Heade Mõtete Linn

Occupying Latte Factor

2012-01-13T09:53:00.001+02:00

Recently, the social media was flooded with reactions to an angry blog post, ridiculing Vertu’s (Nokia’s luxuy phone range) $200 USB-cable. The rhetoric matched well with the ever-so-popular rich hate, which has elevated in the light of the events of last year, especially Occupy Wall Street and the like. It seemed to hit a hard spot with many a social democrat hipsters, condemning the excessive spending of the ominous, insanely wealthy 1%. So, fellow business students: regarding expenditure, would you buy a $200 USB cable or a $5 Starbucks latte every workday for a month?
Leaving aside ethical reservations, it is clear that at least a fraction of the insanely wealthy have been able to avoid the “latte factor” at some points in their lives. It’s not the single purchase that counts, it is the combined effect of numerous minuscule expenses that eventually amount to large amounts of assets which could have been invested in better grounds. It is undoubtedly hipsteresque to pout over a decaf wearing the latest Vans and a $1 badge saying “No to Capitalism”, but it is not the 1% who brings economic collapse, it’s all the rest.

Revelation Revolution
Occupy Wall Street think tanks and tilted tents all propagate a new world order. The lack of actual suggestions for solutions has not been left unnoticed, so the more radically inclined began to talk about the inevitable collapse of the society as it is now, after which we will all live in a better brighter bankless world.

Funnily enough, these ideas did not sprout from these gatherings, but have been around for a while already. The Venus Project with headquarters in Florida, US, has long been tackling the demise of the Western hemisphere, horizon turned towards resource-based economy. Circular self-sufficient sustainable cities around the world, connected through a massive global database governing all indicators might sound like from a B-list sci-fi movie, but the fact remains that an inclination towards a different kind of economy has long been around.
Our current system relies on financial derivatives, formulas even financiers cannot quite grasp, interest rates, digital cash and money. There’s a problem with money, though – it fails to feed you. The general idea of resource based economy is to exclude the barter of cash and start treating all we need for life as a mutual resource. Imagine a world where you don’t have to choose between the cable and the coffee, you just take what you want, since everything is common. Despite sounding eerily like something that was already tried and failed in the 20th century, thinkers and innovators find much appeal in this “new” way of thinking.

The simplest critique addresses the human nature – men are greedy. The supporters of the resource-based economy argue that the greatest inventions in history have not been triggered by the urge to earn, but the urge to learn, innovate, enlighten. I argue that they too were greedy, hungry for more knowledge, yearning for further discovery.

The vision of an automated society where machines and technology take the roles of workers so that the workers can take the role of manning the machines suggests that there is no task a computer will be unable to perform instead of a human being in the future. The dream of ultimate equality and brotherhood dates back not to Rousseau, but already to Ancient Greece. Nevertheless, it aggressively disregards another aspect of the human nature – we are not all the same. Similar creatures will quickly become extinct, since a small failure in the system will extinguish all of them. It’s the freaks of nature who force us to evolve. Ultimate equality and consensus is impossible due to the simple fact that resources are limited, and limited resources create competition. The stronger specimens will easily win the competition for the resources, prevail and eventually lead to progress, eliminating the weaker specimens in the system (applicable to any system, not just society).
Therefore, fighting the meritocratic economic system is like fighting sunrise. Progress is caused by being displeased with something and trying to find a solution, thus aiming for universal peace and happiness is aiming for bland stagnation. Even if artificially achieved, competition is still bound to arise and lead to the very same system yet again.

I encourage the 99% to strive towards becoming the 1% - perhaps somewhere along the way they will learn to appreciate the hard work, the difficult decisions and the sweet bitterness of a small victory. Paradigmatic shifts are always bound to happen, usually through epic cataclysms. Nevertheless, all crises have one thing in common – they pass, and so will this one.
“Rich hate” is a battle of envy versus greed, and neither aspects of the human nature are too glorious – one just tends to create more value than the other. So, instead of loathing the lavishers who get to spend $200 on a piece of plastic, start saving up your latte cash and you might find there’s nothing wrong with that corner office after all.

Mehisuse mitu mõõdet

2011-12-06T15:06:00.000+02:00

Viimasel ajal on erinevatel põhjustel jälle palju räägitud meestest, naistest ja nende võrdsetest õigustest. Küll ilmus Maalehes naisi nõudepesumasinaga võrdlev artikkel, küll püüti ülikoolis selgeks teha, et naine peab enda võimu käest andma, küll olen isiklikus elus pidanud mõtlema mehe ja naise rolli erinevuse peale. Kurblikult tunnistan, et millegipärast hakkab üha enam ära kaduma aksioom „mees ja naine on erinevad olendid“.

Kümmekond aastat tagasi, umbes siis, kui ilmus paskvillikogumik „Tilliga ja tillita,“ võtsin teemat märksa tõsisemalt ning püüdsin näidata, et ultrafeminism on mehi diskrimineeriv. Nüüd, veidi rahumeelsemana ja tasakaalukamana pean möönma, et viimase aja ismid on mõistust diskrimineerivad. Mu suurim soov on, et inimesed tuleksid elevandiluutornist alla maa peale, pistaksid käe mulda, võtaksid toobi koduõlut, näpistaksid oma naist tagumikust, naeraksid, sööksid moorpraadi, nutaksid kurbusest ja tunnistaksid oma vigu. Maailm on niivõrd abstraheeritud, et juurtšakra olemasolu võib skeemist täielikult eraldada – seda poleks justkui kellelgi.

Hellingeri konstellatsiooniteooria üks tuletusi on teooria meeste koha(ldatama)tust rollist tänapäeva ühiskonnas. Sõjad, küüditamised, näljahädad ja muud viisid pidevalt mehepoegi kodust eemale, jättes naised pikaks ajaks kandma nii naise kui mehe rolli perekonnas. Tänapäeval tunnevad meie mehepojad enda vaarisade tungi sama teha, lihtsalt väljund on teine.

Hiljuti sattusin oma lemmikus põrandaaluses baaris öö hakul kamina ees ühe toreda itimehega vestlema, kelle vend oli juba mitmendat korda Iraagis, jättes oma naise ja kolm pisikest last üksi Eestisse. Teadlikult naiivsete silmadega vaatasin noormehele otsa ning küsisin talt „Miks?“ – „Raha pärast,“ – „Jah, aga miks?“ – „Ta soovib teenitud rahaga enda salongi avada“

Oota, proovime selle nüüd korraks konteksti panna. Raha pärast. Kümme minutit varem oli noormees rääkinud südantlõhestavaid lugusid mahapommitatud küladest, surnud sõpradest ja vanemateta lastest. Aga kui keegi soovib avada enda salongi, siis pole ju vahet, kas küsida EAS-i käest starditoetust või paar tuhat kilomeetrit eemal mõni sõdur surnuks lasta. Kumb on korrektsem termin, vabaduse kaitsja või palgamõrvar?

Olgu, tuhat aastat tagasi tõi see rüütel täku seljas perele vähemalt sõjanoosi, ehk sai maatükigi. Teised ajad! Ent tänapäeval on mehelikkuse mõõde niivõrd laialivalguv ja seosetu, et ühel mehel on äärmiselt raske tunda end mehena. Anekdootlikult võib öelda, et kui sa käid tööl, pole sul Temakese jaoks kunagi piisavalt aega – kui ei käi, oled luuser. Kui sa Temakesele lilli ei too, ei hooli sa piisavalt, ning kui tood, püüad teda lihtsalt voodisse saada. Ma võin seda näidete rida jätkata lõputult. Mehed on aga tunduvalt ratsionaalsemad olendid, kui naised (ning, jumala pärast, kallid sookaaslased, ma mõtlen sellega seda, et naised on lihtsalt tunnetuslikumad) ning vajavad tegutsemiseks eesmärke – ja ka reglementeeritust.

Panete tähele, et istute üksiku ja nukrana diivanil ning mõtlete, miks ta ometi seda või teist ei tee. Olete päris kindlad, et mees teab, mida ta tegema peab? Kui tänapäeva ühiskond annab signaali, et mees peab olema mehiselt tugev, aga samas õrn, tegema karjääri, aga aitama lapsi kasvatada, olema jõuline, samas hell, olema karune, samas geelitatud peaga – see tekitab vaid segadust. Mis see mehisus siis ikkagi on?

Liialt vähe lubame lapsesuul rääkida ja öelda välja asju, mida kõik mõtlevad. Vastasel juhul elamegi me varsti ülereguleeritud alasiiras maailmas, kus kõik tühjade kestadena naeratavad ja üksteist tolereerivad. Mehisus peaks olema julgus öelda, julgus seista enda vaadete eest, julgus kaitsta oma seisukohti.

Kõrgharidus kui sotsiaalabiteenus

2011-09-14T14:58:00.002+03:00

Mulle jääb selgusetuks, miks rõhutakse aina enam ja enam riigi kohust üliõpilaste toetamisel mitte õppimise, vaid majanduslike näitajate alusel. Kui keegi on mulle suuteline ära seletama, miks õpitulemused ei ole uue süsteemi järgi enam mingiks näitajaks toetuse saamisel, võin ma mingi auhinna välja mõelda. Minu arvates tohib tudengitele toetusraha maksta ainult juhul, kui nad ületavad teatud õpitulemuse piirmäära. Praegune süsteem annab sulle 140 euri kuus, olgu tulemused nii halvad, kui tahes. Kuhu jääb meritokraatia? Miks ei rõhuta enesedistsipliiniline, eneseteostusele? Masendav.

Millegipärast on kõrgharidusest saamaks sotsiaalabiteenus, mitte privileeg. Kõrgharidus ei ole mingi universaalne inimõigus, mis kõigil olemas olema peaks. Humanistidel tekiksid külmavärinad, kui näed näeksid kui suure osa ainepunktidest (loe: kodus tehtud iseseisvast tööst) möödub CounterStrike’i mängides või Illegaardis õlle libistades. Omal ajal oli mul aine „Õpioskused“ (mis kusjuures illustreerib minu jaoks tabavalt kõike, mis tänases ülikoolis valesti on), mis andis 4 ainepunkti (ehk siis 6 EAP-d)... Kõrgharidus peab olema elitaarne, kõrghariduse omandamine peab näitlikustama inimese töövõimet, spetsialiteeti ja – kõrgelt haritust.

Inimarengu indeksi aruanne (mille kriitikale pühendan ma lähiajal terve postituse) tõi jälle kord välja näiliselt paradoksaalse asjaolu: naised on kõrgemalt haritud, aga mehed saavad rohkem palka. Andke andeks, aga kui iga kahesaja referendi või kultuurikorraldaja kohta on üks (meessoost) finantsjuht, siis see „paradoks“ ei tundu eriti müstiline.

Reformid aetakse liiga keeruliseks. Kõrgharidust tuleks reformida küll,

- võttes õppima ainult väga võimekaid (ja õppimissooviga) tudengeid

- võimaldades õpitoetusi heade õpitulemustega tudengitele

- kindlustades standardid, mida õppima jäämiseks täitma peab. Mis osakoormusest te üldse räägite?

Kõrgharidus ei tohi olla mingi sotsiaalabiteenus.

See, kes elab minevikuta...

2011-08-26T22:25:00.002+03:00

Meie reliikvia - see on vabadus! võinuks kosta laupäeval kümnete tuhandete kohaletulnud eestlaste suust. Lausa käegakatsutav oli see ootusärevus, tekitatud päev läbi linastunud dokumentaalfilmide, hüüdlausete ja ühtsustunde poolt. Ma käisin, ma nägin, ma pettusin. Ent, nagu ikka, on suurem osa probleemidest emotsionaalsed ning neid kõiki on võimalik ratsionaalselt lahendada.

Teeme proovi.

Hetkel eksisteerib situatsioonis kaks poolt (ceteris paribus) - tootjad (Vabaduse laulu korraldajad) ning tarbijad (kohaletulnud ja telerist vaadanud). Emotsioon, millele otsiti väljundit, jäigi väljundita ning ürituselt lahkuti pettunult. Ühtsustunne oli tarvis aga kuhugi kanaliseerida ning seda tehti, suunates enda pettumuse ürituse korraldajate vastu. Pettumusega ühines ka meedia ning korraldustiimilt nõuti aru - mis toimus?? Miks asendati härduspisarad ja rinnus põksuv isamaaline tunne poolpaljaste käblikute ja väriseva häälega anglofiilidega? Kuhu jäi Iff? Miks me ei saanud kaasa laulda? jne jne

Selle peale alustas tubli korraldajatiim enesehävitususlikku programmi ning asus vasturünnakule: te ei mõista meid. Meie toetame uute traditsioonide loomist, me tahame vabaduse tuua noorteni. Teie ei hooma modernset kunsti! Olgugi, et parim kaitse on sageli rünnak, pole see siin teps mitte nii. Et jõuda asja tuumani, vaatleme olukorda abstraheeritult.

On olemas nõudlus ja on olemas pakkumine. Jätame esialgu traditsiooni ja muud tegurid valemist välja. Tarbijatel olid ürituse suhtes teatavad nõudmised, mis tegelikult polnudki eriti karmid - me tahame jälle laulda. Tootjatel olid ürituse suhtes head kavatsused - pakume noortele artistidele võimaluse end Vabaduse Lauluga siduda. Kuskohas see asi siis nõnna valesti läks?

Kallel ja Kristil on kahekümnes pulmaaastapäev. Iga aasta on nad käinud Hispaanias, Andaluusia mägismaade keskel asuvas pisikeses romantilises hotellis, kus nad ka endi mesinädalad veetsid. Veinibaari maitre'd, Pilar, juba teab, et prouale meeldib šokolaadifondanti kõrvale 8cl Fine Ruby porti juua, olgugi, et tema espanjoola-uhkus kihvatab portugaallaste nektarit pisikesse pokaali valades. "Rioja es mucho mejor..." pomiseb ta endamisi. Nad ööbivad iga kord kolmanda korruse tornis, mille keerdtrepist üles minnes jõuab hingematva vaatega katuseterrassini. Igal aastal kakskümmend aastat järjest on nad seal käinud. Hotellipersonal, eriti hotellijuht don Pedro, on paarikesest sisse võetud ning on lausa nende pulmapildi kaminasaali üles riputanud. Nende tulekut oodatakse igal aastal innuga.

Tänavu tundub aga Kristile, et mehel on talle paar krutskit varuks. Kalle vandus küll, et käis lennujaamas pileteid ostmas ja rentis Hertzist auto, millega hotelli jõuaks; broneering on neil niikuinii iga-aastane. Kristi südames midagi justkui kripeldas, ent - kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat. Tähtis päev jõudis kätte ning Kristi avas hommikul ootusärevalt silmad. Mees oli voodi kõrvale toonud kimbu värskeid pojenge ning väikese kaardi: "ma ootan Sind all, kallis. Meie Armastuse Reisil". Naine riietus - aeglaselt, mitte liig' innukalt - ning sammus väärikalt mööda mahagonpuidust treppi alla. Ta hingeldas, ta oli kindel, et nii tähtsa päeva puhul oli Kallel midagi erilist plaanis. "Ehk soovib ta tõotusi uuendada? Ehk on ta don Pedroga juba eelnevalt kokku leppinud, et meie saabumisel ootab meid pudel -" tema mõttevoog peatus järsult alumise korruse aatriumisse jõudes. Söögitoa uksest murdsid suurde halli kuus sombreerodes tüsedat härrast, kes hakkasid koheselt kitarri ja maracadega hirmsat lärmi tegema ja Bee-eesame muu-uucho laulma. Kristi kiljatas ehmatusest ning haaras kätega peast. Sombreerodes härrased aga juhatasid sisse Kalle, kes pesuehtsas latiino-tantsu ülikonnas, roos hambus, juuksed õliga peadligi lakutud, Kristini sammus, talle roosi ulatas ja lausus: Chrrristiiiiina, muuuchoo... Kristit haaras õud, ent ta ulatas mehele käe. "Kallis, Sa ju mõistad, et need mehed on Mehhikost, mitte Hispaaniast?" küsis Kristi igaks juhuks. "Si, siii, Chrrrristiiiiina, uuno surpriiiiso." Ta juhatab naise uksest välja, kus neid ootab kaks mootorratast. "Istu, Kristi, kiiver on tagaistmel!" juhendab mees. "Aga ma ei oska ju -" - "Istu!!" karjatab Kalle. Suure hädaga saab Kristi lõpuks mootori käima ning vingerdades üritab mööda teed Kallele järgi sõita, samal ajal kui too Besame Muchot lauldes päikeseloojangule vastu sõidab. Nende õhtu lõpeb 40km eemal mere ääres, kus mees värskelt püütud kalast uhhaad valmistab ning uhiuuest nutitelefonist spordiuudiseid jälgib. Säravate silmadega ulatab Kalle naisele kausitäie auravat suppi, kuna too järjest nukramaks muutudes romantikat ootab. "Säh, võta, ära nukrutse nüüd. Lusika leiad telgist," lohutab mees. Märgates, et Kristi sellest vaid enam nördib, mässib ta oma veidi kala järgi lehkava fliisi naise õlgade ümber. "Vaata üles, Kristikene, tähed! Kujutad Sa ette, kuidas me siin kahekesi, ihuüksi, mererannal..." Mees muheleb ning sätib lõkkeaset. "Kurask, on siis vaja iga aasta ka seal kaugel maal käia, siin kõik käe-jala juures. Vohh, sellest teemegi nüüd uue traditsiooni!"

Jah, kellel seda minevikku ikka tarvis on, ohkab Kristi endamisi ja lürbib plastiklusikaga kalaleent. Kakskümmend aastat on ikkagi kakskümmend aastat...

Mõned traditsioonid on siiski pühad, kuitahes head kavatsused nende reformijail ka poleks.

Mördiööbiku eleegia

2011-08-02T07:01:00.012+03:00

Ma ei usu, et olin ainus, kes märkas tabavat irooniat eilses Delfi põgenikeloos, kus 52-aastane Andrei kirjeldas, kuidas ta suundub perega Eestist Siberisse inimväärset elu otsima. Nali jätta, oma lugudest rääkisid ka teised õnnetukesed, kes suunduvad õnneotsingutele Iirimaale, Hispaaniasse, Portugali (teatavat irooniat näen ka siin).

Hiljuti sõin Number9 terrassil lõunat ühe Hispaania luksushotellide keti müügijuhiga, kes avaldas imestust Eesti tubliduse kohta – meie suutlikkust alla neelata kärped, mis raskel ajal edu tõid; meie suutlikkust hoida kokku ja teha sama raha eest kaks korda rohkem tööd; meie suutlikkust pudeli vee eest 3 eurot maksta. „Ma plaanin kolida Singapuri, võib-olla Hong Kongi. Vaata ise, mis praegu Hispaanias toimub,“ sõnas ta lõpuks, pilk maas. Majanduspõgenik nagu iga teinegi? Vale.

Eestlastest mördiööbikud ja banaanikorjajad ei ole sugugi paremad „rätipeadest“ ja „arbuusimüüjatest,“ keda nad ise analoogselt sõimavad. Parasiteerida riiki, mis on enda ülesehitamise etapid läbinud, olles odav, keele-ja kultuurioskamatu tööjõud, peaks olema alandav. Ma ei räägi siinkohal spetsialistidest, kes on läinud välismaale kogemusi omandama, et neid hiljem kodumaal jagada; ma räägin betoonivalajatest, kalkunikitkujatest ja maasikakorjajatest, kes ei soovi kodumaal "käsi määrida".

Muru on rohelisem seal, kus seda hooldatakse

Millegipärast on paljudel raske võtta vastutus enda valikute eest. Palganumbrid ja positsioonid on ikkagi suhteliselt avalikud – on teada, millised valikud pakuvad materiaalselt rohkem hüvesid. „Majanduspõgenike“ põhiliseks argumendiks on „inimväärselt elada“ – „inimväärselt“ tähendab selles kontekstis kusjuures „raha nagu muda“ (disclaimer: üldistan – SS). Kui avaldati advokaatide sissetulekud, lärmasid igal pool kommentaariumides kibestunud indiviidid, kui ebaõiglane see on. Kuidas täpselt? Mine ülikooli, õpi juristiks, soorita advokatuuri eksam, saa palju raha. Või –kitku Iirimaal viis aastat kalkuneid ning imesta hiljem, miks sa reaalsel tööturul atraktiivne pole.

Kirjutasin aasta-kaks tagasi noorte põhilisest veast – luua enda ellu lineaarne illusioon punktist A (olen 17 ja maailma kõige targem) punkti B (istun nahkdiivanil ja vaatan arvutiekraanil, kuidas kontosaldo lõppu nulle aina juurde tiksub). Vahepealsed sammud kipuvad pahatihti ununema.

Loomulikult toidab seda müüti ka usk „andekusest“ või heast tähtede seisust – kiputakse unustama, et iga eduloo taga on meeletult palju tööd. Bill Gates poleks olnud nii edukas, kui tema ema poleks teda pannud keskkooli, kus puhtjuhuslikult oli olemas üks vähestest arvutitest terves riigis, mis võimaldas noorel Billil programmeerimist harjutada – eelis paljude teiste ees. Üldjuhul loetakse ekspertiisi saavutamise eelduseks 10,000 tundi tööd. Tehes kiire arvutuse ilmneb, et täistööajaga (40h nädalas) ja ilma ühegi puhkuseta on enda valdkonnas võimalik saavutada eksperdi tase viie aastaga. Kui inimese eesmärgiks on olla 25-aastane CEO, peab ta alustama varakult ning nägema väga palju vaeva.

Karjale on vajalikud vaid need isendid, kes panustavad ühisesse toimimisse. Need, kes ei suuda panustada füüsilise tööga, võivad teistele elutarkust edasi anda; need, kellel õnnestub paremini seada sõnu, kui atra, peaksidki seda tegema. Sellegipoolest peab eksisteerima teatav balanss – tööviljakusel eksisteerib siiski mingi absoluut, üle mille pole enam võimalik parasiite ära toita.

Las minna!

Ma küsin korra, milles on probleem? Kas me päriselt tahame neid inimesi enda sekka? Öeldakse ju, et olulisem kvantiteedist on kvaliteet. Saabki geenibasseini veidi puhtamaks. Ärajooksikuid on ikka, nii nagu Pronksiööl oli vandaalide hulgas eestlasi. Eestlased suure E-ga olid aga need, kes järgmisel hommikul luua ja kühvliga klaasikilde kokku pühkisid ja tööd edasi tegid.

Seepärast usun ma, et väga suurt probleemi ei maksaks „suurest rahvarändest“ teha. On mindud ja saba sorgus koju tagasi tuldud – on ka võõrsile jäädud ja õnnelikuks saadud. On iga inimese vabadus valida, kus ta elutseda ja poegida soovib.

Küll aga ei tohiks enda ebaõnnestunud valikutes ühtki riiki süüdistada, ka mitte meie oma.

Vaba kui vang

2011-07-29T07:01:00.000+03:00

Teet Raatsin kirjutab 20.aprilli Kesknädalas vangide inimõigustest (lugeda saad siit), kritiseerides Vabariigi valitsust ning heites ette "2700 kodaniku õiguste räiget rikkumist" (pidades silmas vange - SS).

Erinevate demokraatlike maksiimide röökimise foonil kipub sageli ununema tegelik küsimus ja reaalne situatsioon. Mille tarbeks meil üldse õigused on? Miks meil on õigus valida? Mida see mõjutab?

Üldjuhul kirjutab inimene enda õigustele ja kohustustele alla juba sünnihetkel (kuigi see võib riigiti erineda). Kodakondsuse saamisega omandatakse mitmeid kodanikuõigusi- ja hüvesid, eeldusel, et nende säilitamiseks täidetakse ka teatavaid kohustusi. Eksisteerivad võõrandamatud õigused (õigus elule ja vabale eneseväljendusele) ja ka võõrandatavad õigused. Mõned õigused tuleb „välja teenida“ – kasvades piisavalt vanaks või omandades teatud haridustase. Sellise lepingu järgimist peetakse üldjuhul iseenesestmõistetavaks – seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest.

Nüüd kujutleme, et tekib hetk, mil üks lepingupool soovib oma kohustustest taganeda – kedagi tappes, maksupettust sooritades, riiki reetes. Süüdimõistmise korral võõrandatakse temalt teatud õigused ning ta (teoorias) kaotab ühiskondlikud hüved. Kõlab nagu plaan?

Vangistus on vägagi moodne nähtus. Tänapäevane versioon – vangistus karistusena – sai alguse 19.sajandi Suurbritannias, kus esmakordselt kasutati karistust kui rehabilitatsiooni. Seadust rikkunu asetati mini-ühiskonda, kus ta sai õppida, töötada, sportida ning lõpuks astuda tagasi ühiskonda paranenud hingega. Süsteemi uudsuse tõttu painavadki meid sageli probleemid, dilemmad, vastuolud.

Rehabilitatsioon vs profülaktika

„Silm silma vastu“ tehnika töötab iseenesest päris hästi – vargal kätt maha raiudes saab ruttu selgeks, et kätetuna on tal keeruline kuritööd korrata või kastreeritud mehel kedagi seksuaalselt rünnata. Samavõrd efektiivne tundub olevat veritasu meetod – lüües maha kellegi isa tean ma päris kindlalt, et tal on igasugune õigus tulla mulle külla ning teha täpselt sedasama minu isaga, kusjuures ma pean teda külalislahkuse kohaselt samal ajal kuuma teega kostitama. Sellised meetmed toimivad korraga nii karistusena (efektid viiakse läbi pärast kuritöö toimumist) kui ka preventatsioonina.

Idee vangistusest kui „rehabilitatsioonist“ oli revolutsiooniline, kuna väga mitmes mõttes on vangide ülalpidamine pärast süüdimõistmist vastuoluline. Mõte sellest, et viie süütu inimese mõrvar saab neli korda päevas sooja sööki ja magab pehme vatiteki all minu ja sinu tööga teenitud raha eest tekitab sisemisi värinaid. Idee on aga üllas: kindlasti väljub sellisest asutusest rõõsa ja kraps tööinimene. Või ei?

Kõigepealt tuleb määratleda karistuse iseloom. Vangistus ei tähenda juba enam ammu kellegi „trellide taha pistmist,“ olete vast viimase nädala jooksul isegi näinud lehest Raatuse tn ühika, vabandust, Norra vangla pilte. Vanglad on mugavad, turvalised ja pakuvad kinnipeetavatele piisavalt võimalusi nii eneseteostuseks kui ka meelelahutuseks. Kõik on inimlik. Kas liigagi?

Nõia-Ints ja kärbeste jumal

Luues selliseid „inimlikke“ asutusi riskime metatasandil mikroühiskondade loomisega. Nii nagu kultustel kaob lõpuks ära sidusus põhivooluga, nii nagu äärmuslikud organisatsioonid minetavad lõpuks arusaama ühiskonna alusreeglitest, nii võib see juhtuda ka „uue laine“ vanglates. EV Vangistusseadus määratleb vangi õigused ja kohustused (nt enese hügieeni eest hoolitsemine). Õigusteks on töötamine, meelelahutus, haridus... Paratamatult jääb mulje, et mõnedele vangidele on lubatud vaat’ et rohkemgi, kui suurele hulgale tavainimestest. Meediafenomen Nõia-Ints on sellise suhtumise ilmekas näide: tegemist on keskmisest vähem intelligentse retsidivistiga. Ometigi kohtleb meedia teda kui staari (ning ei ole mitte mingisugust vahet, kas kuulsus on negatiivne või positiivne, ta muudab inimese ikkagi ikooniks), kuulates tema härdaid vanglalugusid. Ununeb kõige põhilisem: inimene on tahtlikult vastu astunud meie ühiskonna reeglitele. Loobudes oma kohustustest, loobub inimene vabatahtlikult ka oma õigustest.

Vangidel tekib oma folkloor, nad tunnetavad end ühtsena - ühtsemana, kui suurem osa meist. Prooviks äkki Kellavärgiga Apelsini metoodikat ning näitaks sunniviisiliselt mõrvaritele nende ohvrite elulugusid, taustaks nende meelismuusika? Surmanuhtluse poolt ei ole ma samuti, sellest võib lugeda siit. Kõige vähem olen ma aga selle poolt, et neid, kellele reeglite järgimine ei sobi, topitakse sanatooriumidesse raha eest, mida võiks rehabilitatsiooni asemel kasutada profülaktikaks, panustades haridusse ja noortesse.

Kodanikuõiguste rikkumine oleks lasta neil 2700-l, kellele selle riigi seadused ei sobi, meie tuleviku üle otsustada. Mis teie arvate, kas vangidel on liiga palju õigusi või tuleks nende vastu leebemgi olla?

Koletisest keisriks

2011-07-26T10:48:00.003+03:00

Klikimeedia on teinud Norra massimõrvarist kangelase.
Sic incipit.

Bury My Baklava

2011-07-12T00:36:00.003+03:00

Üheksakümnendate keskpaiku andis mu isa pärast pikka tööpäeva mulle ühe mündi, mille oli talle andnud üks soomlane. "Ah, mingi ühtse raha ideevärk on". Tegemist oli euro esimese ideekavandiga. Ma väga siiralt loodan, et kõikide kolimistega pole see ajalooline artefakt kaduma läinud - nii, nagu lõpptulemusega juhtuma kipub.

Minu (maailma parim) ajalooõpetaja käskis alati küsida: Kelle huvides see on? Kreeka kriisiga seonduv diskursus on pehmelt öeldes hirmutav, rõhudes tugevama tsentraliseerituse peale ning kutsudes Euroopat üles "ühinema". Teisest küljest on hirmutav masside šokeerimine ning kolmandast küljest see, et on olemas neid, kes ei mõista, et ühtses süsteemis peavadki kõik üksteist toetama.

Kolmanda külje osas võib tekkida aga üks ebamugav küsimus: kas see ühtne süsteem ikka on vajalik? Kahtlemata tekiks kriis (ja mitte ainult finantsiline) ning Euroopa "ühtsus" satuks terava tule alla. Võimalik, et riburada pidi järgnevad teised riigid ning toimub meeletu kollaps, mis jätab suitsevate varemete vahele vaid mõned Skandinaavia toimetulekutoitlased ja paar segaduses vutifänni. Või siis - toimub "restruktureerimine," paljude viimase aja lemmiksõna.

Inimene kui karjaloom saab kummastavat rahuldust erinevatesse ühendustesse kuulumisest ja teiste tähesärast osa saamisest. Eestigi rõhub iseenda saavutuste asemel pigem täheühenditesse kuulumist. Ärge pahandage, ma vaid diskuteerin - mis siis, kui me löömegi ukse kinni ja ütleme, et tegelege oma jamaga ise? Väga hästi see tõenäoliselt ei lõpeks, ent kõikidel kriisidel on üks ühine tendents: minna mööda. Tuleb kaaluda, kas kriisirisk kaalub üles hilisema tõenäolise õnnestumise. Keegi tark mees ütles kunagi, no man is an island. Koos on kahtlemata lõbusam, ent kas ka otstarbekam? Kui Eesti viskaks reha nurka, laenaks end puruks ja peaks Pärnu rannas seitsme aasta pikkust vahupidu, kas keegi tuleks ka meie pohmelli kinni maksma? Vaevalt. Ega siis ilmaasjata öelda, et Olympose Jupiteridele on lubatud rohkem, kui härjale.

Mõned küünilisemad sosistavad, et Aafrikasse visatakse lennukist alla toidupakke selleks, et heategevuse subjektid mingil juhul ise edukaks ei saaks ning seeläbi Lääne dominantsi kõigutaks. Niikaua, kui loomanahast telkide sisustuselementideks on PS3 ja külmik Coca-Colaga, on kõik hästi - nad kuuluvad meile. Mis on Kreeka abipakettide eesmärk ja millise sõnumi annab see teistele? Veel enam, millise sõnumi annab see meie "saavutusele" jõuda euroni? Natuke tobe on anda joodikule avaja, kartuses, et too murrab muidu pudeliga enda hambad ära.

Pardifileest poliitbroileriks

2011-06-18T11:21:00.004+03:00

Eurosaadikute valimiste aegu mõtlesin ma, et minu postkasti potsatanud pardipiltidega ehitud rämpskiri oli pelk satiir - halvimal juhul ehk veidi labane, ent ei midagi hullu. Mõistes, et tegemist pole ei nalja ega ka rämpskirjaga, vaid reaalse valimisreklaamiga, olin ma veidi üllatunud, ent tundsin ka teatavat kergendust - olin kindel, et selline klounaad välistab igasuguse võimaluse Eestit Euroopas esindada. Keeldun siiani lõpptulemust uskumast.

Viimane nädal on seetõttu minu jaoks olnud üks lõppematu emotsionaalsete šokkide jada. Kuulujutud Tarandi kandidatuurist, avalikud kirjad, mis kutsuvad üles Tarandile Riigikogus toetust näitama, hirm "demokraatia püsimajäämise pärast"... Tundub, nagu tillukese haamriga oleks nii mõnelgi kirjamehel paar kruvi seitse kraadi kõrvale löödud. Oleks justkui arukad, aga...

Tegin hiljuti väikesemahulist uurimust Presidendi kuvandist Eesti noorte hulgas. Tulemused olid mõneti hirmutavad, aga täiesti ootuspärased. Presidenti seostatakse ikkagi ainult konkreetse isikuga - st institutsiooni maine muutub kohe, kui muutub President. Küll aga on antud asutus keskmisest noorest kauge nähtus. Teleri või ajalehe vahendusel jõuab kätlemine või noomitus Riigikogu aadressil ikka tavakodanikuni, ent otsest sidet keegi ei tunneta. Üldistatult võiks öelda, et funktsionaalne on President peamiselt Eestist väljaspool, riigisiseselt on tal pigem sümboolne või siduv funktsioon. Eilsetes uudistes näitas AK intervjuud Leedu riigipeaga, kellest jäi vaatajatele kohe mingi mulje, ka ainult paari hetke põhjal. Sellised muljekillud on väikeriikide puhul ülimalt olulised. Me peame olema suutelised end välisriikidele tõsiseltvõetavalt esitlema.

