vastu kõigele, mille eest teoreetiliselt seisma peaksid. Võrdsus? Kõik peaksid maksma võrdselt makse, olema seaduse ees võrdsed, omama võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Ma ei näe võimalust vabaks eneseteostuseks, kui alates teatud palga- või ajumahupiirist hakatakse kärpima, et kedagi rohelisse, või kui soovite, punasesse kasti suruda. Miks pean mina maksma teistest rohkem, kui minu palk ületab 3000€ piiri kuus? Miks peaks keegi tundma end halvasti, kuna käis heas koolis? Veel enam, kuidas sümboliseerib vabadust ja võrdsust tõsiasi, et naisi peab olema teatud arv igas kollektiivis? Kas tööandja peaks jätma tööta kompetentse meeskandidaadi kvoodi täitmise eesmärgil? See ei ole ei vabadus ega võrdsus. Või on? Vasakpoolne vabadus on täpselt sama vaba kui kärbitud tiibadega puurilind ja võrdne kui USA ja Euroopa kleidisuurused.




teisipäev, 11. jaanuar 2011

Maailmalõpu mustad linnud

Ma nägin täna öösel unes, et ma istusin sõpradega Tartus Raekoja platsil, ent plats oli kõrgemal kui tavaliselt, justkui mäe otsas. Päike paistis, väljas oli sume suveilm.

Korraga märkasin, et Tallinna poolt on liikvel mitme maja kõrgune veelaine. Me jooksime minu juurde, majja, mis unenäos oli pilvelõhkuja (aga asus ikka samamoodi Aleksandri alguses). Ma teadsin, et selle keldris on ICBMi juhtpult ning kui veelaine majani jõuab, toimub suur plahvatus. Ma küll ei tea, miks ma selle pärast muretsesin, kui maailm niikuinii otsa saamas oli, aga igal juhul jooksime keldrisse ning üks mu sõpradest ronis skafandris pisikesse klaaskasti, kus ta juhtpuldi lahti muukima pidi. Ma arvan, et ta ei jõudnud seda teha, kuna ma ärkasin umbes siis, kui tsunami meieni jõudis. Ma tegin silmad lahti ja puu mu akna all oli täidetud mustadest lindudest, mis nägid indigosinise taeva taustal väga kurjakuulutavad välja.


neljapäev, 16. detsember 2010

Heade mõtete halb lekitamine

Kui WikiLeaks aastaid tagasi orbiidile ilmus, oli tema roll... mitte just ainulaadne, aga kindlasti kõmuline. Vandenõuteoreetikud, uurivad ajakirjanikud ja Fox Mulder põrmustati indie- ajakirjanike rühmituse poolt, kes avaldasid puhast tõde - riiklikke dokumente.

Täna, mõned aastad hiljem, seisame me väga olulise otsuse lävel: Julian Assange - the new Christ?
Maailm (vähemasti see meie oma) on jagunenud laias laastus kaheks: WikiLeaksi ustavad jüngrid, kes feissbuukivad, säutsuvad, guugl-veivivad ja teevad kesteabmilliseid muid massisotsiaalsusi kõikjal küberreaalsuses, ning Kuri Tõde Varjav Maailm. Sest olgem ausad - julgedes paotadagi suud nimbusest ümbritsetud noormehe pihta, maalitakse enda kolmanda silma asemele pirakas punane lipp.

Iseenesest on ikestajate valskuse paljastamine ülimalt üllas ettevõtmine. Kes on aga ikestajad ning kelle valskust parajasti paljastada üritatakse?

Võim korrumpeerib inimest. Igasugust inimest. Mida suurema eesmärgi me endale seame, seda rohkem nõuame endale ka (moraalset) võimu ning seda korrumpeerunumaks muutub lõpuks meie üllas eesmärk. WikiLeaksi tõe paljastamist on inimkonna ajalugu paraku näinud mitmeid kordi. "Tõde" on erinevatel ajajärkudel võtnud erinevaid palgeid, ent paraku lõppenud ikkagi makjavellismide, ning mitte ülima ja ainulaadse aksioomiga.