Ilvese mainekujundus meenutas (aga ainult heas mõttes) Tõmoshenko oma. Tõmoshenko punupats tekkis selleks, et sügada ukrainlaste juuri - nii, nagu Ilves muutus Stockholmis sündinud väliseestlasest mulgi kuue ja leiba küpsetava kaasaga põliseestlaseks. President Ilves on teinud suurt tööd enda maine ja Presidendi kuvandi parandamiseks (mis, pärast Rüütlit, olgem ausad, oli tänuväärt töö). Kahjuks on selline maine habras ning iga pisimgi eksimus toob kaasa hävingu.

Lennart Meri vastu ei saa keegi. Siiani õhkame me paraadi aegu, kui Helle Meri majesteetlikus üksinduses korralise presidendipaari kätt surub, olles rohkem Esimene Leedi kui kõik selleks pürgijad. Miks? Sest ta ei taotlenud Esimese Leedi staatust. Eestile on kombeks, üks President korraga - teate ju küll seda laulu. Selle presidendi kõrvale ei olnud vaja mingit teist rolli (näiteks abikaasa vormis). Kui see tekib, siis ainult orgaaniliselt - sellist asja ei saa nii noorele süsteemile peale suruda. Pisike uurimus näitas, et Presidendi roll on suhteliselt selgusetu ning piirdub "esindamisega" (uurimuses osalenud noorte sõnul - SS). Kui enne Presidendi enda rolli teadvustamist hakata forsseerima tema abikaasa oma, tekib esiteks meeletu ametnikuviha (elavad rahva kulul ja ajavad lolli juttu) ning teiseks pettumus. Miks Evelin? Miks võib Evelin öelda, et arstid on paksud ja Kalev on kräpp, miks võib Evelin kanda kleite, mis maksavad meie kuus kuupalka, miks võib Evelin elada lossis ja taara eest lastele teatripileteid osta? Tekivad küsimused, kahtlused, kadedus ja äng. Ei saa tekitada rolli, mille jaoks pole tarvidust, iha ega ruumi. Olen kindel, et kui hr.Ilves oleks olnud Eesti-siseselt esiplaanil rohkem, kui tema abikaasa, oleks ka praegune suhestumine märksa positiivsem.

Targem kui 5b

Võib ju spekuleerida, et kaks kandidaati "päästavad demokraatia" ning kaotavad Ilveselt tagatoapresidendi sildi. Selline spekulatsioon eeldab aga tõsiseltvõetavat kandidaati. Olgu, Reagan oli enne USA presidendiks saamist näitleja. Samuti oli ta eelnevalt Kalifornia kuberner (nagu ka Arnold Schwarzenegger - ootame huviga?). Tarand on rahvamees, meelelahutaja. Ta valiti Euroopasse protestilainel - keegi ei hääletanud Tarandi poolt, hääletati kõikide teiste vastu.

Ilmselgelt oli Keskerakonna poolt selline samm absoluutne poliitiline (demagoogiline?) kõrgklass. Just nagu täna öeldi - võidavad kõik, ainult mitte mina ja sina. Esimesed Tarandi Brüsseli-nädalad möödusid esmaspäevahommikuste Delfi artiklitega teemal "ohh, teie matsid polegi näinud, kuidas Öiroopas asju tehakse!". Kellel tekib selle väitega probleeme, võib külastada Delfi arhiivmaterjale - sealt leiab nii mõndagi huvitavat. Keskerakond muutus aga automaatselt demokraatia päästjaks ja ikkest vabastajaks - nüüd lõpuks ometi saame me kuulda tõelist poliitilist debatti!

Lugege Toomas Hendrik Ilvese esseekogumikku ning seejärel eelmainitud hr. Tarandi sõnavõtte Delfis (või ükskõik kus mujal meedias). Kas küsimus ikka on selles, kas valida kikilips või päikeseprillid?

Palju maksab maailmalõpp?

2011-05-31T10:15:00.003+03:00

Maailma lõpp saabub detsembris 2012. Eks ole?

Voltaire on öelnud - kui Jumalat poleks olemas, mõtleksime ta välja. Inimene on karjaloom, kes otsib igal ajahetkel juhti. Suurest hulgast ülejäänud loomadest eristab meid ka cause-effect, igal teol on põhjus, eeldus, tagajärg. Ühtlasi peab olema põhjus ka meie eksistentsil, seega on keegi või miski "ülem" meid kunagi siia mingi eesmärgiga pannud.

Tekib kaks erinevat lähenemist: ühelt poolt soovime selle Ülemaga tutvuda, teda näha ja temaga üheks saada. Sellise lähenemise näideteks on viimne kohtumõistmine, palvetamine, UFO-maania jne. Teiselt poolt, olles Ülemale ilmselgelt alamad, kardame me oma karistust - maailmalõpp, Põrgu, pärispatt, tormid, looduskatastroofid jne Kordades lihtsam on raskesti mõistetavaid asju millegi abstraktsega põhjendada või omistada neile mingi spirituaalne dimensioon. Lapsele ütleb vanem, et kui vikerkaar on taevas, siis Jumal/haldjad/Buddha on õnnelik, mitte ei kirjelda prismaatilist efekti (vähemalt enamasti mitte). Selline käitumine kandub paljudele edasi ka täiskasvanuellu, kus lapselikust egoismist lahti lasta on raske ning igaühel meist on PÕHJUS, miks just tema eksisteerib. Siiski, ma ei pretendeeri praegu inimese spirituaalsete motiivide lahtiseletamisele. Pigem vaatlen lähemalt mulle olulist fenomeni: 2012

Kui ma veidi enam kui kümme aastat tagasi tegin esimesi samme antiiktsivilisatsioonide uurimisel, jäi mulle esmalt silma dualism (nii nagu ülal, nii ka all) ning teisalt kõikide kultuuride seotus millegi kõrgemaga - seotus. Kõiki neid kultuure iseloomustas minu kui lapse jaoks mitte paaniline soov kuhugi kuuluda või kellelegi alluda, vaid kuuluvustunne, ühtimine ülejäänud maailmaga. Meie üritame luua oma süsteemi, piltlikult öeldes - skitseerida Tartu Ülikooli fassaadi 027-es istudes sealt kunagi välja saamata, vägistada kõike meie ümber meile sobivatesse raamidesse. Ma leian, et kogu apokalüpsise diskursus on algusest peale kriminaalselt vale.

Esiteks, on banaalne tulla lagedale avaldustega, justkui suudaks 7 miljardit parasiiti ühe planeedi hävitada. Olenemata sellest, kui väga meile meeldiks seda uskuda, ei ole me tegelikult mitte ühegi süsteemi ülesed (ka mitte toiduahelas) ning planeet Maa saab endaga väga hästi hakkama ka ilma Al Gore'i ponnistuste või Greenpeace'i rinnamärkideta. Ärgem rääkigem maailmalõpust - maailm ei lähe kuhugi. Ilm on soojem ja mesilased surevad, tormid on karmid ja Yellowstone aktiivne. Ikkagi ei tähenda see maailma lõppu, see ei tähenda isegi tsivilisatsiooni lõppu, see tähendab kõige hullemas stsenaariumis meile teadaoleva korra langemist.

Päike tapab

Alustagem siis ühest näiliselt kõige tõsiselvõetavamast ähvardusest: 2012. aasta massiivne päikesetorm, mis halvab meie satelliidid ning elektrisüsteemid. Tulemuseks on, loomulikult, maailmalõpp. Paanika sai alguse paari aasta tagusest NASA raportist, mis hoiatas tugevate magnetimpulsside eest, mis sulatavad trafosid ning jätavad meid seeläbi elektrita.

Inimesed tunduvad unustavat, et tegemist on organisatsiooniga, mille eelarve on rohkem kui kaks korda suurem Eesti riigieelarvest ning millel tõenäoliselt on võimalust ja põhjust osavaid PR-mehi palgata. Küsime endalt: miks peaks NASA käituma risti vastupidi heale kriisitavale ning külvama ülemaailmset paanikat? Teatavasti järgivad avaliku võimu esindajad kriiside puhul teistsugust taktikat (vt ennast ise maa alla kaevavad tuumareaktorid) ning üritavad probleemi eitada nii kaua, kui võimalik. Nüüd aga - pressiteade! See on oldest trick in the book. Mäletate, kui keskerakondlased ja venelased kartsid paaniliselt krooni devalveerimist? Kui seda siiski ei tulnud, sõnas Savisaar ajakirjandusele: Keskerakonna sekkumise tõttu ei saanud Ansip krooni devalveerida (olen sellest siin blogis ka varem kirjutanud). Guugeldage solar storm - esimene vaste on "Solar storm warning, NASA 2012". Samuti rõhutakse hoiatuses eriliselt just elektrisüsteemide halvatusele, mille põhjust ei tule kaugelt otsida. 1989.aasta päikesetormis sai Quebeci power grid nii karmilt haiget, et terve linn oli 9 tundi elektrita. Tekitame tuttavlikku hirmu... Vaadates NASA eelarvet, on näha järjepidevat kasvu. Prognoositakse, et paari aasta pärast ületab NASA eelarve $20mld piiri. Rahvas tahab aga tsirkust ja leiba, paarisaja miljardi eest peaks see leib aga eriliselt hea mekkima. Viimane kord mekkis see tõeliselt hästi alles 1969.aastal, kui USA lipp Kuul/Area 51 stuudios "lehvima" löödi. Ahmeeriklasi ei löö enam "kauged horisondid" või paar närust bakterit Marsi pinnal, Armaggedoni ärahoidmine on märksa kõnekam näitaja. Nagu ütleks Obama - I killed Bin Laden and stopped the Rapture, what does it take to please you, people?

Avalikkuse vandenõud

Heal vandenõul on mitu omadust - ta hõlmab teatud seltskonda inimesi, ta varjab mõnd saladust ning tal on konkreetne eesmärk. Ah jaa, ta võiks ka olla salajane. Me rääkisime probleemi tekitamise efektist: kui hetkel puudub võimalus olla kangelane, tuleb luua probleem (Solar Storm 2012) ning see lahendada (20 miljardi dollariga). Kui üheski Põhja-Ameerika linnas mini-maailmalõppu ei toimu, saabki öelda: me päästsime teid kurjast. Muidugi on ka teine võimalus, juhuks, kui probleem on, aga seda lahendada ei õnnestu: tekita teine, veelgi sensatsioonilisem. Teatavasti toimivad kehas olevad valuretseptorid märguandjatena: kuum pliidiraud vigastab sind! Võta käsi ära! Küll aga tegutseb keha ratsionaalselt ja vajaduspõhiselt, andes märku kõige akuutsemast probleemist. Seega toimib alternatiivi puudumisel valu vaigistamiseks ka endale (ala)teadlikult muu valu tekitamine (küünte peopessa surumine, põske hammustamine jne). Selline tähelepanu hajutamine toimub igal pool, kuid erilise edu saavutab alles meedia abiga. Obamal on väga tugev opositsioon republikaanide ja põlis(hii-hii)ameeriklaste hulgas, kelle jaoks Change! tähendab hoopiski C.H.A.N.G.E (et mitte riskida FBI musta nimekirjaga, ei hakka ma siin välja tooma, mida see tähendab). Nende jaoks on Obama ikkagi must ja must mees ei saa olla nende president. Mis juhtus, kui lugupeet' presidendi sünnitunnistuse ümber skandaal tekkis? Osama lasti maha. Teatud ringkonnad usuvad, et see oli põhjustatud hoopiski Sony võrguprobleemidest, ent ma pigem usun esimest varianti. Meie jaoks tundub kellegi sünnitunnistuse küsimus muidugi väikese probleemina (meie enda President sündis teatavasti Stockholmis), ent paralleele tõmmata on oluliselt lihtsam, kui tundub. Obama ei ole klassikaline USA president mitte üheski kontekstis. Paljudele inimestele oli shokeeriv ainuüksi tema kandidatuur (ka minu arvates oleks Demokraatidele sobilikum valik olnud preili Clinton, aga see selleks), rääkimata siis veel Presidendi positsioonist. Obama vajab väga suurt PR tuge, et õnnestuda. I stopped the Rapture võib meemena naljakas tunduda, ent tegelikult varjab allteksti, mis ütleb: nii ongi.

2012, New Age, maiade kalender ja informatsioon kõige muu säärase kohta on inimkonnale kättesaadav olnud juba tükk aega, ometigi on seda populariseerima hakatud alles hiljuti. Üks asi on NASA pressiteade homitsiidse päikese kohta, hoopis hullem oli "Me leidsime Nibiru!". Toetada väga valitud faktidega oskuslikult lahtilastud teooriat tähendab massipaanikat, mille abil hoida karjaloomade pilgud tegelikelt sündmustelt eemal. Et vältida valestimõistmist - ma ei pretendeeri siin ülimale tõele ning mis minusse puutub, võib järgmisel aastal jääkarupoeg end vabalt hoopiski lõunapoolkeralt leida ja inimkonna hukku nautida. Ma tahaksin lihtsalt esitada küsimuse: miks? Millepärast lekitatakse seesugust ametlikku infot, millepärast tehakse filme nagu 2012 ning 10,000 BC (Hollywood > propaganda tööriist), mis on sellise käitumise motiiv? Ärgem unustagem, et mass käitub ühtse organismina ning olles jõudnud massiteadvuseni, kollektiivse teadvuseni, ei ole enam vahet, mida koos usutakse. Üks lammas on loll, aga hunnik lambaid targad. Üks inimene on tark, hunnik inimesi aga...

Mida rohkem toodetakse meemesid, seda manipuleeritavamaks muutub meie üldine teadvus (memede kohta on väga hästi kirjutanud ka Dawkins). Otsige Internetist esimene suvaline meme (...guugeldan...), minu tulemuseks oli Nyan Cat. Ma küll ei hiilga erilise huumorimeelega, ent olgem ausad - selles ei ole ju mitte midagi naljakat. Mis on naljakas Rick Astleys? Koledates Painti joonistustes? Halvas grammatikas? Nii, nagu korraldatakse õppusi, et näha, kuidas me ilma elektrita hakkama saame, õpitakse meie peal ka mõistuseta hakkama saamist. Kui soovite näiteid, vaadake 4chanist.

Seega, kõige parem viis paanika ärahoidmiseks ning inimestega manipuleerimise jätkamiseks on tekitada seesama paanika toetades iseenda vandenõud. Non vado, keegi pole öelnud, et maailm lõpeb 2012. Aga...

Meie aeg on kõige hullem!

2012 pole esimene apokalüpsis, mida meile ennustatud on. Õigupoolest on neid olnud päris mitu. Siin tasub mõelda tagasi postituse algusesse: meie lapsik egoism. Uskuge või mitte, iga generatsioon on olnud kõige arenenuma tehnoloogiaga, kõige parema teadusega, kõige kõigem. Iga põlvkond väärib oma maailmalõppu ja oma avastusi, oma sõdu ja oma katastroofe. Meil kõigil on õigus olla ellujääjad ja kangelased. Me kõik tahame olla erilised, sellest ka uskumatult isekas suhtumine - just meie oleme need väljavalitud, kes saavad kogeda uut ajajärku, just meie oleme need, kes suudavad hävitada kogu planeedi.
Ma ootan huviga järgmist aastat, teadvuse nihet, võimsaid päikesetorme, magnetpooluste pöördumist ja kõikide vulkaanide purskamist.

Ja kui neid ei tule, tunnen ma end kindlalt: vähemasti üks 200 miljardit on läinud õigesse kohta.

Parempoolsus ja Buchanani sündroom

2011-05-14T10:31:00.001+03:00

Pärinedes ajast, mil vasakukäelisi piitsa ja präänikuta paremakäelisteks ümber sunniti, meeldib mulle väga vaba ühiskonna vabadus vabalt valida enda kuuluvusi, olgu siis usulisi, poliitilisi või sootuks soolisi. Mustvalgest maailmavaatest sai mõned kuud tagasi juba räägitud, räägime seekord parem-vasakmaailmast.
Teatavasti on tervislik opositsioon demokraatia (mis on vaid sõnakõlks!) alus. Opositsiooni ülesandeks on - oponeerida, seega julgustada diskussiooni ning juhtida tähelepanu valitseva poliitika kitsaskohtadele. Mis juhtub aga siis, kui eesmärgiks saabki ainult oponeerimine mitte edasimineku vaid valitseva võimu õõnestamise jaoks?
Parempoolsust on defineeritud mitmeti - Prantsuse revolutsiooni aegu oli "parem" ja "vasak" pool eraldatud istekohtade järgi parlamendis; parempoolsed toetasid vana rezhiimi jätkumist, vasakpoolsed aga uut korda. Oxfordi poliitikasõnaraamatu (Stephen Fisher) järgi on parempoolsus jällegi opositsioon sotsialismile ja sotsiaaldemokraatiale ning seotud mõistetega nagu konservatism, liberalism, natsionalism.

Et mitte laskuda segasesse mõtiskellu teemal "mis on parempoolsus?", selgitan pigem, miks arvan ennast (apoliitiliselt) parempoolseks.

Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus

Küllaltki palju on viimas(t)el aastakümne(te)l näha olnud edu dogmatiseerimist, ent ka demoniseerimist. Fraas Esimene Eesti meenutab kõlavalt Nõukogude-aegseid karikatuure rasvunud kapitalistidest, kes torukübarate ja rahakukrutega ehitult ausaid töömehi nülivad. Sellepärast, et ausa tööga, seltsimehed, keegi rikkaks ei saa. Teisalt vaatavad üle Suure Lombi meie poole ameerika unelma produktid, kes väikeste poistena räpastel linnatänavatel ajalehti müües lõpetasid nende samade ajalehtede põhiliste uudisobjektidena. Ma väldiksin seda väljendit hea meelega, ent - paradigmaatiline nihe röövkommunismist röövkapitalismi lõi paljudel jalad nii alt ära, et tarvis oli klammerduda traditsiooni külge. Niivõrd suurtes ühiskonnamuutustes (eriti veel paljude jaoks nii ootamatutes) oli kõige lihtsam jääda järgima samasugust mentaliteeti: mõisa köis, las lohiseb aka institutsiooniviha. Tudengipäevade öölaulupeol ei teinud paljud ärkamisaja hittide ajal piuksugi, ent "mõisa-ad põlevad, saksa-ad surevad" tõstis mürameetri oma üheksakümne detsibelli tasemele. Las põlevad, neh, mis meil sellest.

Eriti hulluks läheb asi siis, kui tõmmatakse paralleele meie finnougrilastest sõprade või sootuks Põhjala kuningriikidega (vt lugupeetud sm. Kutseri eelviimast blogipostitust). Sellepärast, et isegi nende alkohoolikud saavad suuremat toetust kui meie end hingetuks rügavad töölised. Millele ei juhita aga iial tähelepanu on meie riigi ja majanduse noorus teiste kõrval. Selleks, et oleks midagi laiali jagada, tuleb kõigepealt palukesi ka kõrvale panna. Jah, palgad on väikesed ja töö on raske, punane koll pole veel täiesti ajaloohämarusse langenud ning keskmine noor ei tea, kuidas kirjutada "usjas teerada kausja järve kõrval" - mida rohkem meid siit lahkub, seda vähemate õlule jääb noore riigi ülesehitamine. Ning kui nood desertöörid julgevad veel sopalehtede, vabandust, kollase ajakirjanduse veergudel ilkuda kadedate ja õelate rahvuskaaslaste üle... Sellistel hetkedel tahaks tammsaarismid vahetada märksa paslikuma Arbeit Macht Frei vastu.

Ausa töö eest saab riik maksude näol tulu, mille najal kõike muud üles ehitada. Enne, kui tekib efektiivne toetuste süsteem, on vaja üles ehitada efektiivne maksude tasumise süsteem elik "maksa ära 2011". Siit ka minu absoluutne lemmikteema,

Astmeline tulumaks ehk Allakäigutrepist üles

Ma ei ole mitte kunagi mitte ühegi vasakpoolse inimese, ei poliitiku ega tavakodaniku käest kuulnud ühtegi reaalset, käegakatsutavat argumenti, mis räägiks astmelise tulumaksu kasuks. Sven Mikser pobises, et tegemist pole mitte ainult tulumaksu, vaid kogu maksusüsteemi muutmisega, mõni alandlikum ütles, et "aga Rootsis on" ning Eiki Nestor korrutas "tulude ümberjagamine, TULUDE ÜMBERJAGAMINE". Sellepärast, et arenenud ühiskonnas on selline varade ümberjagamine mõistlik, teate küll, think of all the children. Ent jätkem kõik see demagoogia, jälgime reaalset elu.

Varade ümberjagamine 1: Minu potilillest saavad rõõmu võrdselt kõik

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese lilleseemneid. Minu aiandusalased teadmised pole väga pädevad, seega ütleme, et tegemist on näiteks asaleaga. Ta külvab seemned mulda, kastab, väetab, rohib (?) ning mõne aja pärast on tema aialapikesel/aknalaual kaunis lilleke. Tema on selle lillekese jaoks raisanud küll oma tööjõudu ning raha, ent kui ta lillest saadavat esteetilist naudingut kellegagi jagab (näiteks enda sõbraga, kellel pole nii rohelised näpud), ei kaota ta sellest ise midagi.

Varade ümberjagamine 2: Mina töötan, Sina sööd

Kodanik Kõps ostab ühel kevadisel laupäevahommikul aianduskooperatiivist pakikese porgandiseemneid. Kuude kaupa harib ta oma kolme peenrakest, rohides, kõblates ja lõõskava päikese käes rasket tööd rabades. Viimaks saabub sügis ning roheliste võrsete all on näha oranzhe, mahlaseid, krõmpsuvaid porgandeid. Ohates rebib ta esimesed kaks peenart porgandeid maa seest välja ning viib need kohalikku aianduskooperatiivi sotsiaalhoolekande katteks (kõikidel ei ole võimalust enda tagaaias porgandipeenraid kasvatada, kõplaturul valitseb defitsiit ning 46% porganditest läks Kolmanda Maailma skorbuudifondi. Laste skorbuudifondi). Ülejäänud peenratäis läheb jagamisele kihelkonna elanike vahel, erilise rõhuga linnaelanikele (kuna maarahval on tervislik eluviis juba omast käest võtta). Niiviisi järab kodanik Kõps oma üksikut kidurat allesjäänud porgandit, suus heaoluühiskonna mõru maik.

Astmeline tulumaks tähendab enda tööga teenitud raha eest kellegi tegemata töö kinnimaksmist. Enne, kui minuni pillata teravaid väljendeid töövõimetute, laste või vanurite suhtes, tasuks vaadata ringi mitte ainult töövõimeliste elanike tööhõivestatistikat, vaid ka töövõimelisi töötuid enda tutvusringkonnas. Väljavõte ühest veebifoorumist, tänase kuupäevaga, teemaks "võimatu tööd saada":

Suht võimatu olukord, tahaks lausa vanduda ja kohe väga koledate sõnadega. Ma olen kindel oma tööalastes oskustes, aga kui just liinitööliseks või toidupoe kassapidajaks ei taha saada, siis võin suu tööst puhtaks pesta...

Ühesõnaga, tegemist pole meil mitte tööpuuduse, vaid sobiva töö puudusega. Sest noh, päh, kes ikka tahaks kassapidaja olla, eksole. Mõttekam on noolida oma kurva töötustaatuse eest riigi raha, mis kusjuures tuleb ka näiteks kassapidajate käest. Astmelise tulumaksu kehtestamise korral maksaks aga sellised päevavargad kinni need, kes on elus pingutanud selle nimel, et kuskile jõuda (ning nendele samadele kassapidajatele tööd anda). Üks mu fantastilisi (parempoolseid) sõpru sõnas kord tabavalt, "Astmelise tulumaksu poolt saavad olla vaid need, kes teavad sisimas, et nad ei satu kunagi skaala sellele poolele, kes teistest rohkem maksavad". True that.

Ning veel - ühiskonda, vaeseid, lapsi, haigeid ja vanu saab toetada ka iseseisvalt. Varakad inimesed saavad ka ise valida, kellele kuulub nende poolt välja teenitud palk ning milliste kanalite kaudu nad kedagi toetavad. Warren Buffet on heategevuse jaoks annetanud 31 miljardit dollarit. Teate, palju see Eesti rahas teeb? Päris palju. Pool sellest rahast oleks võinud minna aga selliste elukate toetamiseks: (insert lazy youngster picture here).

Võrdsus, vabadus, vendlus

Kummastav tõsiasi on see, et vasakpoolsed töötavad ise vastu kõigele, mille eest teoreetiliselt seisma peaksid. Võrdsus? Kõik peaksid maksma võrdselt makse, olema seaduse ees võrdsed, omama võrdseid võimalusi eneseteostuseks. Ma ei näe võimalust vabaks eneseteostuseks, kui alates teatud palga- või ajumahupiirist hakatakse kärpima, et kedagi rohelisse, või kui soovite, punasesse kasti suruda. Miks pean mina maksma teistest rohkem, kui minu palk ületab 3000€ piiri kuus? Miks peaks keegi tundma end halvasti, kuna käis heas koolis? Veel enam, kuidas sümboliseerib vabadust ja võrdsust tõsiasi, et naisi peab olema teatud arv igas kollektiivis? Kas tööandja peaks jätma tööta kompetentse meeskandidaadi kvoodi täitmise eesmärgil? See ei ole ei vabadus ega võrdsus. Või on? Vasakpoolne vabadus on täpselt sama vaba kui kärbitud tiibadega puurilind ja võrdne kui USA ja Euroopa kleidisuurused.

Maailmalõpu mustad linnud

2011-01-11T09:09:00.003+02:00

Ma nägin täna öösel unes, et ma istusin sõpradega Tartus Raekoja platsil, ent plats oli kõrgemal kui tavaliselt, justkui mäe otsas. Päike paistis, väljas oli sume suveilm.

Korraga märkasin, et Tallinna poolt on liikvel mitme maja kõrgune veelaine. Me jooksime minu juurde, majja, mis unenäos oli pilvelõhkuja (aga asus ikka samamoodi Aleksandri alguses). Ma teadsin, et selle keldris on ICBMi juhtpult ning kui veelaine majani jõuab, toimub suur plahvatus. Ma küll ei tea, miks ma selle pärast muretsesin, kui maailm niikuinii otsa saamas oli, aga igal juhul jooksime keldrisse ning üks mu sõpradest ronis skafandris pisikesse klaaskasti, kus ta juhtpuldi lahti muukima pidi. Ma arvan, et ta ei jõudnud seda teha, kuna ma ärkasin umbes siis, kui tsunami meieni jõudis. Ma tegin silmad lahti ja puu mu akna all oli täidetud mustadest lindudest, mis nägid indigosinise taeva taustal väga kurjakuulutavad välja.

Heade mõtete halb lekitamine

2010-12-16T01:31:00.005+02:00

Kui WikiLeaks aastaid tagasi orbiidile ilmus, oli tema roll... mitte just ainulaadne, aga kindlasti kõmuline. Vandenõuteoreetikud, uurivad ajakirjanikud ja Fox Mulder põrmustati indie- ajakirjanike rühmituse poolt, kes avaldasid puhast tõde - riiklikke dokumente.

Täna, mõned aastad hiljem, seisame me väga olulise otsuse lävel: Julian Assange - the new Christ?
Maailm (vähemasti see meie oma) on jagunenud laias laastus kaheks: WikiLeaksi ustavad jüngrid, kes feissbuukivad, säutsuvad, guugl-veivivad ja teevad kesteabmilliseid muid massisotsiaalsusi kõikjal küberreaalsuses, ning Kuri Tõde Varjav Maailm. Sest olgem ausad - julgedes paotadagi suud nimbusest ümbritsetud noormehe pihta, maalitakse enda kolmanda silma asemele pirakas punane lipp.

Iseenesest on ikestajate valskuse paljastamine ülimalt üllas ettevõtmine. Kes on aga ikestajad ning kelle valskust parajasti paljastada üritatakse?

Võim korrumpeerib inimest. Igasugust inimest. Mida suurema eesmärgi me endale seame, seda rohkem nõuame endale ka (moraalset) võimu ning seda korrumpeerunumaks muutub lõpuks meie üllas eesmärk. WikiLeaksi tõe paljastamist on inimkonna ajalugu paraku näinud mitmeid kordi. "Tõde" on erinevatel ajajärkudel võtnud erinevaid palgeid, ent paraku lõppenud ikkagi makjavellismide, ning mitte ülima ja ainulaadse aksioomiga.

Me ei küsi kordagi, mispärast on "paljastamine" keskendunud USAle, ja mitte ülejäänule mõnesajale riigile
Me ei küsi kordagi, mispärast on meedia võtnud omaks Assange'i märtripositsiooni temale esitatud vägistamissüüdistuste asjus
Me ei küsi kordagi, kui palju dokumente ja toimikuid on selektiivselt avaldamata jäetud
Me ei küsi kordagi, kui räigelt reetsid enda riiki, enda rahvast ja enda teenistust need inimesed, kes avaldasid riigisaladusi, sõjasaladusi, ametilisi saladusi kogu maailma ees
Me ei küsi kordagi, mida tehtaks eestlasega, kes avaldaks riigisaladusi näiteks Venemaale. Me ei peagi, sest seda on juhtunud.

"Tõe" kuulutamine on alati võigas. "Tõde" ei ole olemas - mitte keegi ei saa garanteerida, et WikiLeaks on eksimatu. Veel hullem - mitte keegi ei garanteeri, et WikiLeaks pole tahtlikult ekslik.

Võim korrumpeerib. Veel enam korrumpeerib allumatu võim. Kellele annab vastust WikiLeaks (vandenõuteooriaid arvestamata)? Endale aru andmata on globaalne massimeedia pudelist välja lasknud džinni, mida raske sinna tagasi suruda. Veebilehele võib ilmuda mistahes teadmus, kui juba on suuremad päevalehed (The Guardian, The New York Times) nende öeldut tsiteerinud. Sotsiaalsed liikumised algatatud. 2012 kuulutajad uue messia tulekut ennustanud. Kallid sõbrad - the "truth" is somewhere out there.

Paraku ei pea ma õigeks WikiLeaksi kanoniseerimist. Loomulikult - ühiskondlik huvi on suur ning me kõik tahame teada, mida Prantsuse suursaadik Venemaa kohta ütles. Loomulikult - partokraatia on kurjast. Loomulikult - hegemoonia veel rohkem. Loomulikult - fight the power. Ent kas tõesti on kõige õigem alluda uuele, kontrollimatule ning hävitavale jõule? Mul pole midagi selle vastu, et lugeda kvaliteetset, faktideküllast, sisutihedat uurivat artiklit näiteks India koalitsiooni suhetest Pakistani narkoparunitega. Veelgi enam meeldiks mulle lugeda teist sama sisutihedat ja faktideküllast artiklit, mis väidab, et India koalitsioonil puuduvad igasugused suhted Pakistaniga - mainimatagi narkoparuneid (keda Pakistanis kusjuures samuti ei leidu). See on sõnavabadus, hea ajakirjandus ja kõik muu, jättes lugejale vabaduse otsustada.

Kui sõnavabaduse ja hea ajakirjanduse mõiste on tõepoolest taandunud ühe (!) portaali poolt avaldatud dokumentidele, mida kusjuures on lekitanud riigireeturid ja spioonid ning mis juba oma olemuselt on vägagi kallutatud ning mida kaitstakse ideega - hävitage Assange ning me avaldame 3GB suuruse "turvafaili" parooli - kas see on tõepoolest selline tõde, mida me tahame teada?

Kui üht vale piisavalt korrutada, muutubki see tõeks.

2010-08-02T10:52:00.001+03:00

I write like
James Joyce

I Write Like by Mémoires, Mac journal software. Analyze your writing!

2010-06-03T21:20:00.002+03:00

Quo Vadis, Alma Mater?

Kui ma olin väike tüdruk, mõtlesin ma sageli oma tulevikuaastatele ülikoolis. Kuidas ma õpin ladina keelt. Kuidas ma kirjutan pikki uurimistöid ja kuidas ma oma suure-suure lõputöö valmis saan. Kuidas-kuidas.

Ladina keel enam kohustuslik pole, kahjuks. Lõputöödki pole paljudel erialadel enam vaja, piisab eksamist.

Kõrvuti pinkides istuvad inimesed, kelle lävendiskoor erineb 50 punkti võrra.

Esimese aasta tudengid arvavad, et "õukonnameedia" on sõna-sõnaline väljend.

Kommunikatsioonialases uurimistöös saab kampaania sihtrühmaks "täiesti tavaline eestlane".

Hea tulemuse eest erialaolümpiaadil premeeritakse ükskõik millise eriala riigieelarvelise kohaga.

Bakalaureuseastme diplomi saab noor naisterahvas, kes ei tee vahet Martin Lutheril ja Martin Luther Kingil.

Ma mõistan, mille jaoks on vaja massiülikooli. Ma mõistan, et need, kes õpivad raha eest, võimaldavad teistel õppida tasuta. Ma mõistan seda kõike ja ometi ma ei mõista. Ma ei taha saada väärtusetut diplomit. Ma tahan, et minu siinveedetud aeg oleks asja eest. On paljud ained, milles ma lihtsalt ei suuda käia, sest minu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas saab selline asi toimuda kõrgkoolis.

Ma loobusin ühest ainest seetõttu, et vaheeksam koosnes kahest küsimusest - ühes paluti defineerida sotsialism ja teises paluti lühidalt selgitada, kes on Marx ja kes Rousseau. Kui te teaksite aine nime, loobuksite isegi. Sest kõrgkoolis, eriti sellist ainet võttes, võiks juba teada, kes tuu om.

Me oleme läinud seda teed, et ülikooli esimesel aastal tuleb inimestele õpetada õppimist. Kuidas kirjutada esseed, kuidas teha esitlust, kuidas lugeda. Kõlab hästi? Ei tohiks. Ülikooli tulles peaks inimene juba olema võimeline selliseid asju tegema, või ei?

Mida teevad sel juhul need, kes juba oskavad 1500 sõna loogiliselt ritta panna? Kes ootavad ülikoolilt kui mitte erialalisi teadmisi (mida bakalaureuseastmelt vaevalt mõistlik oodata) siis vähemasti akadeemilist baasi?

Äkki me jaotame siis akadeemilise võimekuse põhjal kursused gruppideks - need, kes tahavad asju teha ja need, kes ei taha? Sest paratamatult kaob mingi hetk motivatsioon ja seda on ääretult raske taastada.

Ma loodan, et tänase päeva jooksul võetakse midagi eilse rämeda möödapanekuga ette. Ma ei looda isegi mingeid tegusid, kelleltki tema kraadi või positsiooni äravõtmist või midagi muud säärast. Ma tahaksin, et Tarmo Strenze (kes on olnud ka minu õppejõud ning kellest ma enne Edith Kaldma bakatöö kaitsmist lugu pidasin) võtaks sõna ning selgitaks loo tagamaid. Ma tahaksin, et inimesed, kes Edith Kaldmale tema kraadi andsid, enda otsust põhjendaksid. Ma tahaksin, ma tahaksin, ma tahaksin, et ma ei peaks oma diplomi pärast piinlikkust tundma.

2010-05-27T01:20:00.002+03:00

Sai ära käidud taeva all. Hea oli.

Samas viis see mu mõtted erinevatele teemadele, emotsioonisõltuvusest eskapismini.

Eskapism on veidi kergem hoomata, ehk. Alustagem sellest.

Kui suur osa keskmise urbanessi elust on tänapäeval reaalne? Sküpe-suhe tuhandete kilomeetrite taguse hinduga (khm, Sküpes on ta loomulikult britt või vähemasti jänki), assistendi töökoht (loe: twitteri uuendamine), virtuaalne farm, virtuaalne firma, virtuaalsed sõbrad, virtuaalne mina. Aga miks? Vastus tundub justkui iseenesest mõistetav: niiviisi on lihtsam.

Meile kõigile meeldib tunnustus ja meile kõigile meeldib millegagi hästi hakkama saada. Paraku ei ole see nii lihtne kui esmapilgul tundub ning meie õrnu hingekesi kasvatav ühiskond paistab inimestele kinnitavat: nii, kui esimene raskuspiisake langeb, tuleb alla vanduda ja ohvrit mängida. Sellest lõikavad ääretult palju tulu fake achievementiga parseldavad ettevõtted, kes rumala loodri, vabandust, noormehe virtuaalmaailmas võitmatuks sõdalaseks või finantshiiuks muudavad. Mõistmise hetk saab olema valus: kui ühel hetkel saab selgeks, et 3., 5. või hoopiski 92. taseme saavutamine mõnes mängus tööandjaid väga ei huvita (ilmselgete eranditega); kui ühel hetkel saab selgeks, et Farmville'i porgandid pere ei toida; kui ühel hetkel saab selgeks, et kakskümmend viis aastat elust on elatud ja ainus, mis ette näidata, on poolelijäänud bakalaureuseaastad (ja 5. koht Tallinna lahtistel kergejõustikuvõistlustel aastal 1998), võib reaalsuse hetk olla päris karm.

Inimesed ei ole harjunud mõnu tundma enda potentsiaali täielikust kasutamisest. Võib, ma seletan.

Ütleme, et Juhan tahab "lõõgastuda". Ta toksib mõnd arvutimängu või vaatab telekat, enda potentsiaali suures osas rakendamata. Selle asemel võiks ta näiteks maalida või lugeda - tegevused, mis tegelikkuses "lõõgastavad" aju palju rohkem ning ühtlasti tõstavad inimese õnnetaset: edukas tegevus, kujutlusvõime kasutus ning meditatiivne tegevus aitavad sellele suuresti kaasa. Samas on palju lihtsam "mitte midagi" teha ning vaikselt kärbuda.

Teine aspekt on loomulikult edasilükkunud lapsepõlv. Noortel on üha raskem noorukieast täiskasvanuks muutuda. Eestis on see veel suhteliselt tervislik - USAs on veel ka 27-aastased oma vanemate hoole all. Ülikooli esimesed kolm aastat (BA) on justkui keskkooli pikendus, kus ema-isa raha köhivad, korteri üürivad ja neljapäevast esmaspäevani lapsukest toidavad (loomulikult pannakse kolmeks koolipäevaks purgiga kartulisalatit kaasa). BA akadeemiline väärtus ei ole just eriliselt kõrge, seetõttu tuleks panna suurt rõhku elukoolile, mis kvaasi-iseseisvus annab. Kuidas seda aga saavutatama peaks, kui täiskasvanud inimene on sama iseseisev kui titt?

On tore, et noorele inimesele antakse aega ennast avastada ja end arendada, ent see võib lõppeda sellega, et ühiskonda paisatakse veel täiesti ebaküps ja vastutusvõimetu inimene, kes talle avaneva koorma all peagi murdub (probleemid rubriigist "oot kas majapidamistarbed ei ilmugi iseenesest kraanikausi alla kappi"). Samamoodi muudab harjumus vanematelt raha saada noore inimese laisaks, ja seda mitte tema enda süül: loomulikult on mõnus, kui emme igal halvemal päeval natuke raha juurde köhib. See tekitab aga suhteliselt enesehävitusliku finantskäitumise mustri: alati tuleb. Inimesel polegi vaja vastutustundlikkust või töökust, sest kui midagi valesti läheb, saab alati kuskilt abi küsida. Kahjuks ei õpetata noortele aga abiküsimise olukorra ennetamist, ka ei ole neil olulisi teadmisi enese peale lootmisest. Distsipliin, enesekontroll, oskus ennast tööle sundida, oskus pingelistes olukordades toime tulla...

Raske on vaadata mõndasid noori ja endale teadvustada, et vaid paari aasta pärast on neil pere ja kodu ja tõenäoliselt ka töökoht. Eesmärgitud ekslejad, kellel puudub sisemine tahe pingutada ja paremaks saada. Sellised, kes ei tee elu antud sidrunitest limonaadi, vaid imevad niisama haput tsitrust ja kurdavad, et kibe on.

Tuleb teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus. Pardon mes tammsaarismes, aga selles osas oli tal ikkagi täielikult õigus.

Kas eesmärgiks on eluaegne õpe või eluaegsed üliõpilased?

2010-04-08T10:36:00.002+03:00

Mul on tunne, et ma seisan karkudel keset välja ja taevast sajab sardiine ja alaseid (alasi-alaseid?). Kuidagi väga üle pea kokku lõi täna hommikul ja ma tahaksin olla kolmeaastane elik istuda maha, jonnida ja põtkida.

Mul on liiga palju asju, mille üle muretseda ja mida teha vaja. Ja need pole ainult minu enda asjad. Ja tunne on selline, et noh, aina lendab neid alaseid. Jooksen ja jooksen ja maratoni lõppu ei näe.

Vähemalt läheb islandi keelega hästi, olen püsinud enam-vähem graafikus. Hääldus on nii sürr variant, et täna kliendiga prantsuse keelt rääkides tundsin meeldivat kergendust, et keelt väänama ei pea. In French. Nii hull ongi.

Ja pettumus, oh pettumus. Pettumise jõud on suur. Ja kirgastav. Ainuke probleem on selles, et kui kirgastumise hetk kätte jõuab, on natuke hilja midagi muuta, ilma, et needki varemed, mis veel kuidagi püsti, hirmsa kolinaga kokku kukuksid. Ja nii suurt harja mul pole, et seda tolmu kokku pühkida.

Oeh. I need a hug.

2010-04-06T05:54:00.002+03:00

Ja veel - alustasin toredat lingvistilist eksperimenti, mis osalt on eneseületuskatse ja teisalt soov vaadata, kui palju infoühiskond hariduse ja harituse võimalikkusele kaasa aitab. Teisisõnu, tegemist on täiesti individuaalse veebipõhise õppega - kasutatud materjalid on guugli ustava abikäega välja otsitud ning eranditult tasuta kättesaadavad, samuti üritan hilisemas faasis suhtluskeskkondi ära kasutada, et mõne sigurdottiriga MSNis paar sõna juttu vesta.

Eksperimendi teemaks on siis Islandi keel 30 päevaga. Hetkel käsil Day 2 ja motivatsiooniga kasvab ka hirm.
Alguses oli plaanis HabitForge'i abil 21 päeva järjest viis uut võõrkeelset sõna õppida. Natuke asja üle juurelnud, leidsin, et sellest suuremat tolku pole - milleks õppida seosetuid sõnu kui võib ka keelt. Nii sündiski minu pisikeses peas mõte islandi keel päriselt selgeks õppida, mitte nii, nagu suvel, kus ma 70ndatest pärit Cambridge'i grammatikaõpiku järgi saareriigi süntaksit selgeks saada proovisin.

Selleks, et oleks ikka kindel, et ma neljandal päeval oma vastleitud hobi näiteks päikeselise Piro vastu ei vaheta, sündis ka kahe esimese nädala Study Guide ja kuigi arvan seda vaadates, et enese ülehindamine on jälle moes, loodan ma siiralt, et mul üle ei viska. Kuigi materjali on väga, väga palju.

Ühendasin oma ponnistuse ka teise, isegi suurema eneseületusega: tegin endale Twitteri kasutaja, kelle nime alt ma enda edasiminekutest säutsun. Niiviisi on mul vähemalt tunne, et kui ma üle lasen, siis keegi mõistab hukka. Ma loodan.

Esimese nädala plaaniks on selgeks saada põhiline sõnavara - hetkel olen valinud siis Põhilised Fraasid, Värvid, Numbrid, Ajaväljendid (alates kellast lõpetades kuude ja nädalapäevadega), erinevad kohad pluss 20 populaarsemat verbi (pööramiseta). Teise päeva lõpus ehk siis täna olen ma ülimalt vaimustatud sellest, et "oranž" on islandi keeles "apelsinnugulur", aga kui ma järgmine kolmapäev irregulaarseid verbe vaatama hakkan... Tõenäoliselt enam mitte niiväga.

Loodan igatahes, et kõik läheb hästi ja ma viiendal päeval alla ei anna. Ja kui annan, siis, noh, kõmri keel ootab oma järjekorda...

PS: teate, mida islandlased ütlevad, kui neilt küsida, kuidas läheb? Svona svona, la la!

2010-04-05T21:36:00.002+03:00

India tormilisest pealetungist Lääne kultuuri kirjutasin pikemalt oma essees "She Likes Shiny Beads" (vt. Esseed), aga mõtteid tuleb veel.

Praegu loen ülimalt sooja vastuvõtu osaliseks saanud The God Of Small Things'i, autoriks New Delhi naisterahvas Arundhati Roy. Täna Rahva Raamatus ringi kõndides jäi see mulle millegipärast silma ja lõpuks ka kotti ning esimene peatükk on läbi. Veel vara öelda, ehk, aga väikesed mõtted on juba tekkinud.

Ülevoolav. Ja ma pole kindel, kas heas või halvas mõttes. Juba esimesse peatükki on kokku surutud niivõrd palju, et on päris keeruline mõista, millest või kellest jutt ikkagi käib. Ja mitte selles suhtes, et oleks palju põimuvaid plotline'e või segaseid seiku või uskumatuid keerdkäike. Rohkem nagu ühepajatoit vormis "perenaine pole veel otsustanud, kas kaalika või kapsa või mõlemaga". Peeti paneks ka.

Teiseks on mul tunne, et autor on ette võtnud Oxford Dictionary ja sealt loterii korras oma kirjeldustesse sõnu pikkima hakanud. Ma mõistan, et kirjanik peab keelt oskama, aga ta peab seda tegema niivõrd hästi, et ei teki kahtlust, et ta end üleeksponeerib. Kuigi kirjeldused on elavad ja kohati unenäotaolised, on nad mõningal määral ka... tüütud.

Kolmandaks - tegemist on esimese peatükiga ja juba on ilmsiks tulnud elavalt matmine ja ahistamine ja alkoholism ja perevägivald ja sotsiaalsed probleemid ja kahemunakaksikud ja pagan teab mis veel. Kardan edasi lugeda.

Igal juhul - loen edasi, ja vaatan, mis emotsioonid tekivad. Kuigi nii võib tunduda, pole ma tegelikult veel eriti kriitiline, lihtsalt mõned asjad jäid justkui pinnuks silma. Tegemist on kahtlemata väga omapärase ja värvika teosega. Eks näis.

2010-04-03T16:18:00.003+03:00

Priit Pullerits kirjutas Postimehes soorollidest ja mehelikkusest, õigemini selle kadumisest.
Ma ei oskaks temaga rohkem nõustuda.

"Mehelikkus" on tõepoolest muutunud mingiks veidraks anakronismiks ning ühiskond propageerib kas sootust või lihtsalt looderdamist. Me ei peagi laskuma šovinism vs feminism klišeedesse, selleks, et märgata, et midagi on valesti. Tänavad on täis täiskasvanud mehi, kes näevad välja nagu neljateistaastased getopoisid; ülikool on täis mehi, kes selle asemel, et tuleviku nimel pingutada, üritavad kõigest mööda hiilida, et oma keskkoolipikendust veelgi pikendada; ühiskond on täis mehi, kes hoolimata oma vanusest elavad kas oma vanemate, oma naise või veelgi hullem, mõlema kulul.

Kuhu jäi autunne? Eneseuhkus? Soov midagi tõestada? Soorollidest lähtuvalt, nagu tõi välja ka Pullerits, on probleem selles, et naised muutuvad järjest tugevamaks. Soorollidel kui sellistel pole enam erilist kaalu. Samas on siin suur süü ka naistel, kes lasevad meestel mugavustsoonis pesitseda. Miks peaks mees pingutama, kui ta teab, et seda tegelikult vaja pole? Kui voodis on kedagi näppida ja soe söök on laual hoolimata sellest, et naine ennast selle nimel surnuks rabab ja usub pimedas armastuses, et kunagi tuleb ka see hetk, mil mees tema jaoks midagi teeb, tuleb see hetk... Tõenäoliselt ei iial.

Samas ei puuduta artikkel veelgi suuremat, ühiskondlikku mastaapi, mis soorollide hägustumisest hullemgi. Avalik arvamus toetab lodevust, rumalust ja laiskust. Meie "staarajakirjanikud", "staarmeikarid" ja "printsessid" pole mitte edukad ja omal alal nime teinud tegelased, vaid labiilsed fruktid, kelle üle on pitsi kangema kõrvale hea natuke naerda.
Me kadestame neid, kes oma eluga midagi teinud ja oleme nemad oma suurest vihast (ja mõneti ka NLi järellainetusena) kurjadeks kapitalistideks muutnud. Me ei pea lugu tööst ja pingutamisest (vt "kas Eestis on liiga vähe pühasid"). Lahedad on need, kes mitte midagi ei tee, saavutada ei soovi. Ja niiviisi sünnivadki noormehed, kes ka kahekümnendates eluaastates alles poisikesed ja ei mõista, et paari aasta pärast on nii mõnekski plaaniks juba liiga hilja.

2010-03-19T12:03:00.004+02:00

Nonii. Eesti ajalehtede kaunis manööver on jõudnud ka välismeediasse, olles üks Euronewsi kuumimaid lugusid. Valitsusepoolne tagasiside on küll arusaadav, ent mõnevõrra murettekitav.

Igal juhul olin ma eile öösel tööl ning kohe kui poole kuue paiku värsked valged lehed tulid, saatsin ka õnnitlusmeili. Väga kaunis ja galantne samm.

Täiesti mõistetamatu oli Pomerantsi ütlus, et pffft, mis need ajakirjanikud muretsevad, sellist ajakirjandust, mida allikakaitse eelnõu puudutaks, niikuinii ei ilmu (pidades silmas kvaliteetset uurivat ajakirjandust). Jah, tuleb tõdeda, et rohkem kajastust leiavad Paris Hiltoni püksikud, kui kõvad teemad (vaadake ainult Tallinna Linnavalitsust, sealt tuleks materjali enam kui küll), ent see ei tähenda, et siseminister võiks tervet institutsiooni degradeerida. Masendav.

2010-03-14T15:25:00.002+02:00

Päris kurb on tõdeda, et kui ma tahan Parrega rääkida, karjun teise tuppa, "Parre, tule MSNi!". Digitaliseeritud ühiskonna võlud.

Viimasel ajal on olnud väga palju, millest mõelda ja liiga vähe aega, et seda teha. Tunne on kirju ja ülevoolav ja kurnav ja väsitav ja nukker ja elevil ja segaduses ja tegelikult tahaksin ma lihtsalt... magada. Väga kaua. Ja ärgata üles päikesepaistelisel päeval, aknad lahti, niiviisi, et ma tunnen värske muru lõhna. Ja metsakohinat. Ja istuksin terve hommiku aknalaual ja ei mõtleks mitte millestki.

Inimesed mõistavad liiga vähe, et tegelikult ei tunne mitte keegi mitte kedagi teist. See, mis kellegi sees peidus, on lihtsalt nii varjul, et teha mingeid ennatlikke järeldusi on rumal. Me oleme nii varmad teisi hukka mõistma, et iseenda üle kohut pidada ei tule meeldegi. Mitte et see oluliselt vajalik oleks. Ma olen tükk aega hoidunud teisi kuulamast (kuigi mõnikord võib-olla peaks), aga nüüd tahaksin kellegagi maha istuda ja kuulata, mis tal öelda on. Ja mõelda - mis pagana pärast ta seda mulle näkku öelda ei julge? Või minu arvamust küsida. Mida vähem mingist olukorrast teatakse, seda kärmemad ollakse asju ette kujutama. See teeb küll haiget, jah, teeb, aga eks ma proovin sellest üle olla.

Ja me kõik teeme vigu, kas pole. Mõni meist teeb vigu natukene karmimalt, kui teised. Mõni suudab enda vigu varjata. Mõni mitte. Ma tahaksin loota, et kõik on mingil määral õppetund, aga see on natuke jama. Mõnikord lähebki midagi lihtsalt sellepärast katki, et katki minna. Siis tuleb lihtsalt maha istuda ja oodata, et halvad ajad mööda läheks - tavaliselt lähevadki.

Vist.

2010-03-09T22:03:00.002+02:00

Kas pole tõsi, et nii kui üks osa sinu elust heledalt särama lööb, kukub teine osa kolinaga kokku? Nii on.
Siis aitab hea muusika, head sõbrad ja natuke head veini. Peaasi, et kodus on hea olla.

2010-02-27T05:25:00.005+02:00

Pole tükk aega kirjutanud ning, nagu ikka, tähendab see seda, et päevas võiks kõvasti rohkem tunde olla. Tundub uskumatu, et veebruarisse on järgi jäänud vaid üks päev. Umbes sama uskumatu nagu meie selle kuu küttearve...

Hoolimata tihedast päevakavast on pähe siginenud ka mitu mõtet. Mitte uued, ent mitte ka vanad. Killud, mida tahaks ära öelda.

Nimelt tekkis meedias hiljuti diskussioon modellinduse ja sellega seonduva üle, täpsemalt siis noorte neidude toitumisprobleemid ning kuivõrd modellindus neid soodustab.

Ma ei arva, et tegemist oleks läbinisti pseudoprobleemiga, küll aga leian, et suur osa sellest on lihtsalt ülespuhutud ja/või liialdatud. Esiteks, räägime tööstusstandarditest. 0-suurust (mulle pole muide siiamaani kohale jõudnud, mis number vastaks sellele Eestis, kui keegi teab, jätke kommentaari) kannavad eelkõige haute couture'i ehk siis kõrgmoe modellid ja haute couture on põhimõtteliselt kunstivorm elik nende riietega Selverisse ei läheks. See moodustab väga väikese osa maailma moeturust ning, nagu me teame, saavad modellideks olla vaid priviligeeritud tütarlapsed ja noormehed. Need, kes vastavad teatud standarditele. Ärgem unustagem, et modell on keegi, kelle tööks on olla riidepuu. Tema keha/nägu ongi tema CV ning kui ta ei vasta nõuetele - uksed on ka väljaspoolt päris huvitavad vaadata.

Täpselt samamoodi kehtivad standardsed nõudmised baleriinidele (üüratult karmimad, kui modellidele), kujundujujatele ja, kui soovite, vangivalvureile (minu kandidatuur lükati igaljuhul Tartu vanglas tagasi, mul olevat valed sootunnused). Tähele tuleb panna ka seda, et haiglased kondikubud esinevad, nagu varem märgitud, enamjaolt vaid kõrgmoe catwalk'idel, supermodellid ja modellid, kes eksponeerivad riideid, mida saab päriselt ka kanda, on küll kõhnad, ent mitte anorektilised.

Siit tuleneb hoopis teine aspekt - kõhnale inimesele võib ligi astuda kestahes, sõimata teda vaimuhaigeks (anoreksia on vaimuhaigus nagu iga teine, selle vahega, et võib märksa lihtsamini surmaga lõppeda kui näiteks skisofreenia), rääkida talle, kui oluline on õige toitumine ja pillata paar levifraasi nagu "kõrend" või "luukere". Pöörame olukorra teistpidiseks: kõhn inimene teeb sama ülekaalulisele. See on nii mõeldamatu, et ma ei suuda praegu isegi "paks" trükkida, kuna see tundub poliitiliselt ebakorrektne. Miks siis "kõhn" sobib? Miks võib saleda inimese rannet mõõta ja käskida tal rohkem süüa, kui tal on ehk lihtsalt kiire ainevahetus või tarbib niipalju, kui kulutab, samas kui lihavale kakukesele vihjates, et ehk oleks aeg sõõrikud käest panna ja oma iPodiga väike metsajooks teha järgneb tavaliselt nimet' isiku ränk düsfooria, kaaslaste pahameel ja "vihjaja" sotsiaalne enesetapp?

Tegemist on suhteliselt silmakirjaliku küsimusega, eriti meie "terviselembuse" valguses. Suitsetamine pole surmapõhjus nr1, ka pole seda alkohol. Peamiseks surmapõhjuseks (loomulikult Lääne ühiskonnas) on rasvumisest tekitatud südamehaigused. Juba ainult 5 kilo ülekaalu tähendab põhimõtteliselt seda, et igal pool kannate endaga kaasas 5-kilost kotti. Igal pool, kogu aeg. Hea küll, see ehk eriti ei kurna. Aga 10-15 kilo? 20? 40? Ülekaalulisust on kuritegelik õigustada või kuidagimoodi "geneetiliselt tõestada". Ma ei vaidlegi vastu, et teatud inimestel on soodumus ülekaalulisuseks, ent see ei tähenda, et nad lapsest saati "suure kondiga" on.

Tähelepanu tahaksin juhtida ka sellele, et toitumishäired on väga tõsine teema ja kõik ülaltoodu ei püüa kuidagimoodi seda teemat naeruvääristada. See on mulle südamelähedane temaatika ja ma tean, mida toitumishäire tähendab ja kui raske sellega tegelemine on (et mitte öelda, sellest ei parane kunagi).

Ent noor tütarlaps, kellel tekib anoreksia või buliimia, on palju rohkem mõjutatud oma keskkonnast kui kõrgmoest. Pildid loovad unelma, kaaslased loovad reaalsuse. See tähendab, kui teda ümbritsevad inimesed, kes teda armastavad, hoolivad ja peavad teda ilusaks, arvab tütarlaps, et ta juba ongi jõudnud soovitud tasemele. Loomulikult on siin ületegemise oht ning kui neiut hakatakse õnnitlema/imetlema tema väikese kaalu/vööümbermõõdu pärast, võib seegi kinnisideeks välja areneda. Ärgem unustagem, et anoreksia on vaimuhaigus. Inimene tunneb ennast koledana ja paksuna, ükskõik, kui väike tema kaal parajasti poleks. Seda ei põhjusta mitte esikaanemodell, vaid lähedane inimene, kes ütleb õelalt. Numbrid pole olulised. Selle võib vallandada pisimgi kommentaar, mis paneb peas idanema mõtte: äkki ongi nii? Kui asi on piisavalt kaugele läinud, on seda praktiliselt võimatu peatada. Õigemini, võimatu on garanteerida, et see kunagi uuesti ei juhtu.

Emad, rääkige oma tütardega. Öelge neile, et nad on ilusad ja pange neid oma kehasid armastama. Kõik inimesed sünnivad ilusatena, see on meie enda valik, milliseks me endid hiljem muudame.

Mehed, ärge öelge oma naistele, et nad on paksud. Isegi siis, kui Sinu kallim on tõesti ülekaaluline ja asi hakkab ohustama tema tervist (ja voodilaudu), tuleks asjale läheneda hoopis teisest küljest: suunata naist tema teadmata. On väga harv juhus, et mees teab, et naine on kunagi toitumishäire all kannatanud ja pisimgi kommentaar võib vallandada uue hoo.

Pealegi, Te ju arvate, et Teie naine on ilus? Pange teda siis niiviisi ka tundma. Ta on seda väärt.

Teiseks, OM. Ainult kaks kommentaari: Lysacek uisutas paremini kui Pljuštšenko ja Kiku poleks pidanud katkestama.

Kolmandaks, inimesi ei tasu hukka mõista, kui ei teata, mis millegi taga on või oli.

Surm

2010-02-09T05:08:00.003+02:00

Hiljuti rääkisin ühe töökaaslasega kahel väga huvitaval teemal: surmanuhtlus ja eutanaasia.

Mäletamist mööda olen ka siin kunagi surmanuhtluse koha pealt sõna võtnud, eutanaasia kohta ilmselt mitte. Aga, kokkuvõtlikult:

1) Surmanuhtlus ei/jah - teemat peaks võtma eelkõige juriidiliselt ja alles siis inimlikult. Kaks aspekti: esiteks teevad inimesed vigu ja teiseks oleks surmanuhtlusi palju vähem, kui otsuse teinu peaks ise ohvril kujundlikult öeldes pea maha lööma.

Kuna inimesed teevad vigu, pole harv juhus vale mehe süüdimõistmine. Kui see vale mees veel ka hukatakse, on põhimõtteliselt tegu mõrvaga. Pealegi pole kellelgi õigust teise elu üle kohut mõista. Jah, ma nõustun sellega, et maailmas eksisteerib inimmonstrumeid, kellede puhul peaks kaks korda mõtlema, kas nende olemasolu meie ümbritsevat kuidagi rikastab. Ent see on jällegi inimlik aspekt, mis meie süsteemis ei tööta. Olen kahe käega seaduste karmistamise poolt (karistused) ning arvan, et vanglad peaksid olema rohkem nagu vanglad ja vähem nagu kolmetärnihotellid, ent kellegi tapmine probleemi ei paranda. Kui tegemist oleks ühiskonnatüübiga, milles eksisteerib veritasu, oleks selline asi mõistetav ning iseenesest toimiv. Ent meie kontekstis pole surmanuhtlus õigustatud.

Fighting for peace is like fucking for virginity, pardon my French.

2) Eutanaasia - ei/jah: olen ideeliselt eutanaasia pooldaja elik piinlevaid inimesi või vegeteerivaid juurvilju, kes ainult torude abil elavad, ei peaks nende tahte vastaselt elus hoitama. Ent samas olen alati juhindunud ühest ääretult lihtsast tõest: Do what ye will, if it harms none. Teisisõnu peaks igal inimesel olema vabadus teha, mida iganes ta soovib, ilma sellega kedagi teist haavamata/mõjutamata, olgu see siis nii reaalne, kui tahes. Inimesel on vabadus teha enda eluga, mida ta soovib, eutanaasia tähendab aga põhimõtteliselt teisele inimesele enda tapmise külge pookimist, olgu eesmärgid nii üllad, kui nad on. Enesetapp on lahendus, mitte eutanaasia - see tähendab "nupulevajutaja" jaoks ikkagi kellegi elu võtmist. Pealegi looks see potentsiaalselt võimaluse mõrva/medical practice gone wrong'i eutanaasia pähe presenteerida, mis ehk poleks kõige positiivsem.

Sellised morbiidsed mõtted.

2010-02-07T04:04:00.002+02:00

Taavi sünnipäeva kohta võib Kodulaulust lugeda.
Täna käisime Parrega Ludos ja täiendasime lauamängukogu (Oasis, Taluva, Race for the Galaxy, Gloomi laiend). Kel huvi, astugu läbi ja mängigu meiega.

Aga, tõsisematel teemadel. Ma olen viimasel ajal väga palju valikute peale mõelnud. Õigemini, nende puudumise. Õigemini, inimesed kipuvad sageli arvama, et valikud puuduvad, kuigi tegelikult on need ilmselged.
Kui mõnikord on ainuvõimalik reeta kas iseennast või kedagi teist, kumba eelistada? Raske valik, aga valik siiski. Enamgi veel, valik, mis tuleb kiiresti langetada.

Ma sattusin hiljuti väga vanu kirju lugema. Inimeselt, kes tähendas mulle palju. Lugesin tema suuri sõnu ja mõtlesin, kas ma sisimas teadsin, et nii läheb. Kas ma äkki teadsin juba siis, et need sõnad on lihtsalt sõnad ja langetasin valiku juba tükk aega enne seda, kui asjad päriselt halvaks läksid? Valikud on ju meie endi omad.

Aga vähemalt olen ma praegu ümbritsetud täiesti fantastilistest inimestest, kes kõik on mulle ääretult kallid. Aitäh teile, et olemas olete.

Ja ma lihtsalt pean mainima, et Uku kallis, ma võitsin sind täna Race for the Galaxys 22 punktiga, ahahaa! :)

2010-01-31T00:05:00.003+02:00

Oletagem, et kõik meie ümber on illusioon, meie enda sisemuse peegeldus.

Oletagem, et me loome ise oma reaalsuse. Kas see on selline, nagu võiks või peaks?

Ebameeldivates situatsioonides inimesed üldjuhul halavad või lähevad võtavad ühe õlle. Mõned helgemad pead üritavad probleeme ka "lahendada", ent probleeme ei saa "lahendada" nende tekkepõhjused elimineerimata. See on umbes sama, mis pidevalt sõela vett juurde valada, sest see voolab ära.

Eemaldagem oma eludest ebameeldivused. Inimesed, olukorrad, situatsioonid. Ümbritsegem end vaid sellega, mida tõepoolest naudime. Me ei pea ju asju ise keerulisemaks tegema. Esimesed sammud on rasked, väga rasked. Aga lõppude lõpuks võidavad kõik.

Ma tegin mingit väga veidrat "isiksusetesti", mis alateadvuse arhetüüpidest minu Tegelikku Mina välja loeb. A la minu lemmikloom näitab, milline ma alateadlikult olla tahaksin, minu lemmiktoit, mida armastusest arvan jne. Viimane küsimus selles testis kirjeldas valgete seinte, põranda ja laega tühja akende ja usteta tuba, mille keskel seisis valges ülikonnas valgete juustega mees. Mis tunne on? oli küsimus. Ma kirjutasin "turvaline, oodatud, soe".

Hiljem vaatasin teiste inimeste vastuseid. Anxious, nervous, scared, terrified, uncomfortable, panicky, fearful - need olid vaid mõned, leebemad näited. Tuli välja, et vastus näitab suhtumist surma. Eery.

2010-01-26T03:40:00.003+02:00

Maailm on hämmastav koht.

Kas Sina teadsid, et kärnkonn polegi kõige veidram konn? Hoopis läbipaistva lihaga Hyalinobatrachium pellucidum, kelle siskond on kogu maailmale näha.

Kas Sina teadsid, kuidas töötab meie kõigi lapsepõlve suurim frustratsioon - Duck Hunt, kus see ärritav koer itsitas, kui Sa mööda lasid? Ma olen alati murdnud pead, kuidas see ürgaegne Wii töötab. Tegelikult on asi lihtsam, kui arvata võiks. Mitte mina ei lase püstoliga telekat, vaid telekas laseb püstolit. Nimelt hetkel, kui päästikule vajutada, muutub telekaekraan hetkeks mustaks ning pardi kohale ilmub väike valge laiguke. Püstoli sisse on paigutatud fotosensor, mis tunnetab ära, kas sihikul on must või valge. Brilliant, eh?

Kas Sina teadsid, et teadlased töötavad välja veidrat kitse-ämbliku hübriidi, et kultiveerida ämblikusiidi (WoWi mängijad, rõõmustage!). http://scienceray.com/biology/zoology/hybrid-spider-goats/

Kas Sina teadsid, et Arachibutyrophobia on paaniline hirm selle ees, et maapähklivõid süües jääb see kurgulakke kinni?

Kas Sina teadsid, et Jaapanis on kannibalismirestoran Nyotaimori, kus toit serveeritakse dummy naise keha sees operatsioonilaual ning selleks, et midagi süüa, tuleb "naist opereerida"? Keha veritseb.

Kas Sina teadsid, et eksisteerib Heribert Illigi alternatiivne ajalooteooria, mis väidab, et varakeskaega (614-911) polnud olemas ning tegelikult on praegu aasta 1710?