Me ei küsi kordagi, mispärast on "paljastamine" keskendunud USAle, ja mitte ülejäänule mõnesajale riigile
Me ei küsi kordagi, mispärast on meedia võtnud omaks Assange'i märtripositsiooni temale esitatud vägistamissüüdistuste asjus
Me ei küsi kordagi, kui palju dokumente ja toimikuid on selektiivselt avaldamata jäetud
Me ei küsi kordagi, kui räigelt reetsid enda riiki, enda rahvast ja enda teenistust need inimesed, kes avaldasid riigisaladusi, sõjasaladusi, ametilisi saladusi kogu maailma ees
Me ei küsi kordagi, mida tehtaks eestlasega, kes avaldaks riigisaladusi näiteks Venemaale. Me ei peagi, sest seda on juhtunud.

"Tõe" kuulutamine on alati võigas. "Tõde" ei ole olemas - mitte keegi ei saa garanteerida, et WikiLeaks on eksimatu. Veel hullem - mitte keegi ei garanteeri, et WikiLeaks pole tahtlikult ekslik.

Võim korrumpeerib. Veel enam korrumpeerib allumatu võim. Kellele annab vastust WikiLeaks (vandenõuteooriaid arvestamata)? Endale aru andmata on globaalne massimeedia pudelist välja lasknud džinni, mida raske sinna tagasi suruda. Veebilehele võib ilmuda mistahes teadmus, kui juba on suuremad päevalehed (The Guardian, The New York Times) nende öeldut tsiteerinud. Sotsiaalsed liikumised algatatud. 2012 kuulutajad uue messia tulekut ennustanud. Kallid sõbrad - the "truth" is somewhere out there.

Paraku ei pea ma õigeks WikiLeaksi kanoniseerimist. Loomulikult - ühiskondlik huvi on suur ning me kõik tahame teada, mida Prantsuse suursaadik Venemaa kohta ütles. Loomulikult - partokraatia on kurjast. Loomulikult - hegemoonia veel rohkem. Loomulikult - fight the power. Ent kas tõesti on kõige õigem alluda uuele, kontrollimatule ning hävitavale jõule? Mul pole midagi selle vastu, et lugeda kvaliteetset, faktideküllast, sisutihedat uurivat artiklit näiteks India koalitsiooni suhetest Pakistani narkoparunitega. Veelgi enam meeldiks mulle lugeda teist sama sisutihedat ja faktideküllast artiklit, mis väidab, et India koalitsioonil puuduvad igasugused suhted Pakistaniga - mainimatagi narkoparuneid (keda Pakistanis kusjuures samuti ei leidu). See on sõnavabadus, hea ajakirjandus ja kõik muu, jättes lugejale vabaduse otsustada.

Kui sõnavabaduse ja hea ajakirjanduse mõiste on tõepoolest taandunud ühe (!) portaali poolt avaldatud dokumentidele, mida kusjuures on lekitanud riigireeturid ja spioonid ning mis juba oma olemuselt on vägagi kallutatud ning mida kaitstakse ideega - hävitage Assange ning me avaldame 3GB suuruse "turvafaili" parooli - kas see on tõepoolest selline tõde, mida me tahame teada?