2010-01-25T21:07:00.003+02:00

Päevapealt läks soojaks (loe: ainult -10). Pakasega sulasid lahti päris mitmed olulised asjad, mõned neist positiivsed, mõned neist negatiivsed.

Positiivse poole pealt võiks öelda, et minu poole aasta pikkune motivatsioonikriis on oma lõppu leidmas ning tunnen, et teen asju uue hingamisega.

Negatiivse poole pealt aga - täna kuulsin uudist, või pigem kõlakat, et ülikooli koostöö Mart Raudsaarega võib lõppeda (hr. Raudsaar on niisiis üks meie õppejõude). Kuna see uudis vapustas mind sügavalt, siis kuigi ma siin sageli inimestest nimeliselt ei kirjuta, teen siinkohal olulise erandi.

Esiteks, olgu öeldud, et Raudsaar on suurepärane ja kordumatu õppejõud. See hingelt, võin jätkata.

Raudsaar jättis mulle hea mulje mitte alles vestlusel, vaid juba kirjalikul erialakatsel. Mulle meeldis tema vahetu suhtumine, mis oli ühelt poolt rahulik, ent teiselt poolt professionaalses mõttes kirglik.

Vestlusel osutus esmamulje õiglaseks hinnanguks ning ma ei suutnud loenguid ära oodata.

Esimene aine, mida hr.Raudsaar mulle luges, oli Sissejuhatus meediasse ja kommunikatsiooni. Tulihingelise rebasena pidasin ägedast konspekteerimisest lugu, et tema loengutes ei tahtnud see hästi välja tulla- kuulama jäin, pärgli päralt. Olenemata teemast (sageli ka loengu teemast) võttis jutt ootamatuid pöördeid, ilmnesid huvitavad seigad, faktid, mõttekillud. Ei olnud mitte ühtegi loengut, mille üle poleks me kaaslastega veel tunde hiljemgi arutlenud. Raudsaar on Õppejõud suure algustähega. Alati väljapeetud, alati mõistev, alati mõtlemapanev ja alati mõtlik.

Kohtusin temaga ka Reporteritöös ning kuigi ta polnud minu rühma juhendaja, jätkus loengutes täpselt sama tendents. Wikipedia ja Google'i ajastul, kus mitte midagi ise teadma ei pea, kuna digimaailm teab paremini, suutis ta ikkagi välja tuua selliseid fakte ja lugusid, mille peale niisama ehk ei tulekski. Ja, vabandage banaalse väljenduse pärast, ent huumorit rebib ta täiesti asendamatult.

Last, but not least, palun öelge mulle, kes suudaks Retoorikat paremini anda? On täiesti tähtsusetu, mida ütleb ainekava või teooria või mis muu, retoorikat saab õppida ainult kahte moodi: ise kõneledes või Marti kuulates.

Ma väga loodan, et tegemist on lihtsalt kurja kõlakaga, mis tõele ei vasta. Kui see tõele vastab, tahaksin kuulda ka väga argumenteeritud põhjendusi (et neid graatsiliselt ümber lükata).

Kui oled minuga nõus, palun jäta kommentaar. Kui Sa minuga ei nõustu, kuulan meeleldi ka vastaspoole arvamust.

2010-01-23T23:27:00.004+02:00

inimesi on lihtne kaheks jagada.

on folders ja crumplers.

on need, kes joovad kohvi, ja need kes ei joo. Kohvijoojatest joovad mõned suhkru ja mõned piimaga, mõned mõlemaga.

on kassiinimesed ja koerainimesed. On neid, kes ei salli üldse loomi. On neid, kes mõlemaid.

Hotellitellimust tehes küsitakse inimeselt, smoking or non-smoking. Single or double. Blonde or brunette. Tall or small.

Vastandid tõmbuvad- mõneti küll. Ma ei hakka rääkima musta ja valge vahele jäävatest hallidest toonidest, esiteks seetõttu, et see oleks klišee ning teiseks seetõttu, et mind oluliselt ei huvita. Ma leian, et kui inimesed vähem arutaksid ja mõtleksid ja veelkord arutleksid ning vahelduseks ka teeksid midagi, läheksid asjad palju kiiremini palju paremini.

Must-valge maailm e. dualism tähendab tegelikult seda, et maailma võetakse nii, nagu ta on, nulli ja ühe printsiibil. Nii nagu naine ei saa olla "natuke rase", ei saa ka muud asjad "natuke olla ja natuke mitte". See näitab lihtsalt seda, et ideed on liialt abstraktsed, et maailmas üleüldse eksisteerida. Samuti toodab selline poolkõvadus tarbetuid silte, mis inimestele külge poogitakse, et üritada neid kuskile kastidesse toppida, mis postmodernistlikus virr-varris vaat' et võimatu.

Nii, nagu olen kunagi varem kirjutanud sellest, kuidas "isekus" on halva alatooniga, kuigi tegelikult peaks, vastupidi, väga positiivne nähtus olema, kirjutan ma nüüd sellest, kuidas mustvalge maailm või säärane suhtumine polegi niiväga "lapsik" või "mõtlematu".

Mustvalge maailmavaade ei tähenda alati seda, et inimene ei oska/taha/suuda vaadata mündi teist külge (eeldus, et arutletav on münt, millel on vaid kaks külge, on juba iseenesest mustvalge). Pigem näitab see just, et süüdistatu on asjad enda jaoks läbi mõelnud ning jõudnud teatud lahenduseni, mingisuguse mõttemallini, mis temale kõige enam sobib. Loomulikult on siin palju erandeid ning kõurikud, kelle jaoks miski on "nõme, sest ma ütlen nii," ei käi päriselt selle alla.

Mida ma siis mõtlen mustvalge maailmavaate all? Seda, et mingi teatud asja kohta võin ma täie kindlusega öelda "ei" ja seda arvamust mitte kunagi muuta. Seda, et mees on mees ja naine on naine ja hälbed mediaanist pigem kinnitavad reeglit. Minu jaoks pole oluline, kes kellega voodit jagab, ent igasugused sookvoodid ja oivalised koivalised, kes roosade huulte ja mitte-niiväga-halli aju vahelt endale õiglast kohtlemist nuruvad, samal ajal meeste madalat keskmist eluiga põhjustades - ei. Mitte minu jaoks.

Mustvalge maailmavaade tähendab ülimalt dualismi - igal asjal on olemas oma vastand, miski, milleta ta eksisteerida ei saa. Kui poleks halbu inimesi, ei tunneks me ju häidki (laskudes taas banaalsuse nõiaringi). Valikute rohkus põhjustab alati segadust ja tarbetut "planeerimist", aja arvelt, mis võiks kuluda eesmärgini jõudmiseks.

Tähtis on mõista, et tähtis on mõista. Tavaliselt öeldakse inimesele, et ta võtab asju "nii mustvalgelt", kui ta kedagi dogmaatiliselt hukka mõistab. Hiljuti põhjustas meie kallis demokraatia hällis, Delfis, poleemikat ühe armukese kiri, millele vastas ka petva mehe abikaasa. "Mustvalge maailmavaatega inimene" võiks näiteks kõigepealt hukka mõista Meest, kuna ta petab oma seaduslikku naist, keda lubas igavesti truult armastada.

Teiseks võiks ta hukka mõista Armukest, kuna too on perelõhkujast pardon my French libu.

Kolmandaks võiks ta hukka mõista näiteks Naist, kuna too pole piisavalt ihaldusväärne/hea, et meest enda juures hoida.

Tegelikult võib selles loos olla mitu tahku, aga ükski neist pole selles kontekstis oluline, MustValge Inimene lihtsalt lajatab oma Arvamusega ning miski muu ei lähe talle korda. See on kurb, sest niiviisi kaevab ta auku noile, kes toetavad duaalset või kindlamat sorti maailmavaadet ning neil ei lasta seda väljendada, kuna see on "lapsik nähvamine".

Minu jaoks tähendab kindel arvamus seda, et inimene on oma peas kõik võimalikud variandid läbi kaalunud ning jõudnud enda jaoks sobivaima lahenduseni. Mõnel käib see kiiremini, mõnel aeglasemalt. See, kui agressiivselt ta enda arvamust avaldab, on juba isiksuse ja iseloomu küsimus, mitte maailmavaate.

Mulle meeldib rääkida inimestega, kellel on asja kohta mingi arvamus. Eriti kaunis variant on see, kui nad oskavad seda ka põhjendada. Mind ei huvita, kas see arvamus minu omaga kokku läheb või mitte, niikaua, kuni põhjendus on hea. Need, kes tahavad meeletult maailmaga kompromisse teha, kaotavad lõpuks iseenda ning ei teagi, mida/keda valida. Selliste inimestega ei saa laskuda tulistesse vaidlustesse, ei saa vihaselt minema tuhiseda, ei saa tahta neile füüsiliselt haiget teha (aga ainult heas mõttes). Pole midagi kaunimat, kui enda põhimõtete/ideede eest seisev mees. Ee, naine ka.

Samas, pole midagi inetumat, kui väiklane inimene. Keegi, kes ise usub, et tal on arvamus, aga see arvamus pole midagi rohkemat, kui lahmitud suvaline väide. 4chani trollide eelkäijad. Inimesed, kes erinevad, selleks, et erineda. Või "usuvad" midagi, ilma, et nad oskaks seletada, miks.

Ärge mõistke hukka neid, kelle arvamus teie omast erineb. Mõistke nad aga väga hukka, kui nad ei suuda isegi öelda, miks täpselt nad midagi arvavad.

2010-01-20T22:07:00.003+02:00

Inimesed pahatihti ei mõista, et kõige frustreerivam on üksluisus ja ühetabasus.

Süüa iga päev sama toitu, kuulata iga päev sama muusikat, käia iga päev täpselt sama rada pidi - lõpuks see enam ei tööta. Minu jaoks ei töötaks ka üks variant nendest kõigist ja tegelikult isegi mitte kaks päeva järjest. Ega siis päevad pole vennad!

Igal juhul praegu ei saa rutiinist rääkida, minu rutiingi on väga ebarutiinne ja uusi pakkumisi tuleb kõikjalt. Võimalustest tuleb kinni haarata, kuigi kõigist ei saa. Ainus rutiinne asi on minu praegune laev, mis on kolmas kümnelisest seeriast, mis põhimõtteliselt tähendab, et ma olen sama asja juba teinud. Kaks korda.

Ma kõndisin paar nädalat tagasi mööda Vanemuist üles ja vaatasin, kui ilusad olid puud oma valges sädeluses. Ma mainisin Ukule, et välismaalastele oleks praegu Eesti päris hea külastuskoht oma ürgtalvises hiilguses. Eesti müüks hästi. Kõik müügiks? Võib-olla küll. Aga tegelikult nii ongi, kurb või mitte.

2010-01-17T01:34:00.003+02:00

ma pean tegema audiovisuaalset kommunikatsiooni.

ma sain ajaloo essee A.

ma pean endale mustad kingad ostma.

ma kolisin kaubamaja kõrvale.

ma pean kaladele parema akvaariumi muretsema.

ma olen kummaliselt õnnelik.

Viimase poole aasta täielik motivatsioonitus ning vegetatsioon tundub olevat lõpusirgel ning tunneli lõpus paistab valgus - loodame, et see pole rong.

Ma leidsin oma vana blogi varjatud sissekannete alt mingisugused kirjutised, väga ammused. Novell noormehest, kes põletas maha puhkusele läinud perede maju, näiteks.

Ma tahaksin niiväga jälle kirjutada, ma tahaksin, et mu sees oleks seda, mida välja kirjutada. Praegu tundub aga, justkui oleksin muutunud täiesti emotsioonituks ning vaataksin lihtsalt mingit filmi tütarlapsest, kelle nimi on Siret.

Olgu, film on päris hea, aga tunne on assistendi, mitte režissööri oma. Ja Oscareid saavad teatavasti vaid režissöörid.

Täna panime koridori vaibad ka maha. Ja seinakappi lauamängud. Ja õhtul sööme ja vaatame TV6 pealt halbu filme ja TV3 pealt Dr. House'i.

Tunne on selline, nagu enne tormi. Ainult et torm on selline korralik äike, mis mulle meeletult meeldib.

Ma lugesin ka ühte väga vana blogi, ja seal oli üks lause, mis mind mõtlema pani:

"Grass is always greener on the other side, but that's only because you haven't taken good care of yours lately"

Mis on nii mitmes mõttes õige. Mõnikord on lihtsalt vaja täielikku muutust ja kõik ümber pöörata - sest et muutusi on vaja. Kui jääda toppama ühte hetke, eriti kui see hetk pole kõige meeldivam, kannatab lõppude lõpuks kõik. Ja siis ei aita proovida "kiiremini, kõrgemale ja kaugemale", sest mingil hetkel saab jõud lihtsalt otsa, mille tulemusel istud sa lihtsalt maha, hakkad nutma ja jalgadega põtkima. Ja seda ei taha ju keegi.

Ma olen põhimõtteliselt loobunud igasugustest toredatest eesmärkidest ja taandanud kõik ühele: teha kõike hästi ja veel paremini. Ja ma loodan, et ma teen oma tööd hästi. Ma loodan, et uue semestri algusest teen ma koolis veel paremini - ja praegu ma juba tahan hommikul üles ärgata, mitte aegade lõpuni magada või vähemalt teki alla pugeda ja unustada, et maailm eksisteerib.

Uus hingamine, uus valgus, mul on tunne, et läheb paremaks. Ja see on hea tunne.

2010-01-14T18:07:00.003+02:00

Nujabes mängib. Ma istun oma uues pehmes vintage tugitoolis. Parre ja Taavi üritavad Rubiku kuupse lahendada. Aknalaual põleb viiruk. Mul on voodis viis patja ja satiinist padjapüürid. Koridorinurgas pesukorv. Hiigelsuur tumesinine peegel, mis teeb toa kolm korda suuremaks.

Uus aasta? Uus aasta.

Ühesõnaga nüüd ma võin tööle kõndimise asemel libiseda. Kaubamaja kõrval on lahe elada. Natuke külm ehk on (mul on aknas mõra) ja eelmised üürnikud otsustasid kõik torud umbe ajada, aga Parre ja Taavi repairmancrew lendasid kohe peale ja nüüdseks on asi korras. Eile sõime köögis taburettide pealt makarone hakklihaga. Hea.

See on hämmastav, kuidas mõnikord muutuvad asjad ühe hetkega. Või 24 tunniga. Ühel hetkel võid olla ühes hetkes, üks inimene, ja järgmisel on kõik hoopis teistmoodi.

Ja mu tugitool on ikka päris mõnus.

2010-01-01T17:52:00.004+02:00

nonii.

et siis 2010 on õnnelikult käes. Eilne õhtu-öö läks hästi, parre ja taavi olid meie juures, sõime-jõime head paremat ja vaatasime unustamatut aastavahetuse programmi, läksime mäe otsa ilutulesid vaatama ja hiljem sotsialiseerusime illegaardis, zavoodis ja suudlevates.
Ühesõnaga oli rahulik ja meeldiv aastavahetus, loodetavasti tuleb aasta samasugune.

Aga siis, resolutsioon ka

1) mitte võtta ette liiga palju
2) mitte võtte ette liiga vähe
3) olla professionaalne kõiges, mida teen
4) püüda kiiremini, kõrgemale ja kaugemale
5) loobuda halbade naljade tegemisest
6) minna Pariisi
7) õppida selgeks, et kuitahes väsinud ma olen, käivad riided siiski kappi, mitte toolile/põrandale
8) muretseda ahi
9) õppida selgeks uus võõrkeel
10) täita kõiki uusaastalubadusi

Head uut aastat kõigile! Ja eriti neile, kellega koos seda vastu võetud sai. Te olete lihtsalt imelised :)

Edit: ahjaa, mul on nüüd ju fingerboard. Lubadus 11: õppida fingerboardiga sõitma ja trikitama

2009-12-15T07:09:00.003+02:00

ma ei saa täpselt aru, olen ma elevil, väsinud või ootusärev. Päevad võiksid korraga olla mitme tunni jagu pikemad, et enam-vähem jõuaks.
Aga ehk jõuab?

Kui ma üleeile und ei saanud, mõtlesin tükk aega eskapismi üle ning miks inimesed arvavad, et see lihtsam variant on. Selles mõttes, et ütleme, et ma seisan keset sellist laia, 6-realist maanteed ning otse minu poole sõidab meeletu tunnikiirusega üks suur rekka.

Face your fears.

See tähendaks ju ometi seda, et ma seisan nagu püha loom rekka esitulede valguses ning ootan, kuni ta sunnik minust üle sõidab (või äkki jõuab pidurdada).

Kui ma üritaksin oma probleemide eest põgeneda, siis ma jääksin lihtsalt niikaua jooksma, kuni ma enam füüsiliselt ei jaksa ning rekka sõidaks lõppude lõpuks minust ikkagi lihtsalt üle.

Seega, parim võimalus pole kumbki, ei oma hirmudele või probleemidele hulljulgelt silma vaatamine ega ka nende eest põgenemine.

Kui maantee asub keset tühermaad, võiks olla hea variant kõrvale põigata, tee pealt ära, ning proovida välja mõelda, mida paganat ma keset tühermaist maanteed teen.
Kui maantee asub keset metsa, tuleb mõelda veidi pikemalt, kuna kuigi rekka sõidab minema, võib mets endaga kaasa tuua hoopis uusi ja olulisemaid probleeme (eriti seoses metssigade ja nende jooksukiirusega).

Muidugi võib alati loota, et rekkal saab bensiin otsa, enne kui ta ohtlikult lähedale jõuab; et rekka on tegelikult illusoorne Smart; et see kõik oli halb unenägu ja ma ärkan üles kokkupõrke hetkel.

Võimalusi on mitmeid. Mitte ükski probleem pole ühekülgselt lahendatav (või lahendamatu).

Nojah, sama lugu on ju arvamuste ja põhimõtetega. Miks peaks keegi arvama, et ainult tema maailmavaade on see ainus ja õige? Suht müstiline.

2009-12-12T00:37:00.003+02:00

mis teeb inimesest selle, kes ta on? Njah, Cartman ütles selle et "a man is defined by his fireman", aga ma päris nii ei sõnaks.

Ma hakkasin selle peale mõtlema, kuna üks kaunis noor neiu palus minult, et ma ütleksin talle (ilma detailidesse laskumata) kolm sündmust, mis on mind kõige rohkem muutnud või teinud selleks, kes ma olen, mingisuguse psühholoogiaprojekti jaoks
Ma ütlesin talle kolm sündmust, millest kaks leidsid aset siis, kui ma olin alles väike pätakas ja need polnud tegelikult isegi mitte sündmused, vaid hoopis pikemad protsessid - elik siis TIKi valimine oma kooliks ja teiseks, professionaalselt muusikaga tegelema hakkamine. Kolmas polnud aga üldse mitte mingi minevikusündmus, see oli minu isa surm mis oli poolteist aastat tagasi. Ja ma mõtlesin, et kas oleks õige seda niiviisi defineerida. Oleks vist küll.

Siis hakkasin ma mõtlema igasugu muude sündmuste peale elus ja ma mõistsin, et tegelikult mõjutavad meid kõige rohkem väikesed asjad - mingi sõna või pilt mälusopis võib mõjutada palju rohkem, kui mingi Suur Sündmus. Ma näiteks tean väga täpselt, et ma ei söö enam iialgi hõbeheiki, sest ükskord maitses see suht jälgilt. Ma tean täpselt, et ma ei usalda ühte tütarlast, kes ütles selja taga väga halvasti oma parima sõbranna kohta. Ma tean täpselt, et minu jaoks seondub vapper sõdur Švejk alati Petsiga, kuna ta ütles midagi olulist Tallinnas Švejki restorani ees. Need on väikesed asjad, väikesed emotsioonid, mis pikemas perpektiivis võivad muuta paljugi.

Ma olin ükskord Viinis mingil näituseavamisel, kus palju vanu naisi sülekoerte ja Chaneli kostüümidega ringi hängis. Näitus ise oli suhteliselt keskpärane popkunst, julged värvid + motiivid jne, aga see kunstnik oli mind tänavalt leidnud ja kutsunud õhtusele avamisele ja noh, muidugi ma ütlesin jah. Nii ma siis olin, 14-aastane tütarlaps, suures kunstimaailmas.
Ja seal pakuti mingit Chardonnay Blanci ja see on igaveseks minu jaoks staatuse sümbol.

Et jah, ma küll tean, et keskpärase Chardonnay võib Konsumist neljakümne eeksiga kätte saada. Aga ma tean, milline kõla sellel oli, Chardonnay, selle naise suust, kes iga kord oma pikast sigaretipitsist mahvi tõmmates oma kuivalt nahalt veidi puudrit oma karvapallist sülekoera peale raputas.

Väikesed asjad jäävad millegipärast meeletult hästi meelde (sinine auguga kivi; Kinder Surprise'i krokodill; lapsena kingiks saadud elevant Vandu; üks kuri sõna; see, kuidas ta mind üle terve pubi vaatas; puudutus viis aastat tagasi; puudutus viis päeva tagasi; hommikusöök kell 9 Rohuneeme rannas). Me mäletame väikeseid asju palju paremini kui suuri, sellepärast, et neid on parem seostada.

Mida me endale ei tunnista, on see, et tegelikult mõjutavad väikesed asjad palju rohkem, kui suured. Niiet mõelgem, enne kui me teeme midagi, mis "on ju nii väike asi".
Kellegi jaoks on see tõenäoliselt päris suur.

2009-12-05T06:27:00.001+02:00

Leaving for work Monday morning
It is time for a new dawning
Sitting around every day amounts to nothing
And there's no way I'm doing this for another ten years
That's one of my worst fears

Oh, Sam
Oh, Sam

So turn off your phone and bring some sheets
This is a place where young lovers meet
This is all, all we need
Give us some food and some bullshit T.V.
We'll bunker up for days and days
Call in sick, we're never leaving this place

Oh, Sam
Oh, Sam

So come inside my room tonight
I'll let you win, I won't even put up a fight
We'll have a marathon of your choice
Anything you want
Movies, TV, magazines
Music, sex or something in-between

2009-12-04T19:39:00.002+02:00

Tänane huumorikool:

Savisaar: krooni devalveerimine oli reaalne oht
aripaev.ee

18. oktoobriks krooni devalveerimist ennustanud Keskerakonna juhi Edgar Savisaare sõnul ei olnud tegu ennustuse, vaid reaalse ohuga.

"Pidasin õigeks rahva tähelepanu sellele asjaolule juhtida, sest majandusohtudest tuleb inimesi teavitada täpselt samal viisil nagu näiteks haigusnakkuse ohtudest – võtke kasvõi seagripp näiteks," ütles Savisaar aripaev.ee lugejate küsimustele vastates.

"Eks ole opositsioonis oleva erakonna roll koalitsiooni salatrikkidele tähelepanu juhtida ja proovida neid vältida," sõnas Keskerakonna liider.

"Kuna Keskerakond juhtis devalveerimise ohule avalikult tähelepanu, siis muutis see ka Reformierakonnal märksa raskemaks seda käiku teha," lausus Savisaar, kelle hinnangul võis just see ennustus olla üheks kriitiliseks asjaoluks, mis pani otsustama devalveerimisest loobumise kasuks.

2009-12-03T14:16:00.004+02:00

Jõulud.
Mhmh.

Võib-olla siis, kui veidi rohkem lund oleks, mõtleksin ka jõulude peale veidi rohkem. Praegu vasardavad peas 23 kohustust ja 52 muud asja.

InformationIsbeautiful.net - erinevad visualisatsioonid põnevatest infokildudest.

http://contexts.org/socimages/2009/07/14/evolution-of-evony-video-game-ads/ - Online-mängu Evony (pmst Civi kloon) reklaamide areng läbi aja

http://www.coolsiteoftheday.com/cgi-bin/stillcool.pl?month=08&year=1994 - "Päeva Lahedaimad Saidid" aastal 1994. Oh seda vana head aega, enne Guuglit.

http://fusionanomaly.net/TechNode.html - päris palju päris huvitavaid node'e

http://www.shibumi.org/eoti.htm - nii on

http://www.memepool.com/ - no kas seda on vaja kommenteerida?

2009-11-26T10:36:00.003+02:00

Eile tuli meediakasutuse praktikumis teemaks Pulleritsu AIDSi-artikkel. Siinkohal ma seda teemat kommenteerima ei hakka, seal on paljutki, mida ma ei tahaks hinnata enne, kui oleme tema enda kommentaare kuulda saanud.

Aga - teema läks edasi TÜÜE uue pärliga, Täna joome ja seksime, homme teeme aborti! kampaaniaga. Niisiis, tegemist on järjekordse sotsiaalkampaaniaga, mille eesmärgiks on tõsta noorte teadlikkust probleemist (loe: jagada TÜÜE logoga kondoome). Kas tegemist on varjatud reklaami või propagandaga, see on igaühe isikliku arvamuse küsimus; palju olulisem teema on: kellele on selline kampaania suunatud?

Need, kes pole kirja saanud, siin see on:

Iga eestlane joob aastas ära keskmiselt 12 liitrit absoluutset alkoholi!

Kokku on Eestis HI-viirus diagnoositud 7253 inimesel, kuid tegelik nakatunute arv
võib olla isegi kuni kaks korda kõrgem!

100 sündinud lapse kohta jääb sündimata 67 last, aastas registreeritakse Eestis pea
11 000 aborti!

Mida arvad sellest kõigest Sina?

Tule ja saa oma arvamuse kujundamiseks informatsiooni, jaga oma seisukohti, kuula ja
vaidle vastu - seda kõike kolmapäeval, 25. novembril kell 18:00 TÜ vanas
anatoomikumis (Lossi 38) toimuval üritusel „Täna joome ja seksime, homme teeme
aborti“.

Kavas on šokeeriv lühifilm alkoholist, mida kommenteerivad Enno Kross ja prof. Arvo
Tikk Eesti Karsklusliidust AVE. Lisaks faktid ja statistika, mida mujalt ei leia.

Seksimise ja abordi teemasid lahkavad Helena Tamm ja Gilber Kask Eesti
Arstiteadusüliõpilaste seltsist ning Kaarel Roostar ja Teresa Vooglaid.

Üritusele eelnevalt registreeruma ei pea ja see on kõigile TASUTA!

Arutelu modereerib TÜ üliõpilasesinduse esimees Alo Lõoke.



Kõigile osalejatele tasuta tervitusjook ja ekskursioon vanas anatoomikumis!

Esiteks. "AIDSI-haigete arv on nii- ja niipalju, aga tegelikult võib see olla lausa kaks korda kõrgem." Millise õigusega tekitatakse paanikat puuduvate faktide abil, jääb selgusetuks. Kõlab nagu seagripipaanika.

Teiseks - Eestis jääb aastas sündimata aastas kuni 11 000 last. Ühesõnaga, tegemist pole mitte debatiga abordi teemadel, vaid möönmisega, et need naised on justkui milleski süüdi?

Mis mulle kohale ei jõua, on see, et hirmpalju rõhutatakse, et AIDS pole "narkarite" ja "idavirulaste" haigus, et see võib juhtuda ükskõik kellega, isegi sinuga. Samas, kampaanias on julmalt kokku pandud alkohol ja abort. Minul jääb sellest kirjast mulje, et abivajavatele naistele öeldakse: joo vähem, libu. Justkui kõikide abortide põhjuseks oleks eelmise õhtu räme jooming.

TÜÜE olemasolu, kampaaniad ja struktuur on mulle algusest peale arusaamatuks ja isegi vastumeelseks osutunud; seekord on nad aga üle igasuguse piiri läinud. Säärastele teemadele ei tohi mitte mingil juhul hinnangut anda, eriti "debati" loosungi all.
Samamoodi pole mitte kuidagi õigustatud alkoholi ja abordi sidumine ühise kampaania alla.

Jah, kindlasti on noori naisi, kes päris täpselt ei mõista, mis abort tegelikult on ning mida see endaga kaasa toob. Sama palju või isegi rohkem on naisi, kelle jaoks see on üks elu valusamaid otsuseid, ülimalt traumeeriv kogemus ning põhjustab väga palju kannatusi ka aastaid peale juhtunut. Kujutage nüüd ette, et üks viimastest näeb erkpunast plakatit, millel kirjas: Täna joome ja seksime, homme teeme aborti!

Selline teguviis on julm ja mõtlematu ning suunatud - kellele? Kui mitte nendele samadele noortele naistele, kelledele siis veel? Me ei saa lihtsalt öelda, et Hei, lapsetapjad, ärge jooge siis ennast mällu.

Tegemist on propaganda, mitte sotsiaalkampaania või objektiivse debatiüritusega.

Pealegi, abort üleüldiselt on miski, mis peab kindlasti olema seaduslik ning riigipoolse toetusega (vähemalt osalisega, nagu Eestis). Naine, kes oma last ei taha, suure tõenäosusega seda last ka ei saa, olgu see siis vähemalt ohutu ja kontrollitav protsess.

Teiseks, liiga palju arvatakse, et oluline on üheksa kuud ja sünnitus. Kui beebi juba ilma peal, siis on asi korras ja iive tõuseb. Keegi ei räägi kahjuks kasvatamise olulisusest ning lapse elukeskkonna tähtsusest. Kui iseendaga mitte hakkama saav noor naisterahvas lapse sünnitab, on väga tõenäoline, et sellest lapsest täisväärtuslikku kodanikku ei saa. Kas me seda soovimegi? Statistika on küll tore nähtus, aga inimesed on veidi olulisemad.

Oma väikese sotsiaaltöö kogemusega olen näiteks näinud 19-aastast noort ema, kellel aastane laps juba olemas ning viimase trimestri kõht ees. Ta rääkis minuga pärast suitsupausi, vahepeal suvalisele kutile helistades, et see õhtuks samakat tooks.

Kui sul pole raha, meest, elukohta - mida annab võõraste inimeste tänitamine teemal "emainstinkt" ning "kuidagi ikka saab"? Palun väga, tulge siis appi. Andke sellele noorele emale raha, hoidke tema last, kuni ta tööd otsib, aidake tal elukoht leida, varustage teda mähkmete, lutipudelite ja lasteriietega, kallistage teda, kui ta enam ei jaksa. Kus need inimesed siis on?

Lihtne on teisi hukka mõista, eriti dogmaatilisel tasandil. Kahjuks pole asjad kunagi nii lihtsad, et mingi "üliõpilasesindus" võiks oma mõtlematu kampaaniaga räigeid loosungeid õhku paisata.

Sellised sõnavõtud teevad üliõpilastele ainult häbi.

Kui paljud teist eile oma "tervitusjoogile" järgi läksid?

2009-11-17T01:50:00.001+02:00

http://www.postimees.ee/?id=182420

2009-11-13T07:34:00.003+02:00

Läheb kesteabmitmekümnes magamata tund.
Viimased päevad/nädal on olnud veider, müstiline, veidi ebareaalne.

Aga reaalsus hakkab tagasi tulema ja see on alati, eranditult halb.

Joon hommikuste uudiste taustaks lahustuvat kohvi ja mõtlen - 45min pärast algab reporteritöö. Viimane.

Imelik on ilma nende reedeteta. Nagu laev, kes ankru kaotanud.

Ja mõned inimesed on tõeliselt julmad.

2009-11-09T13:39:00.001+02:00

'Come to the edge', He said.

They said, 'We are afraid.'

'Come to the edge', He said.

They came.

He pushed them... and they flew." ...... Guillaume Apollinair

2009-10-30T17:43:00.003+02:00

Loomulikult olen ma apoliitiline ja kõik muu, ent nii kaunist kommentaari ei suuda ma sellegipoolest refereerimata jätta.
Kommentaar on võetud Delfi kommentaariumist, uudisest, kus Savisaar süüdistab Ansipit selles, et naiste palgad on väiksemad, kui meeste omad.

IME 2009, 30.10.2009 09:11
ühe asjaga pani Ansip küll mööda- ta oleks pidanud kevadel tagasi astuma ja andma kriisis riigi juhtimise pidulikult Edgar Savisaarele. Milline imeline õitseng oleks siis puhkenud- mööda eestimaad oleks ringi vuranud bussid täidetuna rohelisetes vestides töötute reisisaatjatega, naised oleks saanud meestest rohkem palka, taevast oleks sadanud mannaputru ja keskerakonna plakateid, eestimaalaste keldrid oleks täidetud küttepuude ja talvekartuliga isegi suvel, vene keele kõrval võiks ka eesti keelt kasutada alternatiivna riigiasutustes...

EDIT: Kommentaar meeldis ilmselt ka DELFIle, kuna selle pärast loodi lausa uus rubriik, Päeva Komm ning see postitati eraldi artiklina.

2009-10-23T14:45:00.002+03:00

liiga palju tähendusi jääb mõttetult õhku rippuma. Me omistame asjadele mõtte, mis sageli pole üldse seoses tema tegeliku olemusega; me kõik elame tegelikult ebareaalses maailmas, pookides teiste tegudele/sõnadele külge enda loodud tähendusi.

Miks ta seda ütles? Miks ta seda nii ütles? Kas ta puudutas mind meelega või kogemata? Poolkogemata? Kas ta pärast puudutamist tahtis mind veel korra puudutada? Kas tema nukker nägu tähendab, et ta ei salli mind või et tal on paha olla? Kas ta ei tulnud sellepärast, et ta ei taha minuga aega veeta? Kas ta tuli sellepärast, et tal on mingid kurjad kavatsused?

Võib-olla peaksime vähem aega raiskama küsimuste küsimisele ja mõtete mõtlemisele ning asju tegema. Tegemine on loomulikult poole raskem kui mõtiskelu, ent toob ka otseseid tagajärgi.

Ja inimesed võtavad end liiga tõsiselt. Pidevalt on vaja kinni hoida mingisugusest raamist, mis endale ümber ehitatud, teisele poole vaatamata. Olgu, sul on oma stiil, sul on bändid mida sa kuulad, sul on inimesed, kellega sa suhtled, sul on ajakirjad, mida loed, aga näidates, et neist piiridest väljaastumine on sinu jaoks võimatu, diskrediteerid end päris korralikult. Kui sa ei suuda olla enese ja teiste vastu aus, muutud lõpuks kestaks. Pealegi, on ju kurnav olla kogu aeg keegi teine? Palju meeldivam on omada luksust olla pidevalt Sina Ise.

Siis ei pea teesklema, nagu sa poleks Lion Kingi ajal nutnud. Või poleks teinud vigu. Või näeksid alati Hea Välja. Või ei saaks kunagi haiget. Või ei tahaks sisimas, et keegi sulle pai teeks. Või vähemalt embaks.

Jah, imagod on toredad ja mõnes kontekstis hädavajalikud, ent alati peab sinu tegelik olemus neist läbi kumama. Muidu hakkaks mul kohvikus inimesi vaadates lihtsalt igav.

2009-10-18T16:44:00.001+03:00

Valimised:

(kommentaar võetud Delfist)

Vadim Skasenko, 18.10.2009 15:28
mina andsin oma hääl edgar savisaarle. hurra hurra hurra elagu venemaa

ROSSIJA !!

2009-10-07T00:10:00.002+03:00

käisime tantsutrennis. üllatavalt raske oli oma kätt poolteist tundi üleval hoida. ja igasugu pöördeid teha. ja ma näen vist unes ka AAAAAEGLANE, KIIRE-KIIRE, AAAAAAAAAAAEGLANE, KIIRE-KIIRE. Aga muidu oli tore ja tunne, et pea-aegu kunagi võime isegi natuke tantsida.

Aga väga kauges tulevikus.

Innovatsioonikuvandi ettekanne oli ka, nüüd peab ainult kirjaliku osa ära saatma. Närvi ajab, et kaks semestrit järjest on sama asi (loe: mull). Praktilised teadmised? Tsiteerides klassikuid,"eneseabikoolitus ei ole akadeemiline loeng".

Audiovisuaalses kommunikatsiooni televisiooni osas (kuidas ma peaksin seda lühendama?) vaatasime väikest kokkuvõtet Eesti teleajaloost 55-99. Mõnus.

Harjavars on ikka instituudis, nagu avastasime. Peaks moppi tihemini kasutama vist.

Penne keeb vist. Aga voodi on liig mugav, et vaatama minna. Kurb, iseenesest.

Kohutavalt tahaks öelda midagi poliitilist, päevakajalist või võõrsõna sisaldavat. Esiteks ei viitsi ja teiseks pole lametsemise tuju. Parem toksin pastakaga lehma, mis voodi kohal ripub. Õigemini ripub see lambi küljes, mille Uku voodi kohale monteeris, et me saaks enne magaminekut kõrvuti lugeda. Suht hirmuäratav, tegelikult, on mõelda, et meil ripuvad laes lehm, kilpkonn ja must lammas (kaks viimast Bulgaariast toodud marionettnukud. Seda enam).

PENNE. Mulle õrnalt meenub, et keegi kunagi kutsus mind Penneks. See võis olla Kütaru. Mulle ei meenu täpselt, miks, aga ma vist ei taha ka mäletada.
Hm, peaks talt homme küsima.

Aga siiski, for the sake of it, mmm, valimised on. Vohh.

2009-10-04T16:57:00.002+03:00

Liitusime tantsutrenniga. Ootan tangot. Ja okkalist roosi Uku hammaste vahel, mille üle ma saan kaksteist aastat nalja heita.

Kirjutasin reporteritöös sotsiaalteemalise uudise. Tühi tunne jäi sisse. Ei, kui palju ka ei sunniks, ikka ei kisu vasakule.

Telekas on nädal aega katki olnud. Jälle on inimese tunne.

Tahaks kaladele ilusat akvaariumit.

Helistas naine kes tahtis, et ma tuleks tööle täiskasvanute koolitajana. Äkki hakkas vene keeles rääkima. Pidin vastu rääkima. Unepealt.

Ostsime 1960: Making of the President. Kaheinimese teema, üks on Nixon, teine Kennedy. Nixon võitis. Mina olin see, kes surma sai. Vähemalt oli mul ilus naine.

Kiirnuudlid ei ole söök. Tahaks ahju, et kartuli-hakklihavormi teha. Ja lasanjet ja lõhe sidruniga ja siretikooki.

Ja inimesed muutuvad.

Ja peaks maalid seintele riputama.

Ja tegelikult peaks puidust korterisse kolima, kõrgete lagede ja väikese aiaga. Vähemalt ma arvan niimoodi.

Uku arvab ka, ja seda ei juhtu tihti. Positiivne, iseenesest.

Cheers.

"Sa oled minu jaoks saast, inimkõnts"

2009-09-30T01:41:00.002+03:00

Inimesed, rohkem inimlikkust.
Me kõik tunneme aeg-ajalt end halvasti, ent see ei tähenda õigustust teiste halvustamiseks, nende maha tampimiseks.
Mitte kellelgi pole jõudu ihuüksi kogu maailma vastu võitlemiseks.

Olgem inimlikud. Ka kõige jubedamana tunduv inimeseloom soovib mõnikord vaid embust.

Ma tahan ära.

2009-09-22T01:14:00.002+03:00

ma olin vahepeal haige ning see tuletas mulle meelde, kui kohutav on olla olukorras, kus sa mitte midagi teha ei saa. Natuke tuletas see mulle meelde ka inimest, kes ma mitte nii kaua aega tagasi olin - kõrk, isepäine ning, mis peamine, täiesti oblivious to the fact et ma ei eksisteeri üksinda. Ja et ma ei peagi üksinda eksisteerima.

Inimeste "tugevuses" on midagi nii erilist. "Oo, vaata kui tugev ta on". Inimesed, kes paistavad kõige tugevamad, on sisimas kõige nõrgemad - neil on vaja jätta mulje. Sageli tundub see teistele ülbe ja kohatu; pealegi, nii lihtne on sildistada inimesi, keda ei tunta.
Miks keegi ei küsi mõne oleku põhjust? Keegi pole ju tõrjuv või endassetõmbunud lihtsalt sellepärast, et olla.
It takes a lot of self-confidence to admit low self-esteem.

aga. Mingil hetkel tuleb enda probleeme kellegagi jagada, tahad sa seda või ei. Ja ma lugesin hiljuti Kaarli blogiposti, mis viitas Signe blogipostile, mis tekitas minus imeliku tunde. Me tõepoolest anname liig sageli osa endast kellelegi teisele lihtsalt niisama ära; süda pole mingi auto, mida välismaalastele raha eest rentida. Ja millegipärast on see tunne nii hea.

Eile käisime... noh, igal pool, eksole. Illekas ja zavoodis ning lõpuks jäi kõlama mitu küsimust minu ja Uku pihta; sest mina olen isekas, Uku pole mõistev, minul on kohutav iseloom ja Uku tahaks enamus ajast lihtsalt facepalmida minu mitte nii kõrge lennukuse tõttu. Elik - kuidas põrgu päralt on võimalik, et me oleme varsti peaaegu aasta aega üksteisega kakskümmend neli tundi päevas, seitse päeva nädalas koos olnud (välja arvatud minu tööreis Taani neli päeva ja kaks päeva, mis Tallinnas veetsin. Ja kümme tundi, kui Uku loengutes käis ja mina haige olin)?

Sellepärast, et meil on julgust olla üksteise vastu nõmedad, vähemalt niimoodi ma arvan. Ei mingit valehäbi! hüüdis Baron Jonson. Ja ei ole mitte midagi paremat, kui teadmine, et ükskõik mis läheb täna halvasti, saab homme parandatud. Või viie aasta pärast. Või kümne.
Signe kirjutas oma postis sellest, kuidas keegi toob sind koju, peseb puhtaks ja paneb voodisse. See on maailma kõige parem tunne. Või praekartulid, mille "tegemahakkamise" ja "valmissaamise" vahel oli viis ja pool tundi. Või mu pikaajalise ponnistuse (väikese puidust majakese) lagunemine, kui Uku sellele otsa jooksis, natuke vandus ja mulle voodisse teed tõi. Muret on alati rohkem kui rõõmu, eriti praegu ja eriti meil. Aga vähemalt saame me kunagi tagasi vaadata ja mõelda, et me oleme pidanud pingutama selle nimel, mis meil on.

Aga nüüd! Tuleb võtta tulelt kanasupp ning valmistuda ette järgmiseks Jälgi Jätmataks, mis on maailma kõige parem telesari, sest seal on JACK kes on PÕHIMEES.
Ja ma unustasin reporteritöös oma artiklile pealkirja panna, mistõttu sekund enne printimist, mil seda märkasin, pidin ruttu midagi valmis vorpima.

Hoia alt, ajakirjanduse ajalugu: TARTU ÜLIKOOLIS AVASTATI PARKINSONI TÕVE TÄHTIS OMADUS

bite me.

2009-09-10T11:06:00.000+03:00

okei, nüüd nad tahavad Tallinnat venekeelseks muuta.

Tartu Eesti pealinnaks!

2009-09-08T14:29:00.002+03:00

ma olen pühapäevast alates Radissonis olnud ning just praegu tulin tagasi linnast, kuhu sattusin esimest korda siinoleku jooksul. Huvitav oli korraga palju madalamal olla.
Tööd on palju tehtud, ning läheb veel edasi. Pea on umbes, aga vaade on ilus. Ja üldse. Ma olen viimased päevad vegeteerinud liba-maailmas, kus kõik tehakse sinu eest, pead lihtsalt One Touch Buttonit vajutama. Mõnus on. Ja õhtul on komm padja peal.

Samuti on viimased päevad olnud revelationit täis. Uskumatud inimesed on öelnud uskumatuid asju; kes uskumatult häid, kes uskumatult halbu.

Käisime eile Karliga TIKis. Päris sürreaalne emotsioon tekkis; pole pärast lõpetamist sinna sattunud ning noh... Sürreaalne tunne oli, hea.

Aga. Kuna ma viibin parasjagu meie kallis pealinnas, Moskva väikeses õekeses, oleks vist pisitilluke poliitiline kommentaar õigustet. WTF???
Hea küll, KOVid on horisondil ning kuidagi tuleb kodanike tähelepanu oma tegemajätmistelt kõrvale juhtida. Hea küll, demagoogia on alati olnud Keskerakonna kaubamärk, populismist rääkimata. Ning loomulikult püüab KK (oo mis põnev kombinatsioon) poliitiliselt kõige küündimatumaid, samas kõige haavatavamaid gruppe (sellest allpool).
Jättes kõrvale kõik ilmselge (Reformi mustavad valimisplakatid, mitte Keski tegevust selgitavad ja reklaamivad; puuduliku töö linnajuhtimises; linna raha raiskamist erakondliku propaganda peale jne, jne), tuleb lähemalt vaadata kahte küsimust.

Esimene neist on nii demagoogiline, et isegi Goebbels punastaks oma küündimatuses. Kes siis veel võinuks tulla säärase meeldiva valimisloosungi peale, nagu No pasaran! (vabandan siinkohal kursiivi ning õigete tähtede puudumise pärast, blogger.com-is on sellega lihtsalt tükk tegu ning ma ei viitsi pidevalt kursiivi ja normaalse teksti vahel pendeldada). Üks tuntumaid "antifašistlikke" loosungeid, mis seostub eelkõige Hispaania verise kodusõjaga. Pole midagi paremat kui idee kasutada seda linnavalitsuse valimise hüüdlausena. Milles seisneb viga?
Esiteks on tegu haleda katsega süstida nostalgiat internatsidesse, kes kaks aastakümmet tagasi Toompea all oma võimu tagasi nõudsid. Venelasi on lihtne mõista: nad toodi Suurelt Isamaalt väikesesse Eestisse, kellest oli väga raske uskuda, et ta ükskord jälle Eestiks saab. Eestlased olid tol ajal rahvusvähemus, mitte venelased, kellel oli privileeg ja ülemvõim. See olukord muutus hetkega - loomulikult püüdsid nad enda võimu säilitada ning mõned neist loodavad siiani, et Papa-san Putin lööb korra majja ning taastab venelaste õiguspärase võimu. Loomulikult on tore meenutada noorusajal tehtud koerusi, kuulda oma kõrvus pasarani-hõikeid ning tuletada Vasjale meelde, kuidas pärast meeleavaldust sai Toompea kõrval vanas kõrtsus sada ja seened tehtud. Aga targemad venelased saavad aru, et see on emotsionaalne manipulatsioon ning isegi neile ei meeldi selline asi. See pole enam isegi demagoogia, see on ületanud kommunismi-propaganda ning sõuab parasjagu mööda telefonimüüjate jutumerd. Ja mõtlevale inimesele (ka vene valijale) on selline asi vastukarva silitamine.

Teiseks on probleem otseses vastuseisus kellelegi. "No pasaran" tähendab THEY SHALL NOT PASS, sõnad, mis lausutud Dolores Ibarruri Gomezi poolt (jällegi vabandan õigete tähtede puudumise pärast) Madridi piiramise ajal peetud "No pasarani" kõnes, olles sügavalt antifašistliku loomuga. Niisiis, kes täpselt läbi/mööda ei pääse? Ma oletan, ja palun parandage mind, kui ma eksin, et see võib viidata Sauronile, khm, Ansipile, kes on süüdi ülemaailmses majanduskriisis, Aafrika näljahädades ning Katarinas, mis New Orleansi tänavaid puhtaks pühkis. Tegelikult läheksin ma isegi kaugemale; ma ütleksin, et praegu toimub Eestis huvitav nähtus, meil justkui oleks kaheparteisüsteem ning need parteid on Keskerakond versus Reform. Igal muul ajal on tegemist kaheparteisüsteemiga Keskerakond versus Kõik Muud Erakonnad Peale Rahvaliidu, ent praegu on ääretult oluline, et rahvast võimalikult palju Reformi vastu üles ässitada. Ning, nagu alati, teeb KK seda ebapädevate gruppide kaudu.

SUUR MEELEAVALDUS TALLINNAS!
Mida see tegelikult tähendab? Kohale tulevad kindlasti linnavalitsuse liikmed, sest vastasel juhul kaotaksid nad oma töö. Neid ei saa poliitiliselt ebapädevateks lugeda. Samuti tulevad kohale noorkesikud, keda saab lugeda kõike muud kui ebapädevaks: väikeseid populiste leiab iga nurga pealt ning nad tunduvad paljunevat (raha ületab moraali alati). Veel on kohal suured propagandistid ning erakonna ikoonid, igale tüübile oma. Neid ei saa kokku aga piisavalt, et isegi mõni parkimiskoht ära täita, rääkimata suurest meeleavaldusest. Sellepärast tuleb kasutada vanu häid nippe. Kõigepealt, juba hommikul vara on kohal nopasaranid. See on üks hiljuti tekkinud subkultuur, eelkõige Tallinnas, aga sõsarrakkudega Narvas ja Jõhvis. Nende jaoks on Edgar midagi Pavel Morozovi taolist, kes müüb maha ka oma isamaa, selleks et püha punast lehma päästa. Nopasaranid tulevad kohale, sõimavad eestlasi, karjuvad natuke loosungeid, sõimavad eestlasi fašistideks, pilluvad Toompeal pudeleid vastu seina (sest ilmselgelt on kõige õigem mõte Riigikogu ees Valitsuse vastu protestida). Nad on poliitiliselt ebapädevad, kuna neil puudub igasugune arusaam riigi- ja õigussüsteemi toimimisest; neid on kasvatatud teadmisega, et eestlased on nõmedad (ja siis me tulime välja integratsiooniga, mis seda arvamust pigem hullemaks muutis) ja et Savisaar on suur juht ja õpetaja, kes vabastab venelased eestlaste fašistlikust okupatsioonist. Aga õnneks pole nendelt oota suurt midagi peale kerge materiaalse kahju ja mõne sisselöödud hamba.
Loomulikult võib näha ka bussidega kohaletoodud pensionäre, kes ei jäta kasutamata tasuta võimalust Tallinnasse pääseda. Nemad elasid vanal Nõuka-ajal ja teavad, et kui tasuta saadud, siis tuleb ära võtta. Vanast harjumusest on nad põhimõtteliselt riigivastased, sest riik on kauge ja kuri, ning ei mõista, et kui inimesed makse ei maksa, on riigi toimimine võimatu ning et Ansip tegelikult ei olegi Sauron.

Olgem ausad, Eesti poliitikas ei ole tegelikult suurt vahet, kes parasjagu võimul on, kui see võimulolev partei pole Keskerakond. Olgu, kui Rohelised peaksid võimule saama, saaks võib-olla vahepeal Vabaduse väljaku ekraanilt väljasurevaid loomi või auklikku osoonikihti või muud rohepopulismi näha. Reformierakond on teinud erakordse töö, jäädes võimalikult tahaplaanile ning tehes vajaliku ära ja lüües riigivihkajatele käega. Mitte keegi teine ei suudaks praeguses olukorras selgeks jääda. On ka võimatu aru saada, mis valitsus nii halvasti teinud on. Lätis ei ole Reformid võimul, ja neil on ka päris sitt olla, vabandust väljenduse pärast. Neil on isegi kordi hullem. Ehk on seal pisikesed orava-alamad? Kes käivad riiki korrumpeerimas? Tõenäoliselt.

Igatahes, Keskerakond on ületanud iseennast ja Goebbelsit ning tõenäoliselt kaotab oma aktsioonidega päris palju valijaid. Kellelegi ju ei meeldi, kui neid rumalaks peetakse.

2009-09-02T00:10:00.003+03:00

täna hommikul oli uue aasta esimene loeng ning ma pean tõdema, et kool algas kuidagi väga ootamatult. Anyhoo, esimeseks osutus Pasti imago ja bränding, mis saab loodetavasti olema teoreetilisem ning teemakohasem kui kevadine suhtekorralduse aine. Aga loeng oli kena, nagu ikka ning hea sissejuhatus algavale aastale.

Täna sai ära proovitud Descent, mis on D&D teemaline dungeon crawl Doom 3-e boardgame'i nahas. Idee, mäpid ja reeglid suht samad, ainult et herod on palju-palju võimsamad ja mäng on üleüldse palju lihtsam kui Doom. Mina olin Overlord ning ütleme ausalt, sellel mäpil mängida oli mingist hetkest alates suhteliselt mõttetu. Vaatasin, et näiteks 1. mäpp oli overlordi seisukohalt palju põnevam mängida, kuna oli suurem võimalus spawnida, mängijatele käru keerata jne. Üldse ei meeldinud see, et overlord pidi kaartide väljamängimiseks kasutama threat tokeneid.
Ehk siis - Doomis saab kuripool oma korra ajal kaarte välja käia ükskõik kui palju, välja arvatud Spawnid, mida on ainult üks. Descentis peab kaartide väljakäimiseks kasutama threat tokeneid, mida saab iga käigu ajal juurde 4. Keskmine kaardi hind on 10. Ehk siis...? Leim. Aga muidu oli väga bro ning iseenesest meeldis rohkem, kui Doom. Kuigi tegelikult on nad suhteliselt võrdsal positsioonil.

Varsti peaks ma ka oma Warhammeri kätte saama, siis tuleb pikem analüüs selle teemal. Kui 40k arvutiversiooni ka installitud saan, tuleb veel pikem. Kuigi tegelikult, tabletop on mul kinni pandud fantasy versioonis, Battle for Skull Pass, nimelt. Arvan, et see erineb 40k Dawn of Warist päris kõvasti, ent huvitav saab kindlasti olema.

Ainete kohta võiks öelda niipalju, et nad on hulga temaatilisemad, kui eelmine aasta; samuti tundub, et sisukamad (kuigi teatavasti süllabuse põhjal ei saa midagi öelda). Juba praegu on väga palju kodutöid ning ajaga hakkama saamine on raske.

Ja kaks õppejõudu on minu silmis jälle plusse juurde saanud, jagades mõnes punktis minu arvamust, mis on iseenesest väga tervistav (1:ei saa öelda maksumaksjad, kuna nad on ka maksukulutajad ja 2: eesti ühiskond teeb vea sellega, et ei tunnista riiki omaks).
Seda viimast laiendaksin ka - nimelt rääkis Kilp erinevustest Eesti ja näiteks Taani suhtumise vahel oma riiki. Eestlased teatavasti suhtuvad riiki võõristavalt ja negatiivselt, samas kui taanlaste jaoks pole riiki olemas, riik, see ongi nemad ise. Nemad maksavad töötutele, nemad maksavad üksikemadele jne. Nad ei seisa riigist kaugel. See pani mind mõtlema, et nõuka-aja haavad on ikka väga rasked paranema. Ei saa me lahti inimeste suhtumisest poliitikasse ja riiki (mis on neist kauge ja üldjuhul negatiivne nähtus); ei saa me lahti vene imperialistlikust arusaamast, et vähemusrahvuseks on siinmail eestlased; ei saa me lahti poliitikutest, kes isegi kaks aastakümmet hiljem üritavad iseseisvust autonoomsuseks muuta. No pasaran? Edgar läks sellega liialt üle piiri ning loodetavasti ka venelaste silmis.

Millest ka järgmine mõttekäik - Kilp rõhutas oma loengus, et osalemine on alati aatelisem, kui kõrvalseismine ja kritiseerimine ning pärast hüvede ärakasutamine. Olen sellega täielikult nõus ning pean kahetsustundega tõdema, et tänapäeval on väga paljusid, kes kõrvalseisjana hüvesid kasutab. Olgu, ma saan aru mõnest rumalast tiinekast, kes oma eksistentsi üle juurdleb ning anarhismi voorusi ette loeb; samas ei mõista ta, et seesama park, kus ta oma kõrge paatosega ettekandeid deklameerib, on riigi poolt; ilma riigi lastetoetuseta, mis iga kuu tema kontole laekub, ei saaks ta endale Lauaviina ega Leeki osta, mida morbiidses üksinduses tarbida, tundes maailmavalu ning süüdistades suurkorporatsioone maailma hävimises. Millest ma aru ei saa, on täiskasvanud inimesed, kes kulutavad meeletult energiat riigi petmiseks, halvustamiseks, kritiseerimiseks ning sellele igat pidi vastu töötamiseks, kui palju lihtsam oleks täita oma kodanikukohust. Osale poliitikas, maksa makse, anna teada õigusrikkumisest. Poliitikas osalemiseks ei pea liituma erakonnaga või teesklema, et sind huvitab, kes parasjagu pukis on. Kui kodukandis on midagi valesti, on ka selle parandamine vastava institutsiooniga ühendust võttes poliitikasse sekkumine. Sulle ei meeldi oma ümbruskonna haljastus/selle kaotamine? Kirjuta petitsioon. Makse maksta pole ka raske ega ebaõiglane - ebaõiglane on kasutada teiste poolt makstud hüvesid (kõik riigitelevisioonist autoteedeni), samal ajal kiunudes maksude mõttetuse üle. Õigusrikkumistest teadaandmine ei tähenda rahvasalklust ning tsiviilinkvisitsiooni. Piisab ka kergest manitsusest mõne eriti nahaalse isiku aadressil.

Riiki ei ole olemas. On vaid inimesed, kes selle moodustavad. Ei öelda niisama, et muuda ennast, siis muutub ka maailm.

Ja ärge müüge ennast maha: erakondadesse raha või võimu pärast astujad on hooajakaup.

2009-08-16T16:42:00.002+03:00

mõtteid viimasel ajal loetu/nähtu/proovitu kohta:

George R Martin, "Troonide mäng"
Ma oleks Ludos peaaegu hulluks läinud, kui Game of Thrones'i mängida proovides kõik Irielid ja Boromirid hinge ahmisid, kui teada said, et "äh, sa oledki Stark või?"-"oh, Siret, sa said Starki?"- "OIIII, Siret mängibki Starki!!" ning minu küsimuste peale, et kes kurask see Stark siis õigupoolest on, visati lihtsalt kurje pilke, umbes nagu Tolkieni festivalil inimese pihta, kes pole iial Kääbikut lugenud. Otsustasin välja uurida, kes see Stark siis ikkagi on ning võtsin eduka fantaasiatriloogia ette (mis tõotas olla parem, kui viimane "triloogia", vt paar postitust tagasi).

Maailm mägede, järvede, saartega - check. Sümboolne arv kuningriike (antud käsitluses seitse) - check. Piff, kes abiellub kellegagi, kellega ta ei taha abielluda - check. Draakonid ja vastav sümboolika - check. Kantsid - check. Debiilsed nimed, kus on ülekasutatud tähed x ja y - check. Üllad kuningad ja ülesöönud despoodid - check. Kahtlased kollid pimedas metsas - check. Kaheksa-aastased mõõgakandjad - check.

Troonide mäng on tõepoolest hea raamat, isegi üllatavalt hea. Alguses, enne inglisekeelse versiooni kättesaamist olin küll sunnitud tõlget lugema (mis oli suhteliselt talutav, kui välja arvata pidev "häilimine" ja muud kummalised tõlked) ning siiamaani häirib mind vaid paar asja, mis ei muuda lugemist oluliselt halvemaks -
esiteks, nimed. Ma saan aru, et ekstravagantsuse lisamiseks võib kirjutada Johni asemel Jon ja Edwardi asemel Eddard, aga Petyr? või Myrcella? Miks mitte Yxbel? Y ja x on küll toredad tähed, aga nende ülekasutamine ei tee nime fantasy-nimeks, vaid lihtsalt natuke... Naljakaks. Ja halb asi on ka nimede mitteseotus šüžeega; üllatavalt vähe seotakse kõrvaltegelasi kirjelduste või omadustega, mis neid kinnistama peaks. Seetõttu, kui sada lehekülge hiljem ilmub Cryzaxiella uuesti mängu, on väga raske teda kõigi teiste igrekute kõrval meeles pidada.
teiseks, paar tolkiinlikku klišeed. Kasvõi legendaarne tolade paar, nagu LOTRIs Merry ja Pippin (kusjuures Martin on ühe nimeks pannud Pyp). On mõned asjad, mis lihtsalt peavad fantaasiakirjanduses sees olema, nagu päkapikukaevandused, tumedad metsajõud ja lodevad kuningad, aga mõnikord läheb asi veidi liiga klišeeliseks, justkui noorel fantaasiakirjanikul oleks ideed otsa saanud ning ta lükib sisse midagi, mis tuttavlik ja kindlasti edukas.
kolmandaks, laste vanused. Saan aru, et ta on üritanud näidata, et tolle aja/maailma ühiskonnas olidki kaheksa-aastased "pea täiskasvanud mehed", aga ta pole suutnud oma kirjeldustes seda piisavalt hästi kujutada, et asi ka veenev tunduks. Võiks 2-3 aastat juurde panna, oleks asi palju tuntavam.

Aga üldiselt sõõm värsket õhku oma žanris ning saab minu käest 7.8/10

Ubisoft, Assassin's Creed

Kuna oktoobris ilmub AC teine osa, mis oma hingematva graafika ning Veneetsia ja Firenze katustega tõotab olevat The Game, võtsin kätte ka AC1, et see otsast lõpuni läbi teha. Ülesanne, mis osutus üllatavalt raskeks.
Ühesõnaga oled sa tavaline tumedapäine tüüp ning sind topitakse masinasse nimega Animus, et saada ligipääs sinu geneetilisele mälule - nähtavasti oli keegi sinu eellastest Lähis-Ida assassiin. Niisiis elad sa läbi oma esiisade mälestusi, käies kolme linna vahet (Jeruusalemm, Damascus ja Acre), pead tapma ära 9 tüüpi ning saad joosta katuste peal ja ümber ja vahel ja võidelda valvuritega ja päästa linnakodanikke ja kihutada hobusel läbi kuningriigi, pisikestest külades kuninga lippe otsides ning hirmkõrgete vaatetornide otsa turnides, kust avanevad piltilusad vaated. So, where's the catch?

See on väga suure tõenäosusega kõige igavam mäng, mida ma olen eales mänginud. Esimene linn, esimene stseen oma ülemusega, esimene vaatetorn - loomulikult tekib vau!-efekt, loomulikult on tore mõelda, et saan keskaja Süürias mööda katusetorne ronida. Aga mitu tundi sa graafikat ei vaata. Kui esimene pickpocket tehtud, kui esimene võitlus peetud (mis näeb küll lahe välja, ent tegelikult muutub klaverit ja hiirt vägivaldselt pekstes suhteliselt ruttu igavaks) ning esimene ohver leitud, saab äkki aru: oot, paremaks ei lähegi. Iial.

Kõik järgmised missioonid on liialdamata öeldes täpselt, TÄPSELT ühesugused; tornid, mille otsa ronida saab: täpselt ühesugused. Ma mängisin mängu, samal ajal üleõla Ukuga rääkides, sest ma teadsin, mida tegema peab, ilma ekraanile vaatamata.
Kolm ajaloolist linna, mille katustel keskaja parkuuri harrastada, peaks olema kõige überim mängukogemus üldse. Aga sa mitte ei harrasta parkuuri, vaid hoiad all "run" klahvi. Sa ei pea kordagi mõtlema, kust või miks minna. Lihtsalt run, Forrest, run.
Ning assassini teema? Hei, ma kõndisin just lossi sisse (kuhu sissesaamiseks pidin ma maha lööma 15 valvurit), vahepeal lõikan veel mõnel tüübil kõri läbi ning seejärel ajan oma targetit mööda Jeruusalemma katuseid taga, lükates pikali kõik kodanikud, kes teele ette jäävad. Vabandust, aga... mida?? Kuhu jääb varjatus, planeerimine, khm, sisu?

Mäng on lahe täpselt niikaua, kui kestab esimene VAU efekt graafikast ning Altairi (peategelane) dünaamikast. Sisu ja sügavus sellel mängul igatahes puudub, nagu ka igasugune motivatsioon kuhugi jõuda. Siiski pole ma veel lõpuni jõudnud ning loodan, et ehk jõuab story ka kuhugi. Lihtsalt üheksa korda täpselt sama asja teha pole just minu nägemus heast mängust.

2009-08-11T22:20:00.002+03:00

iialgi ei tohiks tähelepanuta jätta inimeste reaktsiooni mõnele olukorrale; see võib näidata nii mõndagi huvitavat. viimasel ajal on selliseid "üllatajaid" ette tulnud päris mitmeid, mõned positiivsed, mõned üllatavalt negatiivsed. Ja üha rohkem saab selgeks, et mida nooblim või viisakam üritab inimene näida, seda mölaklikum on ta tõenäoliselt mingis muus olukorras. Olen veendunud, et mingisugusest ajahetkest alates suudab täiskasvanud inimene oma (negatiivset) arvamust väljendada ka viisakate sõnade ning pädeva argumentatsiooniga, laskumata labaste eufemismide ning nilbete solvanguteni. Viimase kolme päevaga on see veendumus kõikuma löönud.

Loomulikult ei ole inimene alati at their best ning meie kõigi elus on hetki, mida pole ehk kõige tervislikum mäletada. Üldiselt nende üle naerdakse, halvemal juhul toimub kerge konfront ning tekkinud probleem laheneb iseenesest. Ebaviisakusteni üldiselt ei laskuta.

Ja teiseks läheme Ukuga pulma, väga positiivne on teda ülikonnas näha :)

Täna on tähesadu ja Tartuff ja sume augustiöö ja teoorias see peaks olema "moonlight picnic under the stars with cava and strawberries" moment, aga kui me oleme Diablo LANi lõpetanud, läheme lihtsalt ja istume vaikides raamatukogu purskkaevu ees nagu eile, et näha välja kergelt armunud, aga mitte lamedad. Ja maasikad ja cava peidame salli alla, et keegi millestki valesti aru ei saaks. Ja tähti vaatame silmanurgast. Sellepärast, et ega me ometi ole mingisugused romantikaohvrid... Eriti...

Seniks armastust kõigile.

2009-08-01T16:38:00.001+03:00

hämmastav. lõpetasin eile Superpowersi väljamõtlemise, tahtsin hakata prototüüpi ehitama. Täna bgg-sin igaks juhuks nime "Superpowers", et äkki on sellise nimega mäng juba olemas.

Tuleb välja, et just nüüdsama andis üks solo publisher välja mängu Superpowers 8 faktsiooniga, mille ideeks on world domination. Uskumatu.

Olen väga hämmeldunud.

2009-07-30T00:34:00.002+03:00

kuna mind hakkas häirima tõik, et kõikjal hõljub mingisuguse müstilise Twilighti hõng, millest ma midagi ei tea, otsustasin uurida, khm, mis värk on.

Ja mul on nüüd küsimus: mis värk on? Kas ma jätan lugemata mingi salapärase lehekülje, mis teeb selle alla keskpärase raamatu tükk maad paremaks? Kas kõik teised loevad mingit muud Twilighti, mitte seda überhalba kogu maailma vampirismi mõnitavat teinikat? Ma tõesti ootasin, ei, ma lootsin, et, olgugi et see raamat mulle tõenäoliselt ei meeldi, on ta vähemalt hästi ja tabavalt kirjutatud. Harry Potter ei meeldi paljudele, ent mitte keegi ei saa väita, et ta poleks hästi kirjutatud ja, noh, vähemalt mingi plotiga.