Kui üht vale piisavalt korrutada, muutubki see tõeks.

neljapäev, 3. juuni 2010

Quo Vadis, Alma Mater?
Kui ma olin väike tüdruk, mõtlesin ma sageli oma tulevikuaastatele ülikoolis. Kuidas ma õpin ladina keelt. Kuidas ma kirjutan pikki uurimistöid ja kuidas ma oma suure-suure lõputöö valmis saan. Kuidas-kuidas.
Ladina keel enam kohustuslik pole, kahjuks. Lõputöödki pole paljudel erialadel enam vaja, piisab eksamist.
Kõrvuti pinkides istuvad inimesed, kelle lävendiskoor erineb 50 punkti võrra.
Esimese aasta tudengid arvavad, et "õukonnameedia" on sõna-sõnaline väljend.
Kommunikatsioonialases uurimistöös saab kampaania sihtrühmaks "täiesti tavaline eestlane".
Hea tulemuse eest erialaolümpiaadil premeeritakse ükskõik millise eriala riigieelarvelise kohaga.
Bakalaureuseastme diplomi saab noor naisterahvas, kes ei tee vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil.
Ma mõistan, mille jaoks on vaja massiülikooli. Ma mõistan, et need, kes õpivad raha eest, võimaldavad teistel õppida tasuta. Ma mõistan seda kõike ja ometi ma ei mõista. Ma ei taha saada väärtusetut diplomit. Ma tahan, et minu siinveedetud aeg oleks asja eest. On paljud ained, milles ma lihtsalt ei suuda käia, sest minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab selline asi toimuda kõrgkoolis.
Ma loobusin ühest ainest seetõttu, et vaheeksam koosnes kahest küsimusest - ühes paluti defineerida sotsialism ja teises paluti lühidalt selgitada, kes on Marx ja kes Rousseau. Kui te teaksite aine nime, loobuksite isegi. Sest kõrgkoolis, eriti sellist ainet võttes, võiks juba teada, kes tuu om.
Me oleme läinud seda teed, et ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed, kuidas teha esitlust, kuidas lugeda. Kõlab hästi? Ei tohiks. Ülikooli tulles peaks inimene juba olema võimeline selliseid asju tegema, või ei?
Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi?
Äkki me jaotame siis akadeemilise võimekuse põhjal kursused gruppideks - need, kes tahavad asju teha ja need, kes ei taha? Sest paratamatult kaob mingi hetk motivatsioon ja seda on ääretult raske taastada.
Ma loodan, et tänase päeva jooksul võetakse midagi eilse rämeda möödapanekuga ette. Ma ei looda isegi mingeid tegusid, kelleltki tema kraadi või positsiooni äravõtmist või midagi muud säärast. Ma tahaksin, et Tarmo Strenze (kes on olnud ka minu õppejõud ning kellest ma enne Edith Kaldma bakatöö kaitsmist lugu pidasin) võtaks sõna ning selgitaks loo tagamaid. Ma tahaksin, et inimesed, kes Edith Kaldmale tema kraadi andsid, enda otsust põhjendaksid. Ma tahaksin, ma tahaksin, ma tahaksin, et ma ei peaks oma diplomi pärast piinlikkust tundma.