Võtsin siis raamatukogust Twilighti, teades vaid niipalju, et teemaks peaks olema vampiiri ja mingi piffi armastus. Lugesin 5 lehekülge. Mõtlesin, et oleks vaja pausi. Tavaliselt läheb 5 lehekülge umbes 2-3 minutiga, seekord läks 10. Paar päeva hiljem, kui olin suutnud selle õuduse umbes 100 lehekülge edasi lugeda, otsustasin enam mitte piinelda ja omandasin filmiversiooni. Ma jõudsin 56nda minutini ja pidin selle jama kinni panema.

Niisiis, why Twilight sucks.

1) Viimasest vampiiriteemast on palju aega möödas. Stokeri Dracula. Interview with the Vampire. Buffy. Totaalselt erinevad vampiirinduse käsitlused, mis kõik "avasid" mingi uue aspekti vereimejate hingeelus. Või noh, nende imagos, vähemalt. And then comes Meyer. Mul on juba eelallergia kõigi vastu, kes räägivad headest vampiiridest, kes imevad ainult loomade verd, aga see selleks. Meyer võttis mingi müütilise olevuse, ja muutis ta selleks tüübiks, kes Norra eest lauldes Eurovisiooni võitis. Ta ei toonud vampiirindusse juurde mitte midagi peale kõvade miinuspunktide.

2) "I was not the cheerleader in high school" Jõudsime siis stoorini, jah? Mitte päris. Tegemist on piffiga kuskilt kõrbest, kelle nimi on Isabella Swan. I s a b e l l a S w a n. Teisisõnu "kõige ilusam luik". See on umbes sama, kui noored machod panevad oma Porchede numbrimärkideks K6va T2kk. Anyhoo, see piff läheb ühte keskkooli. Ta armub kõige, kõige popimasse poissi, kes pole mitte kunagi kellegi teise poole vaadanud, kes ilmselgelt armub temasse vastu, samal ajal kui ka kõik teised tema klassi poisid temasse meeletult armuvad ja lähevad kaklema ja üleüldse on ta kõige pro skillim piff üldse. Ja fraasid nagu "mul nahk, see on kahvatu ja läbipaistev, peaaegu helendav..." Ma saan aru, et väike Stephanie võib-olla polnud koolis see, keda taheti, aga seda välja elada raamatus? Not cool.

3) Tegelased. Kes puuduvad. On Isabella, kes on täiuslik. Ja siis on Edward, kes on ka täiuslik (peale selle, et ta vahepeal rotte imeb). Ja siis on palju poisse, kes kõik Isabellasse armuvad, ja palju tüdrukuid, kes Edwardit tahavad (ja seetõttu Isabellat kadestavad). Mitte ühelgi neist tegelastest pole vähimatki vihjet mingisuguse iseloomu olemasolule ning nende figureerimine plotis (mis samuti puudub), jääb selgusetuks.

Ühesõnaga raamat, milles puuduvad karakterid ja plot ning mille peategelasest kumab läbi tahtmine ennast kellelegi kuidagi tõestada. Kuhu jäävad puändid? Kus on keerulised iseloomunüansid? Kus on muhelushetked? Isegi Mihkel Raua muidu nii.... keskpärane teos.... suutis vahepeal heas mõttes üllatada. Aga mitte Twilight.

Kui seda posti peaks lugema keegi, kellele see teos väga meeldib, siis palun, kommenteerige ja põhjendage. Võib-olla olen mina tõesti midagi kahe silma vahele jätnud. Aga nii pealiskaudse ja sisutühja... asja edu vaadates, ei oska ma muud, kui facepalm'ida.

Ja Karli sünnipäeval käisin ka. Kella kaheksani kestis teema, siis hakkasime Maretiga linna poole kõndima ja tegime Rohuneeme rannas mere ääres hommikusöögi. Meri on hea.

Ja Twilight on halb.

2009-07-22T13:17:00.002+03:00

eilse raamatukogutuuri tulemuseks oli mitu hanif kureishit, huvipärast george martin ja nostalgitsemise mõttes ellisoni "koletis, kes kuulutas armastust maailma südames", mis mulle juba palju aastaid tagasi hinge läks.

"läheduse" lugesin eilsega läbi ja... teatavasti mulle meeldib kureishi. mulle meeldib "äärelinna buddha", mulle meeldib tema teravus ja värvilisus ja see salapärane "miski", mis muudab tema laused kõigi teiste omadest erinevaks. aga "lähedus"... mõnikord on keegi valutekitavalt aus. täpselt selline on "lähedus". iga lausega kriibib ta üha rohkem midagi lugeja sees, muutes ta paranoiliseks, üksildaseks ja kergelt irratsionaalseks. see raamat paneb sind tundma süüd millegi eest, mida sa tõeäoliselt kunagi ei teeks.
väga... häiriv.

praeguseks on "gabrieli and" poole peal. ikkagi mitte see tõeline kureishi, aga ikkagi hea. siiras, võib-olla.

ma olen viimasel ajal lugenud nii palju nii erinevat, et kui ma peaksin praegu midagi kirjutama, saaks sellest avangardi etalon.

ma mõtlesin, et sügisel võiks paariks nädalaks notting hilli elama minna. mõnda pisikesse hostelisse. ainult sellepärast, et kirju kirjutades aadressireale "notting hill" märkida.

2009-07-16T20:30:00.003+03:00

suvi? kus? mis? mina näen ainult vihmapilvi, külma ilma ja homofoobseid leedukaid.
üleüldse vaatan ma viimasel ajal, et inimesi sildistatakse nõrkaks või suutmatuks mingite omaduste tõttu, mida nad muuta ei saa ning mis mitte kuidagi neist ei sõltu. hea küll, ma pole ka ise just poliitilise korrektsuse etalon, ent minu negatiivsus on enamasti põhjendet (isegi, kui see "põhjus" seisneb vaid selles, et inimene mulle lihtsalt ei meeldi). Kõige elementaarsemad halvustamiselemendid maailmas on rass ja sugu. Rassismi põhjendada on lihtne - inimesed on alati olnud ksenofoobsed ning erinevad põrkumised ja konfliktid rasside vahel on viinud suurte ebakõladeni. Fine. Sugu? Põhimõtteliselt sama mõistetav. Naised on füüsiliselt nõrgemad, pisemad, ebaloogilisemad ja, noh, vinguvad palju. Ja selle asemel, et pidurit vajutada või vasakule keerata, tõstavad käed roolilt ja pistavad karjuma.

Need on toredad põhjused ja ka täiesti mõistetavad; need põhjused on ühtlasti ka suhteliselt lamedad. Teise inimese alahindamiseks või halvustamiseks või lihtsalt temasse mitte uskumiseks peab olema piisav argumentatsioon, mis muudab alahindamise õigeks hinnanguks, halvustamise konstruktiivseks kriitikaks ja temasse mitte uskumise tõiga möönmiseks ning püüdeks inimest ilmselgelt valelt rajalt õigele lükata.
"Sina ei saa millestki aru, sina oled ju naine" pole ükski neist.

Mul on kuidagi eriti õnnetult läinud - halastamatult pesamunastaatusesse visatud, alati kõigist vähemalt 2 aastat noorem olnud (töö juures räägime kümnetest), pealekauba veel naine, ja sotsiaalsed skillid nagu taktitunne või diskreetsus (loe: oskus valetada seda, mida inimesed kuulda tahavad) puuduvad. Väga halb kombinatsioon. Kui kuskil tekib mingi viga ja selle toob välja 26-aastane Kaspar, kellel juura baka, blond naine ja 3 sõpra, kellest üks omab ööklubi, siis seda viga märgatakse. Kui selle vea toon välja mina:
"Kuule, sa oled ju minust noorem. Mida sa ka tead?"
või
"Äh, sa oled ju naine"
või
"Ära plõksi".

Ja mitte ainult mina, vaid ka sina ja tema ja X ja Z ja mõnikord isegi K. Meil kõigil on mingisugused omadused, mida saab lihtsasti ära kasutada. Kui inimene, kes ei oska ennast mitte kuidagi kehtestada üritab seda teha, teeb ta seda eranditult alati rõhudes oma vastase "nõrkustele", ehk siis asjadele, millele niikuinii rõhutakse ning mida ta ise muuta ei saa. Kui keegi saab uue töökoha, teeb oma tööd väga hästi, saavutab inimestega head suhted ning loob meeldiva töökeskkonna, peaks tunduma imelik, et keegi üleüldse tema vanusest huvitub. Ent kui tema ebanormaalsest vanusest (või millestki muust permanentsest) kuuleb keegi, kes end kehtestada soovib, saab ääretult tugeva relva. Pole vaja ühtki muud argumenti: Sa oled liiga noor, sa oled liiga vana, sa oled liiga lühike, sa oled liiga naine. Ja see lihtsalt ongi nii.

Üldiselt ma ignoreerin selliseid väljendusi, aga mõnikord saan tigedaks. Inimesi lihtsalt ei hinnata ühe lehekülje järgi nende passis.

Positiivsema poole pealt, töötan praegu ühe lauamängu kallal, nimeks SuperPowers!. Teemaks on superriigid, võimsad riigid ja lihtsalt riigid ning nende soov maailma valitseda. Sugemeid Diplomacy'st, War On Terror'ist ja ehk natuke Cuba'st. Iga mängija on üks riik (või regioon, näiteks Euroopa Liit) ning tal on oma faktsioon tegelastega (riigijuhid, prominendid) ja administratsioon (Duuma, Senat vms). Mängija ülesanne on oma riiki juhtida (seda võimalikult hästi majandades: kogudes ressursse, tehes riigieelarvet, investeerides mingisse tööstusse, kaubeldes teiste riikide ja piirkondadega). Majandamise teevad huvitavamaks neutraalsed regioonid (nagu Hawaii, Šveits, Bulgaaria, Okeaania saared ja veel mõningad), kuhu saab näiteks oma tegelasi puhkama saata või hoopis musta äri ajada; mõnele Okeaania saarele on hea offshore firmasid liigutada.

Veel juhivad teemat 5 organisatsiooni: ÜRO, World Bank, IMF, Greenpeace ja Amnesty International, mis kas reageerivad mängijate käskudele (nt vetoda sõjategevust ning anda Hate Pointe, kui sõjategevus ikkagi toimub; Amnestyga saab teha PRi selleks, et juhtida inimeste tähelepanu eemale enda riigis toimuvast jne). Theme on päris paroodiline, tegelikult. Või lihtsalt aus.

Punktiloendur on kolmes osas: Power Points, Hate Points, Hazard Points. Hazard Pde eest tuleb Hate ja Hate võtab Powerit alla. Riik, kelle Power jõuab nulli, on failed state. Riik, kelle Power jõuab 20ni, võidab.

Lihtne. Nagu poliitika.

2009-07-11T23:52:00.004+03:00

eelmise posti fantasy char quiz oli tõeline hitt (tänu millele tean nüüd näiteks, et Kaarel on tegelikult Gandalf ja Uku Wesley Crusher (Star Trek)), mis ajendas mind Internetiavarustele rändama, leidmaks uusi ja hullemaid isiksusemõõtureid.

Minu esimene leid oli klassika - Which Harry Potter Character Are You? Tulemus järgmine:

Which HP Kid Are You?

Pmst võib öelda niipalju, et kui Harry Potter umbes kümme aastat tagasi eesti keeles ilmus, olin ma päris tükk aega hörmajoni. Ehk juuste pärast.

Järgmine result, mis Google mulle ette sülitas, oli Pulp Fictioni oma ning see juba tunduvalt tricky'm. Tulemus järgmine:

You're a hardworking individual enshrouded by an overwhelming sense of mystery, beauty, and intrigue. Though always on the go, you keep focused, helping -- often rapturing -- those you meet.

Take the What Pulp Fiction Character Are You? quiz.

Ehk olengi ma tegelikult mõrvarlik taksojuht. Beware. Aga noh, tumedad juuksed mul igatahes on. Niiet ka see polnud väga mööda.

Järgmine tulemus oli näitamaks minu videomängulist tausta.
Kui mina oleksin videomängutegelane (enne aastat 1985), siis oleksin ma:

I am a Pacman Ghost.

I like to hang around with friends, chatting, dancing, all that sort of thing. We don't appreciate outsiders, and do our best to discourage others approaching us. I enjoy occasionally wandering around randomly, and often find that when I do so, I get to where I wanted to be. What Video Game Character Are You?

Einohh. Selge. All oli veel väike kiri: If you weren't Pacman Ghost, your next result would be Pacman. Aga tegelikult väga mööda, jällegi, ei läinud. Vähemalt mitte niipalju, et ma kõva häälega protestiksin.

Sellest järgmine oli Ultimate Character Quiz, mis ei anna sulle mingi konkreetse fandomi vastet, vaid määrab sinu rolli üldises fantaasiamaailmas. Mina olen:

I'm the True Love

Without true love, what would the hero have to live for?

Which character are you? Find out at Springhole.net

Nojah. Ma ise sellega väga nõus ei olnud, aga... Uku oli Anti-Hero. Mina noogutasin hüsteeriliselt.
Matthew Star Warsi test ristis mind printsess Leiaks, kuigi ise võtaksin enda peale heameelega C3PO rolli. Kuigi tegelikult vist ikkagi mitte.

Lõpuks leidsin guugliavarusist ka Losti testi (mis character testide vaieldamatu lemmik kõiksuguste testisõltlaste hulgast, nagu ma tulemustest nägin). See näitas esimeseks tulemuseks Kate'i ja teiseks Sawyer'it. Sawyer'i osaga olen ma nõus, Kate... Ma loodan siiralt, et ma pole nii banaalselt heroiline. Või pidevas PMS-is.

Your result for The Which Lost Character Are You Test...

Kate

You scored 53% kindness, 59% courage, 71% seedy past, and 64% secretiveness!

"No girl's just like me."

You are Kate. You are caring, brave, stubborn, and persistent. You have a checkered past that haunts you. You have yet to tell anyone the truth about pretty much anything, which is certainly not healthy. If you think Jack will judge you harshly, go tell Sawyer or Sun. You're a tough cookie, but everyone has feelings. Start being more honest with the others, and you'll be right as rain.

Your polar opposite is: Walt
You are similar to: Sawyer and Charlie.

Take The Which Lost Character Are You Test at HelloQuizzy

Lõbusama poole pealt vaatasin ka Which Disney Princess are you? testi ja mina olin:

For 90 % you are: You're most like Princess Jasmine! You want to be free and to be taught something new.

Jaa. Sellega olin nõus.

Friendsidega läks asi väga huvitavaks. Nimelt skoorisin ma täpselt ühepaljuga kaks tulemust, mistõttu mul oligi, kaks tulemust. Kui keegi mulle ära seletaks, kuidas on võimalik, et minus on kaks nii erinevat tegelast(Chandler ja Monica) (ja üleüldse, ma ei ole Monica) (ma loodan) (ja kui Uku ütleb, et ma olen, siis see on sellepärast, et mina oskan ka süüa teha)( ja võib-olla sellepärast ka, et ma mõnikord käsin tal prügi välja viia) (ja nõud ära pesta) (ja riided kappi panna)...ok, nõus.
Ja siis kui ma viimaks Family Guy juurde jõudsin ja selle tulemuse sain, jõudis minu piir kätte.
Igatahes sain kogemuse võrra rikkamaks ja ütleksin, et üldiselt need küsimustikud väga mööda ei pannud, aga kui panid, siis ikka korralikult.

Which Family Guy character are you?

Peter Griffin

You get yourself into a lot of trouble due to your slow and brain dead thinking. The stupid things you do are usually totally on whim. You have learned a couple things but you end up loosing those things by next time. On the plus side, however, The Fonz is your guiding spirit.

Click Here to Take This Quiz
Brought to you by YouThink.com quizzes and personality tests.

2009-07-11T01:23:00.002+03:00

mustikad ja metsmaasikad ja aedmaasikad ja... suvi on nii meeldiv.
sess on läbi, kolimised on läbi, tundub, justkui olekski käes Vabadus (loe: 2 kuud teotühjust). Aga tunne on selline, et nüüd töö alles algab... Nii palju raamatuid on vaja lugeda, enda raamat lõpuni kirjutada, campaign'i luua, islandi & gaeli keel selgeks õppida ja vahepeal hästi palju hästi suuri maale maalida.

mina kui vana fantasy-fag (sarkasmihoiatus) olen ju alati olnud huvitet kõiksugu LOTRi jms temaatikast. Well, hiljuti leidsin ühe toreda lehekülje, kus igaühel on võimalus oma fantasy alter ego leida. See tundus niivõrd humoorikas, et ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning täitsin testi ära. Tulemus oli järgmine:

Blond piff teravate kõrvadega? Mnjaa. Ma arvan, et oleks aeg koogi peale kiivitükike lisada ning hakata end nimetama "Galadrieliks" või mõneks muuks toredaks haldjakeeleliseks elukaks. Myncchxthus näiteks. See on palju unikaalsem ja erilisem kui "Siret" ja kõik teavad KOHE, et mul on isiksus, sellepärast, et ma kasutan "Sirli" või "Jaanika" asemel kõlavat, pikka ja tolkiinilikku tähekombinatsiooni. Siinkohal tervitaksin Goblinit, kes on üks väheseid, kes on suutnud endale nii humoorika võltsnime võtta, et seda pole valus kuulata. Aga kõik maailma Galadrielid - mulle tuleb ikka päris nimi ka öelda.

Mul on üks tore projekt ka parajasti käsil, raamat/artiklikogumik vms teemal "What Things Really Are". Põhimõtteliselt on tegemist hulga artiklitega, igaüks mõnel põnev-tavalisel teemal, alates "abstinence" kuni "shoes", "politics" kuni "eating". Artikkel on põhimõtteliselt humoorikas (ja humoorika all mõtlen ma otsekohest) ülevaade antud teemal.
Motiiv säärasele ettevõtmisele on lihtne: inimesed üldjuhul ei ole väga ausad oma arvamuste avaldamise koha pealt. Alati tuleb midagi ette, kas siis "poliitiline korrektsus" või "igapäevane viisakus", mis sageli tähendab naeratamist inimesele, kelle kohta kolme minuti pärast väga vängeid sõnu lausutakse, või muud säärast.

Hiljuti sain pragada Tomi käest, kuna julgesin väita, et mulle meeldib inimestes kõige rohkem ausus. Ta läks ikka kohe päris närvi ja ma mõtlesin natuke aega, miks. Arvan, et peaksin teemat lähemalt selgitama.
Mulle meeldib otsekohesus ja ausus mitte mingisuguses debiilses rüütellikus versioonis, kus aususe prints päikeseloojangul üle mäenõlva ratsutab, valge lipp kõrgel lehvimas ja tuvi õlal. Ma hindan inimeste võimekust öelda välja, kui neile midagi meeldib või ei meeldi; võimet mitte olla silmakirjalik teiste inimeste suhtes ja enda suhtumises neisse. Ma tean väga täpselt väga paljusid, kes naeratavad mulle näkku, selleks, et õhtul siidri kõrvale paar mahlast kommentaari virutada. Selliseid on väga palju ja igal inimesel omad "naeratajad". Ma ei saa aru, milleks on vaja sellist võlts-meeldimist, kui võiks algusest peale teadvustada, et mina/tema on küll väga lahe inimene, aga mitte minu tuub värvi ja liikuda rahulikult edasi.

Teiseks meeldib mulle julgus rääkida asjadest nii, nagu nad on. Ma hindan seda inimestes väga; paljudel on "roosa elevandi sündroom", kus mingisugust ilmselget viga/hälvet, mida kõik näevad, isegi ei üritata parandada, kuna keegi ei julge sellele tähelepanu juhtida. Meie ühiskond toodab niivõrd palju süütunnet, et inimene tunneb süüd absoluutselt kõige pärast, mis võiks temale mingisugust tähelepanu tuua. Kui aga midagi on valesti, halvasti või saaks olla paremini, miks mitte seda öelda? Üldjuhul inimesed, kes väljendavad asju "naiivselt" ja "lapsikult", aka nii, kuidas nad on, satuvad põlu alla ning neid välditakse, kartuses, et ehk tuleb veel midagi kohutavat välja. Näiteks, et see uus soeng on ikka tunduvalt halvem kui vana või et ilmetu püüd luhtaläinud suhet päästa on ikka lausmõttetu. Tõde teeb alati kõige rohkem haiget.

Ning justnimelt sellepärast vastasin ma küsimusele "mis mulle inimestes kõige rohkem meeldib" sõnaga "ausus". Mulle meeldib otsekohesus ja siirus, mulle meeldib ehedus. Kui inimene on alati selline, nagu ta on. Mulle meeldib, kui asju öeldakse välja nii, nagu nad on. Ma ei idealiseeri midagi ja ma tean, et seda kellestki loota (eriti iseendalt) on umbes sama efektiivne, kui küpsisepudiga fotosid Gyprocist seinale liimida, aga see on kindlasti omadus, mida ma kõige kõrgemalt hindan.

Aga nüüd pean ma end hetkeks vabandama, campaign ootab mind.
Cheers ja nagu ütleb üks väga tark naine - Be yourself. Everybody else is taken.

2009-07-02T20:26:00.003+03:00

olles sõna võtnud nii ühiskonna kui inimeste nõrkuse teemal, kritiseerinud toetavat suhtumist ja lähenenud üleüldse sotsiaalsetele teemadele suhteliselt küüniliselt, arvan ma, et on aeg mõtiskleda edu kontseptsiooni üle. Ma tean, et olen sageli lähtunud põhimõttest "tugevamad võidavad", mistõttu minu jaoks peaks ühiskond väga meritokraatlik olema. Nii mõneski mõttes, ta on. Samas on palju muid tegureid, mis muudavad ta kõike muud, kui "meritokraatlikuks".

Hiljuti sattusin lugema kahte mõneti sarnast ja paljuski kardinaalselt erinevat raamatut, Csikszentmihalyi optimaalse kogemuse psühholoogial põhinevat Kulgemist ja Gladwelli Outliersit. Optimaalse kogemuse psühholoogia uurib inimese tähelepanu, keskendumist, neuroloogilisi edukuse aspekte jne. Põhimõtteliselt, "kulgedes" ehk oma tähelepanu (mida inimesel on 126 infobitti sekundis) maksimaalselt keskendades areneme me enim ning muutume pikemas perspektiivis edukamaks, õnnelikumaks ja rahulolevamaks (viimased kaks terminit on tegelikult üks ja seesama). Gladwell kirjutab temale omases näideterohkes ja vabas keeles edu kontseptsioonist, analüüsides "geeniuseid" alates Mozartist Bill Gates´ini ja paal meetrit peale. Võiks öelda, et mõlemad raamatud üritavad lahendada "edu" saladust, üks veidi teaduslikumalt, kui teine. Mõlemad rõhutavad töö, keskendumise ja isikliku pingutuse tähtsust. Milles seisneb aga erinevus?

Nagu juba enne öeldud, usun ma meritokraatiasse. Arvan siiralt, et väike Sergei Kopli liinidelt võib tulevikus olla tunnustatud advokaat, juhul, kui ta selle nimel piisavalt tööd teeb. Teadvustan, et nii mõnedki aspektid (rikkus, perekondlik taust jne) tulevad kasuks, ent ei ole määravad faktorid edu saavutamisel.
Outliers toob näiteks ka kurikuulsat "kümne tuhande tunni reeglit", mis sätestab, et ükskõik millises valdkonnas ekspertiisi saavutamiseks tuleb sellega tegeleda 10,000 tundi. Põhimõtteliselt tähendab see, et esimesest kitarri kättevõtmisest imeliste soolodeni läheb indiviidil aega kümme aastat. Mõnedel õnnelikel on võimalus oma "kümme tuhat tundi" palju kiiremini täis saada (näiteks The Beatles, kes võlgneb oma edu võimalusele mängida kaks aastat Hamburgi stripibaarides seitse päeva nädalas kaheksa tundi järjest). "Lisatunnid" pole aga ainus imeline võimalus, mis "geeniustele" antud on.
Kõik on millegi tulemus. Mitte ükski asi pole täielikult ülejäänutest eraldatud, kõik on omavahel seoses. Kõikide edulugude taga on meeletu kokkusattumuste ja juhuste arv. Kas Bill Gates oleks saanud IT-moguliks, kui tal poleks olnud juba keskkoolis võimalust programmeerida oma aja kohta ülimoodsal tehnikal? Kas Rockefellerist oleks saanud astronoomiliselt rikas mees, kui ta oleks sündinud kümme aastat varem? Liiga sageli öeldakse inimeste kohta "andekas" ilma, et süvenetaks edu tegelikele põhjustele.

"Kulgemine", ehk oma tähelepanu täielik koondamine mingile tegevusele nii, et aeg ümbert kaob, muudab inimese õnnelikumaks. Mis on õnn? Seda polegi olemas. Õnn on sisemise rahulolu ja meeldivate mälestuste kokteil; seda ei saa leida või osta, ainult õppida tekitama. Rahulolu tekib rahulolematuse puudumisel ning seda "kulgemine" õpetabki. Iga tegevusega tuleb tegeleda "mõtestatult", siis muutub tegevus tulemuslikumaks. Tulemuslikud tegevused annavad ilmselgelt paremaid tulemusi, mis tõstab inimese üleüldist tootlikkust, mis tõstab tema edukust, mis vähendab ta stressi, mis lõpuks muudab ta enda ja ümbritseva suhtes rahulolevamaks.

Nende kahe printsiibi vaheline põhiline erinevus seisneb nende kättesaadavuses. Mingisuguse tegevuse täielik nautimine on kättesaadav igaühele. Mina unustan klaverit mängides ära kogu maailma, ent samas pean keskenduma õigetele klahvidele, sõrmedele, jalgadele, mis pedaale vajutavad, erinevatele helinüanssidele ning loole tervikuna. See ongi "kulgemine" - nauditav ja arendav. Kui Uku mängib Quake'i, peab ta keskenduma ainult sellele, kuna pool sekundit tähelepanu puudumist maksab juba rängalt kätte. Ta naudib, mida teeb, ent samas peab keskenduma, kuulama, nägema, mõtlema välja strateegiaid ning kiiresti reageerima. Isegi kõige igavama tegevuse saab muuta "kulgemiseks", püüdes seda mõtestada (üritades seda teha kiiremini, paremini, tugevamini, õrnemini, korraga rohkem, vähemaga rohkem, kõrgemalt, kaugemalt jne). Iga inimene on suuteline oma teadvust kontrollima.

Outliers räägib meile aga erinevate inimeste edulugudest ning sellest, kuidas ümbritsev ja juhuslik nendes nii suurt rolli mängis.
Näiteks on eriliselt rõhutatud kõrgliigadesse värbamise ebavõrdsust. Nimelt märkas kunagi üks Ameerika psühholoog, et ebanormaalselt paljud Kanada hoki kõrgliigade mängijaid olid sündinud jaanuaris. Asja süvenedes märkas ta, et sama lugu oli nii NHL-is kui noorteliigades. Kõige rohkem mängijaid oli sündinud vahemikus jaanuar-märts ning patoloogiliselt vähe, praktiliselt üldse mitte, vahemikus oktoober-detsember. Põhjus sellele on täiesti ilmselge - kuna hooaja algus on 1.jaanuar (aeg, mil valitakse mängijad rep squadidesse, põhimõtteliselt parematesse meeskondadesse), siis sama sünniaastaga ütleme kaheksa-aastased poisid, kelle sünnipäev on jaanuaris, on aasta võrra detsembrilastest ees. Sellises vanuses annab isegi üks aasta väga suure füüsilise vahe ning need poisid tunduvad suuremad, tugevamad, paremad jne. Nad valitakse pätakatena paremasse meeskonda, kus on rohkem treeninguid paremate treenerite ja tugevamate vastastena ning lõpp-kokkuvõttes saame me Mertoni "isetäituva ennustuse", kus need poisid, kelle kohta alguses öeldi "parimad", saavadi lõpuks parimateks, kuna neile võimaldati parimad võimalused. Nemad jõuavad lõpuks ka kõrgliigadesse mängima, samas kui detsembrikuu poisid jäävadki nõrgemateks, aeglasemateks ja rumalamateks.

Loomulikult pole olukord tegelikult nii dramaatiline, kõik jaanuaripoisid ei jõua NHL-i ja kõik detsembrilapsed ei pese teiste juustuseid uiske; mängus on ka teised tegurid. Ent põhimõtteliselt peaks see näide aitama mõista, et mõnedele inimestele antakse juba algusest peale räme advantage, mida nad siis oma nägemuse järgi ära kasutama peavad.

Ma nõustun paljuski mõlema autoriga, ent minu jaoks sõltub edu väga suures osas millestki, mida kumbki ei võtnud vaevaks isegi mainida: iseloomust. Siinkohal ei mõtle ma mingeid sotsiaalseid või kultuurilisi skille, ei. Lihtsalt olek, sarm ja puhas õnn, asjad, mida teadus ei mõõda. Nii Gates kui Jobs on mõlemad sündinud 55ndal, mis on perfektne sünniaasta juhtimaks IT-revolutsiooni. Nad said sellega tohutu eelise; Gates sai veel kümmekond eelist oma koolivaliku, ema, pimeda juhuse ja muu tõttu; samamoodi juhtus ka Jobsiga. Väga paljud edulood maailmas on tegelikult mitte ainult ühe, vaid ühe saja inimese töö.

Seda enam on ühiskonnal põhjust vaadata üle oma pseudosotsialistlikud väärtused, mis eraldavad nõrgemad süsteemist ning pritsivad neile abi ette; inimesed, kes ei oska juhusest haarata, kes ei taha pingutada ning... oot, mis? Sul pole annet? Sa ei saa hakkama? Ta on lihtsalt palju andekam?
Nice try, aga ka see on juba ammu ümber lükatud. Uurimuses osalesid tunnustatud konservatooriumi viiulimagistrandid. Nad jaotati uurimuse tarbeks kolme gruppi - grupp A koosnes virtuoosidest, neist, kellest olid saamas klassikalise muusika skeene järgmised staarid. Grupp B oli lihtsalt "hea". Grupp C moodustasid need, kes olid suhteliselt keskpärased ning nendest pidid saama õpetajad vms. Eelduse kohaselt peaksid virtuoosid ja superstaarid olema lihtsalt keskmisest suurema andega.

Uurimuse tarbeks paluti igal osalejal kokku arvutada kõik tunnid (arvestuslikult), mis nad oma elus viiulimängimiseks kulutanud olid. Enamik neist alustas umbes viieaastaselt, mängides 2-3 tundi nädalas, edasi 8aastaseks saades oli tundide arv nädalas juba tõusnud jne. Teadlased avastasid midagi väga eriskummalist - igas grupis oli harjutatud tundide arv praktiliselt identne. Ning mis kõige kummalisem, erandeid ei esinenud.
Grupp A, kõige "andekamad", harjutasid nädalas vähemalt 30+ tundi ning olid aastate jooksul kokku saanud umbes 10 000 (!) või natuke peale tundi. Grupp B oli elu jooksul harjutanud umbes 8000 tundi ning kõige "ebaandekamad", grupp C, oli elu jooksul harjutanud umbes 5000-6000 tundi. Me räägime väga korralikust tehtud töö vahest. Grupp A oli teinud metsikut tööd, et jõuda sinna, kus nad on - aga ei, eitame seda ja räägime "andest". Öeldakse, et edu nõuab 98% tööd ja 2% annet. Noh, tööd küll, aga ande asemel paneme "juhuste kokkulangevuse" või "erakordsed võimalused".

Võimekus, seda ma ei eita. Ent inimesed, kes ei ürita, ei pinguta, ja ei tee millegi nimel tööd - ärge virisege. Ja ärge taotlege toimetulekutoetust. Get a job, 10 000 tunni pärast võite olla eksperdid.

2009-06-29T23:33:00.004+03:00

kahe nädalaga on toimunud hirmuäratavalt palju.

esiteks, sess. Põhimõtteliselt on järgi veel vaid üks asi: homne meedia regulatsiooni eksam. Peale seda on kõik. Mingi hetk käis täielik ajuväänamine, iga päev 12 lehekülge esseed, lõputööd vms kirjutada polnud naljaasi. Sõrmetrenn. Kõik on siiamaani väga hästi läinud ja B-dega lõppenud, v.a mõni õnnetu juhus.

teiseks, kolimine. Panime Ukuga nö "leivad ühte kappi" (mida on ülimalt debiilne öelda pärast seitset kuud 24/7 koosolemist), aga nüüd on meil ka officially sama aadress. Sellised ettevõtmised on ideena alati toredamad, kui reaalsuses; mina pidin oma asjad kokku panema, et tuba saaks ümber tõsta. Uku asjad pidi kokku pandama, et Ilmatsalust kolida. Me pidime kodus täieliku suurpuhastuse tegema, kuna Mari pidi tuba ette näitama lepingu lõpetamise puhul. Ta viis küll enda asjad minema, ent kahjuks oli nende hulgas ka näiteks põrandahari ja tema ise, mis tähendas, et me tegime kahekesi neli päeva väga ränka tööd. Teha seda 38AP sessi kõrvalt ei ole üldse-üldse naljakas. Kuigi voodite liigutamine oli küll, neid nimelt ei mahu pisikeses toas ümber pöörama ja küll me siis mõtlesime igasugu logistilisi plaane välja (ok, tegelikult uku lihtsalt karjus keset tuba, et kuidas ma millestki aru ei saa ja et mul on naise mõtlemine).
Mingi ime läbi saime me oma ülesannetega igatahes perfektselt hakkama ja nüüd on meil imekena pisike kodu (minu lemmikute) punaste kardinate, kalade, toasuuruse voodi, väikese kunstinurga, raamaturiiulite, lauamängude, aroomilampide, viirukite, maalide, kitarride ja õdusa tundega. Otsustasin ka, et maitseained mu söögi sees ei saa pärineda ainult Kaupsi riiulitelt; seetõttu ostsime ühel päeval voolimissavi ja ma voolisin oma pisikeste näpukestega mõned ekslusiivsed (khm, lopergused) lillepotid, värvisin akrüülidega kirjuks ja panin aknalauale oreganot ja tüümiani kasvama. Oregano hingitseb vaikselt, kolm rohelist peakest on väljas, aga tüümian on nädala ajaga põõsaks muutunud. Suht sürr.

kolmandaks, mul on nüüd lühikesed juuksed. Ütleme nii, et "ou aga see piff on palju lahedam, tal on palju pikemad juuksed" pole fraas, mida ma lootsin kuulda ja "nudipea" pole ka mu uus lemmikhüüdnimi, aga tunne on igatahes kergem. Mina, kelle kõige lühemad juuksed on olnud rinna alla ulatuvad, harjusin uue juuksega ära suhteliselt kiiresti. Võib-olla on asi selles, et ma ise lõikasin ja ma ei saaks kunagi tunnistada, et see võib-olla pole hea. Aga on. Ukule meeldib. Ja mulle ka.

neljandaks, jaanipäev. See oli vist kõige parem jaanipäev, mis mul on üldse kunagi olnud. Teemas olime meie seitsmekesi (miinus Sten, kes nähtavasti Tartust jäädavalt lahkunud). Tartust hakkasime Olegi ja Kaarliga sõitma umbes täpselt samal ajal, kui Parre helistas, et ta on Kullamaale jõudnud :)
Neli tundi hiljem sõitsime Kullamaa A&O poe ette ning kuskilt põõsast roomas, FHM näpus, välja ka Parre. Kullamaal oli suvi ja päike ja kiiktoolid ja palju-palju-palju süüa-juua. Mängisime Guillotine'i, ajasime juttu, grillisime vorste ja liha ja sõime kõike, mida oli. Taavi ilmus ka mingi hetk Kohilast kohale (ha ha) ning siis sai Tiidu marineeritud šašlõki süümekateta sütele visata. Edasi läks õhtu klassikalise jaaniõhtu malli järgi - sõime meeletult palju, käisime meeletult heas saunas, mekkisime meeletult head rabarberikooki, käisime veel natuke saunas, vihtlesime ja istusime lõkke ääres. Kui kõik olid ära vajunud, jäime mina, Parre ja Taavi kolmekesi lõkke äärde kiiktoolile, et vabadussõdalastele austust avaldada. Sai lauldud sepapoiste-kaanonit ja juureldud tähtsate teemade üle; austust avaldasime ka päikesetõusule, mis sealmail tõesti kaunis. Umbes seitsme paiku hommikul läksime voodisse. Uku vanaisa ärkas kell kuus.

Aga nüüd, nüüd pean ma meedia regulatsiooniks õppima ja uut Miki Hiire koomiksikogu lugema. Seniks aga magusaid herneid ja säravaid tähti.

PS - kolmapäeval lähen äikesejahile mööda Kagu-Eestit ja öösel tõenäoliselt ka Lätit; loodan häid pilte saada, need tulevad ka siia tõenäoliselt üles :)

2009-06-14T04:39:00.003+03:00

heade mõtete linnast on saamas halbade mõtete linn, kell on pool viis hommikul ning ma olen jõudnud kahe tuhande kuuesaja kahekümneviienda sõnani eksootika esseest, mis kannab intrigeerivat pealkirja "She Likes Shiny Beads" ning räägib India kujutamisest Lääne popkultuuris. "There is an Irish pub in every city and damn you if you don't know who the American President is; the West has become a blurry cocktail of all the countries within it, joined together in harmony under the golden arches of McDonald's". Algus oli suhteliselt paljutõotav, kuni ma jõudsin lauseteni nagu "The Western world was in search for a higher sort of spirituality, which for some reason was tried to be obtained from heavy drug use, burning dozens of incense sticks and dancing around naked." Tundub, et aeg oleks tänaseks klaviatuur rahule jätta ja hommikul uue hooga jätkata.

Nädal on läinud sessivaimus, nagu ikka, ning ma olen tõenäoliselt kirjutanud rohkem tähemärke, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Eile lõpetasin ka oma religioosse fundamentalismi essee, mille maht oli lõpuks 11 lehekülge. Mu klaviatuurilt hakkavad tähed maha kuluma.

Suure esseekirjutamise peale on mõtteid kogu aeg juurde tulnud, mõned sellised, mille üle sooviks pikemalt arutleda, mõned sellised, mille üle ei sooviks iialgi arutleda, mõned lihtsalt liiga küünilised. Ma avastasin, et olles religiooni ja tema erinevaid ilminguid tosinal erineval viisil analüüsinud, juhtus see, mis juhtuma poleks pidanud - hetkeks ununes mul ära tema inimlik faktor. Me kõik oleme usklikud, see on nagu instinktide relikt, miski, mis peab meid päästma siis, kui külm kalkuleerimine enam ei aita. Taylori järgi tekkis religioon loodusnähtuste seletamiseks, ent ma pole temaga päris nõus. Ma arvan, et kõigepealt tekkis religioon, usk millessegi kõrgemasse, ning alles seejärel kasutati teda asjade seletamiseks. Võimalik, et need kaks protsessi olid simultaansed ning üksteisest sõltuvad.
Jällegi olen ma mõttetu analüüsi teel, kasutamaks rohkem-kui-kahesilbilisi-sõnu, mis tegelikult mitte midagi ei ütle. Täna oli päev otsa äikesetorm, selline intensiivne ja apokalüptiline, mis tuletab meelde, kui abitud me oleme. Aga mina olin nelja seina vahel (tegelikult küll kolme seinakõrguse akna ja ühe seina vahel), vaatamas väljas möllavat tormi turvalises soojuses. Siis, kui Gyprocit veel polnud (kui nüüd täpsustada, siis ratastki mitte), oli seesama torm hoopis teise tähendusega. Mitte "võimas" või "ilus" või "hingemattev" või "hävitav" või ükskõik milline omadussõna, mida inimesed loodusnähtustele külge poogivad.

Ta oli lihtsalt äikesetorm ja teda võeti kui ühe osana kõigest. Ma ei näe põhjust, miks kiviaegne inimene oleks pidanud omistama tormile mingisugust moraalset tähendust (à la "torm on Jumala viha"). Kui nad ka nägid piksenooles mingit esteetilist väärtust, oli see kindlasti palju sügavam ja toorem, kui minu "oh, vaata kui ilus välk". Mulle meeldib toore siirus, ükskõik kui oksümooronlikult see ei kõla. Tugev ja otsekohene, mis ei ilusta ega halvusta asju, mis ei alanda üht planeeti väitega, et seitse miljardit parasiiti suudavad ta hävitada, millel pole kuvandit, ideed või sügavat tagamõtet.

Metroseksuaalide, plastiknaiste ja pulbertoitude maailmas tuleb ürgne jõud ainult kasuks.

2009-06-10T13:00:00.002+03:00

"aga kaaaaaaaaaasvataaajaa..."
kolm päeva olin siis kasvataja Eesti lastekodude ja turvakodude lastele. Minu enda pätakad (ehk siis Tartu lapsed) olid väga mõistlikud ja toredad (mõningased kraavisredutamised ja kivikogumised välja arvata) ja tegelikult ka ülejäänutega polnud palju muret. Ja näpuvärviteraapiat oli neile tore teha, kuigi lõppkokkuvõttes olin mina üleni värviga koos ja palju rohkem laps, kui nemad kõik kokku. Üks lastekodupoiss läks mulle eriti sügavalt hinge, tema siirus ja heatahtlikkus ja... Ma ei teagi kohe. Adoptsioon on teemas.

Uku ostis tuhande kahesaja eeksi eest Starcrafti lauamängu. Kõige lahedam on, et see ristiti sisse siis, kui mina Ojakos (Pärnu lähistel) lapsi kantseldasin. Masendav. Aga mina ostsin endale sünnipäevaks Munchkin Questi. Mis on väga lahe mäng, mida keegi minuga ei mängi.
Masendav.

Sünnipäev läks hästi, kõik tulid kohale (kuigi Tallinna rahvas 15ks minutiks), sai tehtud sauna, viineripirukaid ja Džungel Špiidot (Jungle Speed), kalad kolisid suuremasse akvaariumisse ja ma ajasin mööda Ilmatsalu teed taga Tartu kullerit, kes mulle Ristolt lilli tõi. Õpitud sai, et kell viis hommikul valmivad parimad kotletid ja et Parre ei oska numa-numat laulda. Ma panin vaikselt silma peale ühele kenale poisile, kes diivani peal istus, aga siis mul tuli meelde, et see on ju mu oma mees. Ma polnud ainus, küll, kes talle silma viskas.

Ja kui keegi peaks mäletama, et enne valimisi ma lubasin Eestist ära kolida, kui KE Eestit esindama hakkab, siis niipalju, et... Esimesel võimalusel. Tarand ja kolm idiooti. Parim kooslus üldse. Ma arvan, et see üksik reformikas on nagu kapten Spock ja lihtsalt facepalmib kogu aja.

2009-06-04T22:52:00.004+03:00

eelmine aasta täpselt samal ajal paistis päike. Ja suvetunne oli. Ja sünnipäevatunne ka.
See aasta on sess, vihm ja tühi kõht.

Sotsioloogia eksam - tore nagu alati. Valikvastused ning enamik täiesti mõistetavad (välja arvatud eliitkoolideteemaline küsimus, mis oli lihtsalt nõme). Sotsioloogia on ühesõnaga tehtud.
Täna oli Pulleritsu võimas finaal ning tuleb tõdeda, et see eksam on tõenäoliselt üks parimaid, mis meil on. Kõigepealt teooria osa, mis ei küsi Hennoste õpiku 73ndat lehekülge, vaid pigem mõõdab, kas oled teemat mõistnud. Asju, mida iga ajakirjanik teadma peab (milliste küsimustega alustada lehterintervjuud, kui hea saab üks reporter olla, millist nime ei korrata läbi loo jne). Praktika osas pidime kirjutama tõelise uudise, mille fakte ja mitte-niiväga-fakte saime "allikate" käest, keda õppejõud kehastas. Ühesõnaga puudus pähetuupimine, kuiv tekst ja turboeksam, mis kümme minutit pärast aine lõppu ununeb.

Palju-palju eksameid seisab veel ees ning veel rohkem lõputöid, esseesid, uurimusi ja paganteab mida. Ma suudan mõelda ainult kahele asjale: magada! ja süüa! aga kumbki neist pole mu päevas/öös sage külaline. Varsti (loe: kuu aja pärast) saab suvele ja siis läheb loodetavasti paremaks. Saab keeli õppida, parkides lebotada ja lauamänge mängida. Rahus.

Järgmine nädal peaks ma oma battlemap'i ka kätte saama ning umbes kuu aja pärast peaks algama minu esimene mäng, kus party on juba koos ning loodetavasti ka püsib. Kui Kaarel & Aapo WodD-i süsteemi ka müüki võtavad, saab minust üks õnnelik inimene (kuigi World of Darkness pole sellele vast parim väljund).

Aga - õhust ja armastusest on ka võimalik elada, või vähemalt teoorias. Loome praktika?

2009-05-31T01:54:00.002+03:00

teada-tuntud on tõsiasi, et mida rohkem vabadust, seda vähem valikuid. Nõuka-ajal koolivorme kandes üritati neid ikka ümber õmmelda või rohkem piha ümber tõmmata, et teistest eristuda; tänapäeval, kui valikud on rohkem, kui kunagi varem, näevad kõik täpselt ühesugused välja (ja isegi mõtlevad ühtmoodi).

Ja mis veel hullem, teistsuguseid tahetakse tagasi "õigeks pöörata". Inimesed on alati kartnud endast erinevaid ning üldiselt probleemi (ja tema tekitaja) elimineerinud. Kriminaalkoodeksid sätestavad tänapäeval selle eest rangeid karistusi, nii on paljas "eliminatsioon" raskendatud ning appi tuleb võtta teistsugused meetmed - veenmine, näiteks.
Mõelge, mitu korda päevas kuulete käske, "soovitusi" või nõudmisi enda isiku pihta? Mitte ainult meedias ja reklaamides, ka tuttavatele peab pidevalt põhjendama ja tõestama oma teguviiside õigsust. Sageli on avalikes kohtades inimeste käitumist uurides (ehk siis kohvikutes/baarides teisi vaadates) selgunud, et ehedus või siirus toimingutes puudub. Kõik justkui mängiksid mingit mängu, mille reeglid on selged ja petmine ilmne, aga keegi ei võta midagi ette.
Teadagi on ausus kõige otsesem tee kuristikku. Ent miks? Selgusetuks jääb, mispärast kardavad inimesed ausust ja siirust rohkem kui tuld. Liiga kerge on ausust segi ajada jämedusega, siirust lapsikusega ning enesele kindlaks jäämist jäärapäisusega. Inimesed on harjunud oma õõvastavate mängude mängimisega ning teevad seda edasi, päevast päeva ja aastast aastasse, kuni käib klõps! ning nad avastavad, et nende elu on nagu jõulukaunistus: traditsiooniline, kaunis ja näiliselt eriline, ent tegelikult kergestipurunev, masstoodetav ja seest tühi.

***

Teate seda nalja?
Naised abielluvad lootuses, et mees muutub.
Mehed abielluvad lootuses, et naine ei muutu.

Sageli püütakse teisi muuta. Ühelt poolt on see üllas soov kedagi "paremaks muuta", teisal kergema vastupanu valimine - miks mitte muuta hoopis ennast? Tegelikult on see rumal ja tühine tegevus. Esiteks ei ole mitte kellelgi õigust hukka mõista kellegi teise tegevusi - või kedagi kuskile "suunata". Head ja halba ei ole olemas, olemas on vaid kontekst. Seaduserikkumine on väär, seaduse rikkumine usu nimel on märterlus. Inimese tapmine on patt, kurjategija tapmine "üllas". Meile õpetatakse väikesest peale, mis on "hea" ja mis "vale", ent kunagi ei õpetata ise otsuseid tegema. See kasvatabki türanne, kriminaale ja lihtsalt lauslolle. Etteantud valikuid ja otsuseid on palju lihtsam langetada (lugege kokku päeva jooksul kuuldud käsud (kõik, ka reklaamid, saated, sõprade nõudmised, tööülesanded jne) ja vaadake, kui palju te neist täidate, kui palju teie elust on tegelikult lihtsalt kellegi teise käskude täitmine. Ja pelk mõte, et teha midagi ainult enda jaoks, täidab teid süütundega, sest enesele soovimine on isekas ja halb. Miks küll? Kui kõik elavad kellegi teise jaoks, polegi ühtegi tervet inimest alles. Ja see oleks kurb.

Milleks soovida teist inimest muuta? Mõnikord on see mõni häiriv isikuomadus, mõnikord lihtsalt soov end maksma panna. Mehed üritavad "taltsutada" naist, kes kunagi tundus metsik, ent nüüd teda aheldades saab rahuldada tungi, mis jäänud ajast, kus hobuseid taltsutati. Tänapäeval ei saa isegi oma autot putitada, kuna see on arusaamatut tehnoloogiat täis.
Sõbrannad üritavad "abiks olla" ning arglikku tüdrukut "enesekindlamaks" muuta, ent inimest ei saa "enesekindlamaks muuta". See loob sisemiselt nõrga ja väliselt edeva inimese, kes on pealiskaudne ning ei suuda hoomata asjade tõelist väärtust.
Kellegi muutmine on rahuldustpakkuv protsess, mille tulemustega saab kiidelda või hoopis tõdeda, et "andsin küll oma parima, ent eks mõni jääbki endiseks..."

Ja need, kes jäävad, on kõige rohkem väärt.
Enesearendamine on üks asi ja iga päev õpitakse midagi uut. Ma hakkasin islandi ja gaeli keelt õppima, aga see ei tähenda, et ma muutuksin kahvatuks islandlannaks või šoti metshaldjaks, pigem kasvab mu keelevaist. Õppimine ja kogemuste omandamine on üks asi,;kellelegi elutarkuse jagamine on väga positiivne, sõbrale nõuandmine veel parem. Kellelegi ettekirjutuste tegemine on haavav ja kohatu.

Tahad kedagi "paremaks inimeseks muuta"? Vaata peeglisse ja mõtle, äkki ta on lihtsalt liiga aus.

2009-05-22T20:33:00.002+03:00

mis toimub? õhtul lähed mõnusasti magama, kallis inimene kõrval ja natuke väsinud, kuna mängisid sõpradega 10 tundi järjest üht lauamängu. Hommikul ärkad üles - tudengid mässavad, kuna õppelaenuvabastus kaotati, valitsus läheb laiali ja ilm on halb. Müstiline.

Suve tunne pole veel igatahes kohale jõudnud. Järgmisest nädalast algab maksimaalne küte, sess, mis on rohkem nagu ellujäämiskursus. Kui kõik ära teen, luban endale galantse arabeski.

Nüüd on juba paar sessiooni d20 süsteemi proovitud, uurisin siin ka teisi. d10 süsteem kasutab ainult, nagu nimigi viitab, vaid kümneküljelisi täringuid, ent Vampire: The Masquerade kõlab täpselt sellise asjana, mis mulle väga meeldiks. Eriti, kuna tegevus toimub tänapäevas ning kõige suurem rõhk on tegelasel ja stooril.
Call of Cthulhu pole ka väga halb. Ühesõnaga, aeg saab sisustet, kui igavus peale tükib.

Teatavasti olen ankeedisõltlane. Hiljuti leidsin internetiavarustest ühe toreda ankeedi, mis on tegelikult suhteliselt ülevaatlik. Riputan selle ka siia üles - tehke teie ka.

Ma/mul:

1. Tahan: oma pisikest raamatupoodi

2. On: uku

3. Vihkan: rumalust

4. Igatsen: merd

5. Kahetsen: -

6. Armastan: muusikat

7. Olen alati: olemas

8. Ei ole: blond

9. Tantsin: nagu ma oleksin üksi

10. Laulan: siis kui ma olen üksi

11. Nutan: hääletult

12. Kaotan: sokke

13. Tekitan segadust: ja kaost ja virr-varri

14. Peaks õppima: tšellot mängima

Lemmikuim:

1. Päev: kolmapäev

2. Number: 8

3. Värv: eebenipuu, elevandiluu, karmiinpunane

4. Lill: kalla

5. Kuu: täiskuu

6. Laul: -

7. Söök: võiku

8. Jook: küps Pinot Noir

9. Riideese: ükskõik milline kleit (naised, kandke rohkem kleite)

Kas ma kunagi:

1. Sööksin ära putuka? jah

2. Hüppaksin benjit? aja küsimus

3. Liugleksin?:pilvedes

4. Elaksin maal?: aja küsimus

5. Hüppaksin langevarjuga?: kuude küsimus

6. Kõnniksin sütel?: jah

7. Tapaksin kellegi?: liblikaefekt

8. Läheksin sööma kellegi võhivõõraga?: tehtud

9. Laulaksin karaoket?:tehtid

10. Hakkaksin taimetoitlaseks?: ma ei roninud toiduahela tippu selleks, et taimetoitlaseks hakata

11. Näitaksin punast tuld?: ei

12. Oleksin ellujääja?: ma olengi ellujääja

13. Paneksin kellegi nutma?: tehtud

14. Lööksid last: not in a million years

15. Läheksid kohtingule endast 10 aastat vanema mehega?: tehtud

Elu:

1. Kodulinn: Tartu, varem Tallinn

2. Haridustase: omandan kõrgharidust

3. Juuste värv: kastan

4. Silmade värv: pähkel

5. Kinganumber: 38-39

6. Nahavärv: valge

7. Keskmine nimi: ma olen lihtsalt Siret Schutting

8. Tuju: say wha?

9. Vasaku-/ paremakäeline: mõlemakäeline

10. Välismaal elanud?: eesti on mu ainus kodu

Mingid küsimused:

1. Inimene, kes on hetkel mu mõtetes: uku

2. Kus ma viimati käisin: köögis

3. Kelle telefonikõne viimati maha magasin: kütaru

4. Viimati helistasin: uku

5. Kas ma naeran tihti? kui põhjust on

6. Kas keegi mõtleb mulle praegu?: jah

7. Kas ma olen sentimentaalne?: ei

8. Kas ma olen kohanud kedagi kuulsat? jah

9. Kas ma olen sõbralik?: oleneb, kelle vastu

10. Eelarvamused: jah

11. Kelle voodis magasin eelmisel ööl? ühika voodis

12. Viimane film, mida vaatasin kaks korda: kohtumine tundmatuga

13. Mida ma tegin eile südaööl?: olin zavoodis

14. Viimati küpsetasin: kooki

15. Vastassool pikad või lühikesed juuksed? gay or straight?

16. Kas kannan käevõrusid?: ma ei kanna ehteid

17. Ostan: väga, väga, väga palju raamatuid

18. Hetkel kuulan: tänavamüra

Ikka veel on midagi teada saada?

1. Äratuntava häälega laulja: michael jackson

2. Suitsetan: skumbriat ja angerjat

3. Olen rahul praeguse eluga?: ma ei ole kunagi millegagi rahul

4. Kas ma teesklesin haiget, et koolist puududa?: kes meist poleks?

5. Esimene asi, mida vastassoo juures märkan: silmad

6. Kas mulle meeldivad raamatud?: tule mulle külla, kui raamatute vahele ära mahud

7. Järgmine kontsert, kuhu minna plaanin: ei käi kontserditel

8. Kas ma tahan abielluda?: jah

2009-05-21T13:08:00.002+03:00

ma ei unustagi enam vaid teiste sünnipäevi. Avastasin just, et kahe nädala pärast saan ma aastakese vanemaks. Aasta on läinud uskumatult kiiresti ning juhtunud on uskumatult palju. Kuna ma seda aga iga aasta ütlen...
Igatahes kõik, kes soovivad minuga koos heietada, on oodatud seda 5.juunil tegema. Alustame punktist Illegaard.

Pärast Eurovisiooni pole palju juhtunud (peale selle, et me drägonis mingile vampiirile ära panime ja 2lvl saime), muutunud aga küll. Zavoodis lasti seda kohutavat omasooihardajate hümni ning veel mõningaid eurolugusid. Isegi seal ei saa enam rahus olla. Samuti nägin ühe noormehe organiseerimisvõimet - ta seisis Zavi ees, vaatas mulle pikalt otsa ning ütles neiule, kes mu kõrval seisis: SINA vastutad selle eest, et tema reedel siin oleks! Ja läks minema. Niiet ühesõnaga peaks homme eikusagilt ilmuma neiu, kes mind Zavoodi transpordib, sest üks tundmatu noormees soovis mind seal näha. Pick up line'id lähevad aasta-aastalt hullemaks.
Eile istusime Aapoga väljas ja rääkisime elust-ilmast. Mulle meeldib elust-ilmast rääkida, aga ma kujutan ette, et Ukul polnud väga lõbus. Eriti siis, kui me Aapoga anekdootide battle'it pidasime. Ma pole kunagi väga oma huumorimeelega hiilanud.

Olen avastanud ka kurja tõe - kui võtta 38AP, peab kokku tegema 1520 tundi tööd.

2009-05-17T16:27:00.003+03:00

eurovisiooni võlu seisneb selles, et vähemalt ühel korral aastas võid sa ilma mingisuguste süümekateta mitu tundi järjest tuima kriitikat pritsida. Kuna see on juba ette teada, et kõik lood on halvad, kostüümid jubedad ja koreograafia pärineb 87nda aasta Müncheni geibaarist, võib kogu oma talve- ja kevadmasenduse vabalt välja elada.
Võitjaks oligi mingi Valgevene omasooihardaja, kelle laulus polnud ei originaalsust ega uudsust. Eesti vanilla-ninja-with-cellos elektritrummide ja 5nda klassi muusikaõpiku harmooniaga sai 6nda koha, mis tõestab reeglit, et mida halvem lugu, seda kõrgem koht.

Aga me kuulasime Rahva Oma Kaitset peale ja kui umbes 16nda loo ajal Juurel ja Kivirähul keel täiesti pehmeks läks, hakkas parimat kraami tulema. Sauna sai ka, nagu kord ja kohus ning õhtu lõppes Taavi ja Uku jaoks Ramboga ja minu jaoks The Vicar of Dibley'ga. Väga õnnestunud Eurovisioon, ühesõnaga.

***

Mu kalad on suureks kasvanud. Mul on üle kahekümne kala kahes Salvesti purgis. Kui kellelgi vedeleb kodus akvaarium, mida ta endale ei soovi, siis mina soovin küll. Ja kui ma akvaariumi saan, ostan pisikese piraaja. Kes kasvab suureks. Ja kui keegi mulle närvidele käib, ässitan piraaja kallale.

2009-05-14T00:10:00.002+03:00

kohustuslik kolmapäevaõhtune itk. Seekordseks pulleritsmiks on "faktivead maikuu ajalehtedes". Ülesanne, mis ilmselgelt tõstab meie ajakirjanikuoskusi. Üleüldse on semestrialguse elevus asendunud pettumuse ja ärritusega - aine, kus käidakse kohal ainult selleks, et punkte saada; kus pool aastat tuleb lugeda täpselt ühesuguseid (Ameerika, mitte Eesti!) artikleid; sajad leheküljed materjali, mida saab kokku võtta lausega "tehke ajalehtede veebiväljaanded tasuliseks" ning täiesti hoomamatu hindamissüsteem, milles ei puudu ainult loogika, vaid ka läbipaistvus. Mis kriteeriumide alusel toimub hindamine või vastuste õigeks mõistmine saab selge olla vaid... ma ei teagi tegelikult, kellele.

Kuigi kell näitab juba pärast keskööd, jõudsime alles nüüd koju. Käisime Ludos (täna oli klubiõhtu, nagu ikka kolmapäeviti) ja peale kohustusliku Katani sai mängitud ka Doom3e. Jah, seda FPS-i, ent seekord lauamänguversioonis. Mis on umbes 26 korda parem kui Doom3 PC-le. Mis on seletatav, sest Doom3 on reaalselt kõige igavam arvutimäng, mis eales tehtud.
Igatahes läks meil suhteliselt hästi, kuni Uku ja Priks vaidlesid minuga ja ei tahtnud ühte koletist ära tappa, mis tähendab et ma jäin kahega neist (üks oli zombi) üksi, siis sai mul ammo otsa ning Aapo (ehk siis GM) murdis seina maha, tõmbas meile veel paar kolli peale ja Priksil polnud enam midagi oma mootorsaega peale hakata. Uku ja mina respawnisime küll esimeses ruumis et sealset põnevat ust uurida, aga GM sai oma 6 fragi täis ja meie mäng oli mängitud. Masendav. Priks pani mõne päeva killu ka maha, "mehed, pange pead kokku, ma tahan pilti teha!" kui ma üritasin paarile zombile oma pumbaga ära kütta; ja "meil on nais-marine - võtame vangi!". Temal kui saekaatri-mehel said nii mõnigi kord Družbal patareid tühjaks. Lõbus oli.

****
Nüüd on ka Pullerits valmis, supp söödud ja uni peal. Saab tunnikese pikutada ja siis rõõmsalt Hennostet ja artikleid lugema hakata. Niiet ööd-head.

2009-05-11T11:11:00.002+03:00

minu kompulsiivne loomus on end avaldanud nii mõnelgi korral. Vähesed pole korrad, kus raamatupoes rampaažile mindud või tuhande krooni eest grafiiti, süsi ja pliiatseid ostetud. Loominguline meel on rahutu.
Nüüd olen end avastanud ka lauamängusõltlasena. Eile omandasime Carcassonne'i ja ma lubasin Ukuga seda enam mitte kunagi mängida, kui ta minu 20-punktise linna enda 2sega ühendas. Homo.
Täna pean minema araabia keelde. Saab igatahes põnev olema.

Eile õhtul mõtlesin sotsiaalsete normide peale ja nende intiimseile tõlgendustele, eelkõige siis suhete peale. On palju mõõdupuid, millega mõõta, kes kellele rohkem haiget tegi, kes on suurem asshole ja mitu päeva kellega rääkida ei tohiks. Asjad, mida mina kunagi hoomanud ei ole. Selles suhtes, et kui sa oled kellegagi olnud väga lähedane (või lähedasem, kui keskmiselt), siis kuhu kaob kõik pärast suhet? Miks muutub teine inimene enamike jaoks vastuvõetamatuks? Ja kumb on julmem, kas olla aus ja öelda, et asi ei toimi, või süüa omaenda ilusaid sõnu ja teeselda, nagu te polekski kunagi koos olnud? Unustada kõik hea, mis oli?
Inimesed on palju silmakirjalikumad, kui ma arvasin ning sageli kõige ausamana tunduvad on need kõige õelamad. Kui koos on nii mõndagi läbi elatud ja siis väita, et seda pole olemas ja kõik täielikult unustada... See on palju hullem kui julm ausus, mida mõnikord praktiseerida tuleb. Aga noh, on neid inimesi, kes armastavad vaid sõnades, ja teisi, kes ütlevad seda vaid mokaotsast, nii korra poole aasta jooksul, silmad maas, aga sa tead seda ikka, sest nad panevad sulle öösel teki peale ja on nõus ise madratsivahes magama.

Aga nüüd on meil aeg väikest lõunat tegema minna, araabia tähestikku õppima ja Carcassonne'i mängima.
Ja meil on vaja ka kokku saada 540e tükine pusle Vitruviuse mehest... kus kõik tükid on ühesugused.

2009-05-09T16:20:00.002+03:00

palju koledat muusikat on sündinud sellest ajast, kui viimati postitasin
(http://publik.delfi.ee/archive/article.php?id=23255685)

Tallinn on üldse kuidagi väga käest ära läinud. Kurb.
Aga, me oleme tagasi Tartus, paari Veneetsia maski, Rooma ajalooraamatu ja lennujaamade tax-free kommide võrra rikkamad ja ei viitsi voodist välja tulla.
Panen üles ka reisipäeviku, kui selle trükitud saan; seniks väike kokkuvõte?

1.päev - Ärkame kl 2 öösel, läksime magama kell 1. Pakkima ja lennuki peale. Riia lennujaam; selgub, et mulle ikka üldse ei meeldi lätlased; hull massaažitool, mis lennutab mind peaaegu lakke ja paneb selja valutama; Uku teeb internetipunktis Pulleritsu ja mingil arusaamatul põhjusel sai selle eest lausa punkti; mulle ikka veel ei meeldi lätlased; loen the Economisti ja sekundeid lennukini. Viimaks saame lendama, jõuame Rooma, Roomas on palmid ja vihm ja nunnad. Kakleme hullunult päev otsa, kuna väsimus on suur. Üritame jõuda Vatikani, vasakpöörde asemel parempööre. Vihmasein ja torm. Ring ümber terve Vatikani.
Magama.

...

4. päev - rong Firenzesse; UNO-kaardi ring; lõpuks ometi internet; Firenze getod; värviline kirik; oi, veel värvilist kirikut; kuulge, siin vist muud polegi. Hostelit jagasime paksu saksa tüdruku, kahtlase itaalia geiga ja (tõenäoliselt) siilisoenguga lesbiga, ma alguses arvasin, et ta on mees. Mingi köhiv asi oli ka kõige tagumises voodis, aga ma pole ta soos kindel. Hosteli bassein ja saun; vein; magama.

...

7.päev - Veneetsia on ilus. Ühistranspordi süsteem on haiglane. Turiste on palju. Tänavaid pole, ainult vesi.
Ja hostel on kaugel.

...

12. päev - jäime lennukist maha.

Vahepeale jäi veel hull metroo-WC, mis hakkas seintest vett purskama, kui ma sinna pimedasse luku taha jäin, umbes 536 nunna, kes vaatasid mu valget kleiti äärmise frustratsiooniga, hindud, kes mind roosidega uputasid, paar väga cheesy't pilti kahekesi photo boothis, palju punast veini, Toscana mäed, sitt pasta, hea pasta, California anarhist Zack, kes meile juunis külla tuleb, Rooma metroo, Colosseum, Vatikan, palju marmorist alasti mehi, veel rohkem marmorist alasti mehi, väga-väga kitsad tänavad Veneetsias, palju vihma, 3 äikesetormi, rahe Roome foorumil, veel rohkem punast veini, basseinid, itaallased, halb teenindus, hea teenindus, ManU tahapanek Arsenalile, maskid, rongid, tramezzinid, veel mõned tramezzinid, hiina toit, olematud bussigraafikud ("where can we see the bus schedule? - "there is no schedule") ja värinad südame all, kui Roomas üle sebra minna. Nad arvavad seal, et sebra on stardirada.

Ütleme nii, et kontrast Tartuga on suur. Aga lähemalt meie Rooma-Bologna-Firenze-Veneetsia-Rooma tripist reisipäevikus, mis ka varsti üles saab.
Veel üks tore asi, mis Tartus selgus, oli see, et Presidendi Mõttekojale meeldisid mu ideed. Essee ise saab ka üles.

Nüüd aga tuleb hakata asju lahti pakkima (mis on tegelikult ennast jõudnud juba mööda põrandat ja mööblit laiali laotada), pilte sorteerima, häält tagasi saama, mis jalkat vaadates kaduma läks, Katani asustajaid mängima ja puhkama.

Hea on olla tagasi päikeselises Läänemere-troopikas sellest kohutava suusailmaga Vahemere parasvöötmest...