neljapäev, 27. mai 2010

Sai ära käidud taeva all. Hea oli.
Samas viis see mu mõtted erinevatele teemadele, emotsioonisõltuvusest eskapismini.
Eskapism on veidi kergem hoomata, ehk. Alustagem sellest.
Kui suur osa keskmise urbanessi elust on tänapäeval reaalne? Sküpe-suhe tuhandete kilomeetrite taguse hinduga (khm, Sküpes on ta loomulikult britt või vähemasti jänki), assistendi töökoht (loe: twitteri uuendamine), virtuaalne farm, virtuaalne firma, virtuaalsed sõbrad, virtuaalne mina. Aga miks? Vastus tundub justkui iseenesest mõistetav: niiviisi on lihtsam.
Meile kõigile meeldib tunnustus ja meile kõigile meeldib millegagi hästi hakkama saada. Paraku ei ole see nii lihtne kui esmapilgul tundub ning meie õrnu hingekesi kasvatav ühiskond paistab inimestele kinnitavat: nii, kui esimene raskuspiisake langeb, tuleb alla vanduda ja ohvrit mängida. Sellest lõikavad ääretult palju tulu fake achievementiga parseldavad ettevõtted, kes rumala loodri, vabandust, noormehe virtuaalmaailmas võitmatuks sõdalaseks või finantshiiuks muudavad. Mõistmise hetk saab olema valus: kui ühel hetkel saab selgeks, et 3., 5. või hoopiski 92. taseme saavutamine mõnes mängus tööandjaid väga ei huvita (ilmselgete eranditega); kui ühel hetkel saab selgeks, et Farmville'i porgandid pere ei toida; kui ühel hetkel saab selgeks, et kakskümmend viis aastat elust on elatud ja ainus, mis ette näidata, on poolelijäänud bakalaureuseaastad (ja 5. koht Tallinna lahtistel kergejõustikuvõistlustel aastal 1998), võib reaalsuse hetk olla päris karm.
Inimesed ei ole harjunud mõnu tundma enda potentsiaali täielikust kasutamisest. Võib, ma seletan.
Ütleme, et Juhan tahab "lõõgastuda". Ta toksib mõnd arvutimängu või vaatab telekat, enda potentsiaali suures osas rakendamata. Selle asemel võiks ta näiteks maalida või lugeda - tegevused, mis tegelikkuses "lõõgastavad" aju palju rohkem ning ühtlasti tõstavad inimese õnnetaset: edukas tegevus, kujutlusvõime kasutus ning meditatiivne tegevus aitavad sellele suuresti kaasa. Samas on palju lihtsam "mitte midagi" teha ning vaikselt kärbuda.
Teine aspekt on loomulikult edasilükkunud lapsepõlv. Noortel on üha raskem noorukieast täiskasvanuks muutuda. Eestis on see veel suhteliselt tervislik - USAs on veel ka 27-aastased oma vanemate hoole all. Ülikooli esimesed kolm aastat (BA) on justkui keskkooli pikendus, kus ema-isa raha köhivad, korteri üürivad ja neljapäevast esmaspäevani lapsukest toidavad (loomulikult pannakse kolmeks koolipäevaks purgiga kartulisalatit kaasa). BA akadeemiline väärtus ei ole just eriliselt kõrge, seetõttu tuleks panna suurt rõhku elukoolile, mis kvaasi-iseseisvus annab. Kuidas seda aga saavutatama peaks, kui täiskasvanud inimene on sama iseseisev kui titt?
On tore, et noorele inimesele antakse aega ennast avastada ja end arendada, ent see võib lõppeda sellega, et ühiskonda paisatakse veel täiesti ebaküps ja vastutusvõimetu inimene, kes talle avaneva koorma all peagi murdub (probleemid rubriigist "oot kas majapidamistarbed ei ilmugi iseenesest kraanikausi alla kappi"). Samamoodi muudab harjumus vanematelt raha saada noore inimese laisaks, ja seda mitte tema enda süül: loomulikult on mõnus, kui emme igal halvemal päeval natuke raha juurde köhib. See tekitab aga suhteliselt enesehävitusliku finantskäitumise mustri: alati tuleb. Inimesel polegi vaja vastutustundlikkust või töökust, sest kui midagi valesti läheb, saab alati kuskilt abi küsida. Kahjuks ei õpetata noortele aga abiküsimise olukorra ennetamist, ka ei ole neil olulisi teadmisi enese peale lootmisest. Distsipliin, enesekontroll, oskus ennast tööle sundida, oskus pingelistes olukordades toime tulla...
Raske on vaadata mõndasid noori ja endale teadvustada, et vaid paari aasta pärast on neil pere ja kodu ja tõenäoliselt ka töökoht. Eesmärgitud ekslejad, kellel puudub sisemine tahe pingutada ja paremaks saada. Sellised, kes ei tee elu antud sidrunitest limonaadi, vaid imevad niisama haput tsitrust ja kurdavad, et kibe on.
Tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Pardon mes tammsaarismes, aga selles osas oli tal ikkagi täielikult õigus.
Kas eesmärgiks on eluaegne õpe või eluaegsed üliõpilased?