2009-04-25T21:29:00.002+03:00

assume makes an ass out of u and me. Eeldus, et minnes Vahemere äärde trippima, ei ole alati kooskõlas eeldusega, et seal on ka päike. Kuigi peaks. Teoorias.
Me oleme alguses kolm päeva Roomas. Enne esmaspäeva ja pärast kolmapäeva on seal stabiilselt 21 kraadi ja päike. Accuweather.com ütleb aga, et esmaspäevast kolmapäevani on Roomas "heavy rain showers, thunderstorm and winds 30 km/h". Öelge veel, et me pole perekond Kaos.
Ühtlasi, kui ma täna hommikul/päeval/ok, pärastlõunal otsustasin, et ehk võiks ka kotti pakkima hakata, jäid pärast mõttepausi koju kõik asjad, mis võiks sobida alla kahekümnekraadisesse kliimasse. Näiteks kinnised jalanõud. Või noh, mõni varrukatega riideese. Kui me Ilmatsallu jõudsime, et Uku oma asju võtta saaks (täpsemalt 2 triiksärki ja minu ujukad), jäime bussist maha, kuna need 2 särki kotti ei jõudnud ja minu ujukad on siiani kahtluse all. Tore on see, et hostel, mille lõpuks bronnisime, kuna ei taht lennujaamast pargipingile maanduda, ei ole mitte 15 minuti kaugusel Vatikanist, nagu lubatud, vaid hoopis "pisitibatillukese metroosõidu" ja "tibatillukese jalutuskäigu" ja "pisikese bussisõidu" ja "väikese sillaületuse" kaugusel Termini rongijaamast.
Aga äkki see ongi 15 minuti kaugusel? Ehk nad mõtlesid mingit Vatican vol 2-te, kus jänesekõrvadega hindud mängivad kristlasi, peavad missasid ning söövad laupäevahommikuti Jeesuse pildiga couscous'i.

Ühesõnaga. Algus on ääretult paljutõotav. Unustamatu saab see tripp kindlasti olema. Ma vähemalt siiralt loodan seda, sest kõik head asjad Eestis otsustasid koonduda justnimelt meie tripi aega; Karl tuleb Tallinnast külla, tervelt nädalaks ajaks; president kutsus mind essee pärast külla; tudengite kevadpäevad (loe: 100-eegune pubiralli); suhtekorralduse lõputöö kaitsmine; orgkommi lõpuseminar; Pulleritsu fantastiline finaal. Niiet kui Veneetsia põhja ei lähe või äike paavsti ei taba, nõuan ma vihase näoga piletiraha tagasi ja lähen järgmine kord Moldaaviasse.

Positiivsel küljel aga istub siin bussis meie kõrval pisike blond pätakas nimega Markus ja ma avastasin midagi täiesti geniaalset - Muumi DVD-d. Kui mina ise pätakas olin, vaatasin isa ja ema Soome pealt lindistatud VHS-e, hiljem tulid need ka ETV pealt. Praegu ei suudaks ma mitte ühtegi muud versiooni vaadata, ainult seda Eesti oma, ainult et netist saab kas inglise- või jaapanikeelset. Mis pole õiged muumid. Niiet nüüd tahan ma kirglikult neid DVD-sid omandada.
Ja järgmisena võttis ta pusle välja (ma armastan väga ka puslesid) niiet nüüd juurdlen ma sügavalt selle üle, kas ehk eraldab mind nelja-aastasest vaid see, et ma tean "paradigma" tähendust. Mitte et nelja-aastased ei teaks.

Ma pean nüüd teda üle mängima ja UNO kaardid välja võtma. Täiskasvanute meelelahutus, eks. Ma väga loodan, et ta numbreid ei tunne.
Ja ma pean Ukut võitma, temast on saanud UNO-äss.

2009-04-24T11:55:00.002+03:00

google knows everything. Juba mõned päevad on mu Google olnud eestikeelne, kuigi pühapäevani võis seda pidada taanikeelseks. Ühtlasi on külastades teatud veebikülgi banneritel sädelevad reklaamid teemal "Find a friend in Tartu". Tahaks küll aidata neid friende, vaesed tüdrukud, kellel pole riideidki selga panna.

Taanis oli tore, ilmselgelt, sai tehtud palju tööd, palju drinksi ja palju ringi sõidetud. Svendborg ja Nyborg olid põhimõtteliselt punastest tellistest paradiis, Odenses sai Hans Christian Anderseni maja ees traditsioonilise taani jäätisega facialit tehtud. Kopenhagen oli merine ja tuuline ja meretuuline ja mulle meenus kui kohutavalt ma merd igatsesin. Nyhavn'is istudes ja Tuborgi libistades ei tulnud koduigatsuski peale. Ukuigatsus võib-olla. Natuke.
Isegi töö sai lõpuks tehtud, uus keskkonnasäästlik hübriidmootoriga laev, Siemensi, Wärtsilä ja Rolls Royce'i koostööl. Olympic Zeus nimeks. Ma ei taha enam tükk aega ühtki laeva näha.

Üks alandlik venelane oli Taanis ka, sai mu ülemusega tuttavaks kui too taksoga Tallinnast Taani sõitis (on jah tark idee). Temaga läks ütlemiseks, ja nüüd ta natuke kardab mind. Ja kutsub Michaelit papa-san iks. Ja on nagu kaan ta küljes. Mõni ime, et mu russofoobsus on visa kaduma.

Avastasime Riia ja Pepleri nurgalt (ehk siis põhimõtteliselt kodu vastast) Ludo lauamängupoe- ja klubi. Ja astusime kohe ka selle liikmeks. Ludos tegutseb ludoteek, kus saab erinevaid lauamänge mängimas käia ning ütleme nii, et sõltuvus on lihtne tekkima. Näiteks Katani asustajad, mis põhimõtteliselt on board version Civilizationist; Carcassonne, mille eesmärgiks on linnu ja kloostreid ehitada; Rumis, mille põhimõtteks on Tetrise klotsidest efektiivselt ehitada...
Uno kaardid ostsime ka, neid sai eile Taavi ja Parrega sauna kõrvale päris korralikult ristitud.

Igatahes läheb õhtul vist korralikumaks pakkimiseks, sest homme oleme Tallinna poole teel, et pühapäeva öösel lennuki peale minna ja Rooma poole põrutada.
Luban seal meie tegemistest blogi vahendusel teada anda, seniks aga

Arrivederci!

2009-04-15T14:52:00.002+03:00

kui maailmas valitseks anoomia, ei oleks ka ehk nii räigeid kuritegusid. Suur osa "kiremõrvadest" ehk siis tapmistest pelgalt tapmise pärast on korda saadetud justnimelt tabamise rõõmu pärast. Patoloogilised mõrvarid jätavad maha jälgi ja "meeneid", et oleks kindel, et tegu on nendega. Nad tunnevad kõige suuremat mõnu saadavast tähelepanust, tabamise võimalusest ning sellest kõrvalehiilimisest. Ent isegi tabades ei murdu nende edu, vaid omandab mõrvari peas uue dimensiooni, märteri plane of existence'i, tema on see, kes hukatakse oma kire rahuldamise tõttu.
Kui mitte keegi ei tunneks tema vastu huvi, kui tal ei oleks piire, millest üle astuda ning inimesi, kes tema võigast naeratust hirmuäratavaks peavad, ei oleks mingit mõtet ka tema tapmisvaatustel. Üks Vene sarimõrvar ei üritanud kohtuprotsessil ennast mingist süüst puhtaks pesta, ei, ta oli süsteemi peale vihane, et nood polnud avastanud tema teisi mõrvu ning süüdistasid teda ainult mõnede pärast. Üks teine, samuti venelane, kirjeldas oma iha tappa malelaua jagu inimesi (malelaual on 8x8 ehk 64 ruutu).
Luues üha suuremat kajastust, loome me ka suuremat vajadust kajastatud saada. Psühholoogiliselt ebastabiilsete inimeste jaoks loob võimalus "tunnustust" saada, isegi kui see meie jaoks on negatiivne, vajaduse midagi "ära teha". Tuleb silmas pidada, et ma teen praegu ränke üldistusi ning ei ürita kuidagi väita, et kurjategijad mõtlevad vaid selle peale, et kajastatud saada. Pigem üritan öelda, et nii mõnedki neist apelleerivad tähelepanule ning saadavale hukkamõistule, mis pakub neile psühholoogilist naudingut.
Tema on oma kõvera maailma kuulsus.

***

Halastuse ja haletsuse vahel on tohutu, pea olemuslik erinevus; tähtis on mõista, et nende vahel on ka täpselt sama tohutu sarnasus, eksitentsiaalne paratamatus. Nad mõlemad nõuavad nemesist. Halastus on jumaliku andestamise väljendus; võimalus mängida elu ja surmaga, kui surmamõistetule hetk enne tema hukkamist andeks anda. Sellegipoolest tuleb halastamiseks ta kõigepealt hukka mõista, kellelegi halastamine, ülima headuse akt, nõuab ka kellegi hukka mõistmist, ülima julmuse väljendamist. Paradoksaalsel kombel eksisteerivad need mõlemad korraga, teineteist välistamata.

Haletsus, üks jälgimaid tundeid inimloomuses, vajab nõrka ja väetit iseenda suuruse väljundiks. Mitte keegi ei saa tunda haletsust ilma, et ta näitaks näpuga kellegi "halvema" peale; automaatselt muutub haletseja "paremaks inimeseks", kellekski, kes on suuteline teist haletsema ja talle armuandi andma. Haletsus ei tohiks kunagi olla voorus. Teist inimest aidates ei tohi mitte iialgi suhtuda sellesse, kui võimalusse talle midagi endalt ära anda, tehes sellest teene, nõudes tema alandlikku tänu ning rõhutades hiljem oma headust, oma võimet teistele abiks olla. Inimene, kes elab teiste kaudu või teistele, kelle head omadused tulenevad vaid teistest, ei ole vooruslik, vaid... hale.

2009-04-14T00:57:00.003+03:00

nädala mõte - kärpimisajastu mahesõda.
Majanduskriisi tõttu peetakse ühe odaga maha terve sõda! (Ärapanija)

aga. Kuidagi traditsiooniks saab juba, et iga nädal toob midagi uut. Ja üllatuslikku. Prillide variant lõppes hoopis huvitavalt - nüüd olen läätsekandja. Uhkusega. Väga valgustav oli maailma selgelt näha, nüüd ehk kõnnin vähem pilvedes ja rohkem kõnniteel. Asju ajan ka vähem maha enda ümber.
Uuenduste rada ei lõppenud aga silmanägemisega, oo ei. Neljapäeval läksime Jänese, Andre ja Ukuga Urmasele sünnipäevalaulu laulma. Place'i. Ukulelega. Meid ei peatanud isegi tõik, et ma ei teadnud ei sõnu ega viisi. Enne sai tehtud ka väikesed Piro-ristsed, väga külm oli ja esmane kontingent juba luuras kõrgematel mägedel. Otsustasime järgmisel päeval ka väikese Tudengilaulu proovi teha, ent see jäi ära. Pärastlõunal läksime Ukuga Vändrasse, tema isapoolse vanaema juurde.
Põhimõtteliselt me sõime palju ja magasime palju. Ja midagi rohkemat ei teinudki. Ehk oleks võinud, ent nende ilamasinast bokser Bruno (kes on tohutult tore koer, ehk võib-olla liiga agar-ogar) põhjustas mul kerge allergia, mistõttu käisin suure naeratusega ringi, aevastades, köhides ja kõigile korrutades, et "mul on kõik täiesti korras".
Tegime väikese tripi Tallinnasse ka, ja pühapäeval keeras mu ülemus natuke ära. Loe: me läksime natuke tülli. Pärast tulist meilivahetust ja mõnda ebatsensuurset kõnet jõudis ta järeldusele, et ma pean sõitma Taani, kuna see pole õige, et ta minuga üleväsimusest plõksib. Ja siis ta saaks mulle uusi protseduure ja asju ka näidata. Mis ausalt öeldes meeldib mulle väga, nädalavahetus Kopenhagenis tuleb alati kasuks. Kahju ainult, et mu teine pool Tartusse jääma peab.

Järgmised kuu aega tõotab tulla üks suur virr-varr kõigest; pärast seda tuleb sess, mis 14 ainega pole kõige kergem; seejärel suvi.
Suve ma veedan Pirol päikest võttes ja lasteraamatut kirjutades, ja aeg-ajalt mõnes Euroopa linnas trippides ja poppersit nuusutava gayga muusikalidest rääkides. Cause life, it's faaaaaaaab-ulous!

2009-04-06T22:35:00.002+03:00

Murphy seaduse kohaselt on juhuslikel mishap'idel soodumus ilmneda grupiviisiliselt.
Ma olen sellega suhteliselt nõus.

Pärast reedest viipekeele seminari (kus õppisin viiplema toreda laste sõnaraamatu pilte, näiteks "kolmerattaline", "tigu" ja "kallur" ning kus õppejõud, nähes aastate jooksul viimaks oma loengus ka meest, näitas Uku suhtes üles väga positiivset meelestatust), avastasin, et mul on lõuendid otsa saanud ning loomulikult on justnimelt sellisel juhul vaja kohe maalima hakata.
Enne minemist tuli suur armastus peale ning Uku kallistas mind nii jõuliselt, et mu prillid ei pidanud pingele vastu ning läksid keskelt pooleks. Algselt tundus olukord halenaljakas, oma kuue miinusega on kogu maailm mu jaoks suhteliselt tundmatu paik. Kui aga raamiparandaja teada andis, et laserjootmine võtab aega kaks päeva, oli selge, et enne teisipäeva ma seda teha ei saa. Uku kantseldas mind küll mööda linna ringi ning talus mu lõputut vingumist (ma olin nagu kassipoeg, kellel on veel silmad kinni ning kes ei saa endaga väga hästi hakkama), ent ma mõtlesin ainult marsruudil "vihalemm-töö-töö-töö-vihalemm-ma-ei-näe-midagi". Kodus üritas ta raame teibi ja plastiliiniga parandada ning nüüd ma näengi välja nagu natuke pikem versioon Dexterist (teate küll, see legendaarne multikas Cartoon Networki pealt).
Praeguseks olen olukorraga juba harjunud (nagu ka sellega, et mul on silmas pidevalt tükk lillat plastiliini), ent algselt oli suhteliselt frustreeriv oma ebastabiilsete klaassilmadega midagi jälgida.
Lahedaks tegi variandi tõik, et pidin valmis tegema oma praeguse laeva final reporti. Oleks see mingi tavaline laev, aga EI, justnimelt seekord pidin ma valmistreima terve loo hübriidmootoriga laevast, mida pole kunagi varem tehtud. Ehk siis, pärast kahte aastat tööd, kus olen juba natukene hakanud aru saama, kuidas laevamootorid töötavad, on mul vaja null-nägemisega valmis kirjutada raport laevast, mis on mehhaanilis-elektrilise mootoriga ning kasutab absoluutselt kõiki variante, millest ma pole mitte midagi kuulnud.
Üldse.

Kogemustepagasiga oleks ma muidugi midagi valmis kirjutanud, aga ma olin päris edgy ning tegin lihva-lohva midagi oma weekly reportide põhjal valmis ning mu ülemuse esimesed sõnad, kui ta mulle helistas, olid "what the fuck". Ilmselgelt kõne lõpus ta natuke mõistis, et ma tegelikult ikkagi ei ole laevainsener, isegi õppiv mitte, ning ütles, et ta teab, et ma tegelikult teen oma tööd hästi ning et ma teeksin lihtsalt uue versiooni. Mida ma siis täna ka tegin, olles oma uue nägemisega harjunud. Mis tuli tunduvalt parem, mis tuli isegi päris hea.
Aga ikkagi.

Ühesõnaga olen ma praegu pisike pundar, kes ei näe, kuhu astuda-istuda. Ent kevadel, nähtavasti pole seda vajagi. Ändasime niisama mööda linna ringi, sõime jäätist ja ma panin isegi seeliku selga. Hiljem istusime päikese käes väljas koos Parrega, jõime roosat veini ja ändasime veel natuke ringi.

2009-04-03T03:15:00.000+03:00

mis on kodu?

ma vaatan praegu oma punast valgemummulist potti, mille sees sulab hakkliha; tartu kaarti vannitoa uksel; croquis-mehikest lauanurgal, kes abistab mind keerulisemate pooside joonistamisel; raamaturiiulitagust, millel fotod, postkaardid, joonistused; kollast seina, mille olen üritanud akvarellidega katta; lauapealseid ja pindu, mida katavad pintslid, kriidid, pliiatsid, grafiidipuru, maalriteibiribad, molbert, paberid, akvarellid, guašid, pastellid, pinalid, veel pintsleid ja plastiliin.
Mõnikord ma saan aru lausest art is everywhere.

Ma olen alati mõelnud, et mul on hästi vähe asju. Et ma olen inimene, kellel pole palju asju vaja. Selle tulemusena on mul tekkinud suur vajalike asjade defitsiit, ent samas pole vist olemas vidinat, mida mul poleks. Ja mul tõesti pole rohkem ruumi, igal pool on raamatud. Kui nad enam riiulitesse ei mahtunud, hakkasin neid kuhjama aknalaudadele ja niisama laudadele. Nüüd nad on mind üle võtnud. Ja raamaturiiuli peal on tundmatu numbrimärk mingilt autolt, mille leidsin Kalamajas korterit üürides.

Ja siis on veel aknalaud, loomulikult. Kuhu ma olen korjanud võimalikult palju träni, näiteks veinipudeleid, kassi skulptuuri, maalingutega karbikesi Peterburist, õigeusu kiriku viirukitükid, merikarbid Mustast merest, üks trilobiit, mille leidsin Pakril matkates (ja teo kivistis), mingi jaanalinnu sulgedest tolmuhari, mille tõi Mari, veel mingit kahtlast manti (näiteks Aafrika kuju naisest) ja loomulikult raamatud. Ma mäletan, kui siia kolisin, esimene asi, mida tahtsin steriilsesse tuppa, olid kardinad.
Kardinad jäidki ostmata, nende asemel varjab aknaid erkpunane helkiv organza, läbipaistev riie, ja õrnalt on näha ka aknale kleebitud röntgenpilti minu küünarnukist. Siis, kui uisutades käe liigesest välja kukkusin ning mõtlesin, et hea idee on see ise tagasi lükata.
Pärast seda uisutasin edasi :)

Mul on köök ka. Või noh, kööginurk, pigem. Kus on pliit (mille külge ükskord plastmassist hakklihakarbi sulatasin) ja külmkapp. Külmkapi küljes on üks magnet miniatuurse veinipudeliga ning teine Hella Hundi oma, mille tagaküljel on pudeliavaja. Mari tõi tervisliku eluviisi propageerimiseks Alma piima magneti ka.
Õhupuhasti aka kubu peal on mul küüslaugud ja sibulad, mis raskendab tunduvalt ligipääsu nende taga asuvasse kappi. Võileivagrill on ka, sellega saab krõpssaia teha.

Lühidalt kokku võttes on mul hästi pisike kodu, kus on hästi palju igasugust kraami ja veel rohkem raamatuid ja lugematul hulgal pintsleid ja pliiatseid. Ja üks molbert.
Aga mitte see ei tee kodust kodu.

Kodust teeb kodu see hetk, kui sa pärast hästi pikka päeva sinna jõuad, viskad korra voodile pikali, siis teed mingit sürreaalset sööki oma praktiliselt olematu pliidi ees (ja iga söögi sisse käib estragon), ja vaatad kedagi, kes sinuga seal koos on.
Sellepärast et tegelikult, tegelikult ikkagi home is where your heart is.

Ükskõik, kui banaalselt see ka ei kõlaks.

2009-03-31T02:13:00.002+03:00

üritan üldiselt (vähemasti selles blogis) poliitilistel teemadel sõna väga mitte võtta; üritus võib mõnikord kergelt kõikuda, ent täna pean selle mõtte üldse maha matma; nimelt on viimasel ajal minu tähelepanu köitnud nii mõnigi asjaolu, mille üle tuleks veidi arutleda.

Pärast mõnigat kõhklust jätan H. Simmi mõtiskelust küll välja, tema teema on palju komplekssem , kui võimaldab bittide ja baitide jada. Eriti praegusel kellaajal.
Küll aga mainiksin ma ära keskerakondliku linnavõimu "vaba ühiskonna" teemalise ristisõja haripunkti, Pühasse Linna jõudmise, ehk siis Innole ja Irjale (sõnavabaduse kaitsjad, meediaparandajad, aususe rüütlid või lihtsalt natuke rumalad isendid) linna reservfondist suure hulga raha (200 000 eek) eraldamise vaba ühiskonna teemalise raamatu üllitamiseks, rõhuga Vladimir Panovi juhtumile 2003ndal aastal.
Eelnes loomulikult vaba ühiskonna päeva kuulutamine ning Peeter Võsale 400 000 viskamine dokfilmi tegemiseks (iseenesest tubli samm, Võsa ju ometigi populaarseima telesaate juht). Kõik oleks justkui tore ja hea, üks tubli ja eeskujulik linn propageerib vaba ühiskonna aluseid ning põhimõtteid.
Selgusetuks jääb ainult, mis seos on ettevõtmis(t)el vaba ühiskonnaga.

Alustagem sellest, et ühte konkreetset aastatetagust juhtumit, mis kuulub KaPo teemasse (ehk siis peab olema suhteliselt põhjendatud, uuritud jne ja seda riigi, mitte Keskerakonna või Tallinna linna poolt), ei saa siduda ühetähenduslikult "vaba ühiskonna" mõistega (rääkimata sellest, et "vaba ühiskond" iseenesest on tähenduseta demagoogiline fraas). Õnneks avaldas Panov ka ise tema juhtumi poliitilise ärakasutamise vastu protesti; sellegipoolest ma juhtumil konkreetsel ei peatuks, see on hoopis teine teema. Pigem sõnastaks ma täpselt, mis mind häirib

- temaatika, mis peaks olema apoliitiline, ühtne ning sõltumatu, tugev seotus ühe erakonnaga (Keskerakond)

- ebaselged (või vastupidi, liig selged) motiivid teema alustamisel ning läbiviimisel (vaba ühiskond? mida see endast kujutab? milleks sooviti sellist teemat alustada just nüüd? mis alustel valiti läbiviijad? jne, jne. Asjal on juures paratamatu propaganda hõng)

- ebaselged (või kallutatud) eesmärgid, see punkt ei vaja isegi selgitusi.

- arusaamatu ikoonivalik temaatika teadvustamisel - kui Peeter Võsa on veel natuke arusaadav oma suure populaarsuse tõttu (mis siiski on väga vale kriteerium tõsise teema kajastamisel, kui loodetakse saada ka veidi mügarlikuma ajukoorega inimeste heakskiitu asjale), jääb täiesti selgusetuks, kuidas Tähismaad, kes esindavad kõike, mis meie riigis ja ühiskonnas valesti on, saavad kirjutada raamatu vabast ühiskonnast. Veel arusaamatum on küsimus, miks just need inimesed ning millistel alustel nad valiti? Projekt, mis peaks promoma ühiskonna läbipaistvust, ausust, selgust, peaks ka oma korraldusliku poole pealt sellega hiilgama.
Eriliselt kummastav on säärane valik, kui lugeda Tähismaade "blogi", mis on sõnavabaduse mõnitamine ja kuri ärakasutamine, kõige räigem vorm "jokk"ist. Rääkimata nende vaadetest Eesti meedia ja riigi ohvritele - Galojan, Sirõk, Eenmaa, Pronksiööl vahistatud inimesed.
Eriliselt meeldis mulle Savisaare sõnavõtt pressikonverentsil, kus nimetas Innot ja Irjat ajakirjanikeks. Nimetada neid ajakirjanikeks on tore, ent peab arvestama sellega, et tõenäoliselt pole olemas mitte ühtegi ajakirjanduse eetikakoodeksi (või üleüldse kõikide eetikakoodeksite) reeglit, mida nad rikkunud poleks. Või siis lihtsalt elementaarset viisakust. Anda neile ainuisikuline võimalus kajastada "vaba ühiskonna" toimimist või põhimõtteid, on sama, mis lasta laamal Bordeaux' veinide arvustusi kirjutada.
Ehk siis mitte väga jätkusuutlik.

Igatahes, jään huviga ootama saaga järgmist osa.

Tänase mõtiskelu lõpetaksin hea meelega veidi Noam Chomskylikult, ühe mõtteteraga (Shaw, kui ma ei eksi):

Demokraatia on see, kui ebakompetente enamus valib korrumpeerunud vähemuse.

Ning tegelikult klaariksin veel ühe asja ära - viimase aja jooksul kuidagi liiga tihti olen kuulnud, et mu maailm on must-valge, et ma võtan asju liiga kategooriliselt, või et musta ja valge vahel on halle toone ka.
Ma üldiselt selle vastu ei vaidle, mõne inimese maailmas on kogunisti värvid (küll mitte nii palju, kui putlastel ja muidu kõrgematel olenditel).
Maailmas on (ütleme) 7 miljardit inimest. Ma pakun, et päris mitmed neist on suutelised eraldama igasugu põnevaid toone, olema üleüldse väga mõistvad diskuteerivad ning üleüldse, analoogsed.
Mina, seevastu, uue ajastu laps, olen läbinisti digitaalne. Tuli ka põleb või ei põle, on/off, 0 või 1.
Must või valge. Nii lihtsalt on, selline ma olen. Mulle ei meeldi poolkõvad asjad, mage toit ja leige vesi.

Mingi teine vend leidis seda juba sajandeid tagasi: põhiküsimus on vaid selles, kas on või ei ole.

2009-03-30T02:05:00.000+03:00

Olenemata mõtteist, mis vihjavad tõigale, et ülikool on Mivina nuudlite, Selveri pelmode, vedela teravilja ja segamini peopesale mahtuvate tubade aeg, julgeks ma...
Ei, ma siiski nõustun.
Täiesti ajatu aeg, ilma kuupäevade ja kellaaegadeta. Hästi paljude inimestega, kellega kolme paiku Undergroundis koos nii mõndagi läbi elatud, et nende nimed hommikuks unustada. Väga väheste inimestega, kellega koos nii mõndagi läbi elatud, et nende nimesid alati mäletada.
Veel pole esimenegi aasta üheksast läbi, kui juba on alus pandud paljule olulisele. Mida küll ülejäänud kaheksa toovad?

***

inimestevahelised suhted on kummalised. Neil kõigil on motiivid, samamoodi nagu inimestel endil, nad kõik on eesmärgipõhised.
Välja arvatud tõeline sõprus ja tõeline armastus, aga enamasti on need tunded, mitte suhted.
Eriti halb variant on Ainult Eesmärgipärane suhe; näiteks olla kellegagi koos ainult koosolemise pärast, mitte selle inimese pärast; eesmärgiks on õnnetunne kellegagi koos ärkamisest, koos süüa tegemisest või väljaskäimisest või käest kinni hoidmisest. Siis on midagi valesti nii suhte ajal kui ka pärast seda - sest asi ei toimu tingimusteta. See on rohkem nagu rendileping - ma üürin sinu tundeid, annan sulle vastu enda omi, meil mõlemal on koht, kus hinge puhata, aga miski pole päris Oma. Tõelist armastust ei saa aga osta, müüa ega vahetada; teda on ainult Üks, ja on nagu non-ref lennupilet - vahetada ei saa ei nime ega kuupäeva. Ega iste numbrit. Ega sihtkohta. Ta on ja jääb täpselt selliseks, nagu siis, kui sa ta said. Ta ei muutu, sa ei saa temast lahti öelda, ta on alatine, tingimusteta ning mõnikord saad toredaid boonuseid nagu complimentary šokolaad või seks lennukis.

Tavaliselt inimesed kardavad tõelisi asju. Tõelised asjad on liiga ausad ja liiga läbinähtavad, neid ei saa petta ja nemad ei peta sind - seetõttu kaob ära võimalus kaheks rolliks, mis nii elementaarsed - kas pahalane või ohver. Siia alla käib ka kõik muu, mitte ainult tunded. Kõige lollikindlam viis midagi varjata on see täiesti ausalt ära rääkida. Selle asemel, et üritada oma sepitsusi varjata, tuleb tuua kõik avalikkuse ette; lühikese aja möödudes tekib üldarvamus, et tegemist on vandenõuga, täieliku lollusega või mõne muu valega. Aga mitte tõega - tõde pole teadagi olemas.

Huvitav on vaadata, kuidas kõik kõiki ja kõike kardavad; kõik ärimehed petavad, kõik valitsused on kurjad, kõik mehed on sead, kõik pimedad tänavad on vägistajaid täis, kõik vanglast vabanenud on retsidiivid, kõik õunad on mürgitatud ja võileib kukub alati võine pool all.
Julgen end pidada suhteliselt küüniliseks inimeseks - ent küünilisus ei tähenda negatiivset suhtumist. Samamoodi nagu skepsis ei tähenda vastandumist. Need võimaldavad näha mündi mõlemat poolt, analüüsida, mis antud olukorras kõikide poolte kasutegur on, millised on motiivid ja mõnikord lihtsalt mõni kuri kommentaar maha panna, et inimesed ikka usuksid minu karmi ja kalki meelt. Sest nemad ei tea, et õhtuti ma ajan kogu köögi jahu täis, kaotan pintsleid voodi alla ja teen kiunuvat häält, kui Uku mulle võikut ei too.

Ma arvan, et selline välispind on efektiivsem minu plaanis maailm vallutada.

2009-03-19T02:29:00.004+02:00

kuigi ööst saab kohe hommik ning homseks Pulleritsuks vaja terve küljendus vormistada, pääsevad millegipärast mõtted alati valla siis, kui seda kõige vähem vaja oleks.
Pealegi mina kui the Queen of procrastination võin julgelt vähemalt kolm tundi veel oodata, et midagi tegema hakata. Kuigi esialgne plaan on olemas - veetsin 3 ja pool tundi pangakaardiga joonestades ning kalligraafiapliiatsiga pealkirju maalides, mõeldes täpselt küljendusreeglite ning inimpsühholoogia peale. Viimaks möönis Uku mulle sõbralikult tõika, et töö tuli esitada ühe, mitte kahe A4 peal. Pettumus oli suur, hakkasime hoopis Monopoly mängima.
Pole vist vaja mainidagi, et ma tegin nii Mari kui Uku tühjaks, tuimalt. Ehk alguses isegi mitte niiväga, ent kui Uku minu hotelliga Vine Streetile sattus, ootas teda ees pankrot. Less is not more.

Olen Delfit refreshinud sagedusega 14 korda minutis, sest parem on vaadata, ega maailmas midagi uut ei juhtu, kui teha, mida vaja; olen käinud külmkapi juures, et sealt võtta üks kohuke, siis süüa otse pannilt kolm makaroni, siis vaadata, kas meil piima on, veenduda, et on, ja tagasi minna, siis võtta killuke juustu, siis vaadata uuesti piima, et veenduda, et see pole kolm nädalat vana.
Miks on nii raske asju lihtsalt ära teha?
Artikli poole, mis meil lugeda on, ei julge ma üldse vaadata. Kui ma veel kunagi pärast seda kursust pean lugema kohutavat nutulaulu teemal "kõik maailma ajalehed surevad välja", siis pean kedagi lööma. Ma arvan, et minust saaks Ameerikas järgmine Pulitzer, puhtalt seetõttu, et lööksin neid kõiki oma optimismiga. Sest ajalehed ei sure välja. Samas, ameeriklased pole kunagi eriti kirkad kriidid karbis olnud (C.H.A.N.G.E.), niiet midagi erilist polnudki siit loota.

Eile öösel mõtlesin pikalt (jälle) Ameerika ja Euroopa ühiskondade paratamatu erinevuse peale, ja kui õnnetult see USA-s toimib; on selge, et Euroopas on palju nö kirjutamata seadusi, mis on meisse jäänud traditsionaalsete käitumismustrite ja usu tõttu (kristlik maailmapilt). Seadused reguleerivad maailma, ent keegi ei pea neid tundma ega pähe õppima, et olla seaduskuulelik kodanik.

Uues Maailmas on aga lubatud kõik, mis pole keelatud. Seetõttu tulebki välja anda mitmeid naeruväärseid seadusi ning seetõttu toimub seal ka tobedaid kuritöid. Neil puudub sisemine moraalitunnetus, kuna ei eksisteeri mingit "Ameerika kultuuriruumi", seal on kas Melting Pot või Salad Bowl ja mõlemad variandid on ühteviisi halvad nii mõjuvõimsa riigi toimimiseks. Kuigi Euroopa hakkab vaikselt ära keerama, nagu vana õlitamata masin, mis püsib ainult sellepärast, et ta muud ei oska.

Ülevalpool on rahvastiku vananemine eriti suureks probleemiks saanud; ma ei ole kunagi mitte ühtegi pidi heaoluühiskonda toetanud ning loodan, et ta saab oma esimesed vitsad varsti (tegelikult USA sai nad juba aastakümneid tagasi ja võttis sealt ka õppust, ka Rootsi sai finantskriisiga väikese õppetunni). Veel ebatoimivamat ühiskonnavormi annab välja mõelda (olgu, kommunism, ent ega heaoluühiskond sealt kaugel pole). Kui toetada nõrku, väeteid, haigeid, vanu ja võimetuid, tähendab see nende esiletõstmist ning nõrkuse muutmist kasulikuks. Kui inimesele on kasulikum olla töötu või haige, kui töötada, valib ta kasulikuma variandi. Tegelikus elus on loomulikult palju inimesi, kes ausalt edasi töötavad, ent riigilüpsjaid on isegi Eestis, kus toetused tegelikult naeruväärsed. Riikides nagu Taani, Norra või Rootsi on ääretult palju neid, kes mõne suure toetuse ning väljamõeldud hälbe luti otsas mõnusalt ära elavad.

Riik/ühiskond on täpselt nii tugev, kui tema võime bikollateraalseks tasakaaluks. Need, kes annavad, saavad; need, kes saavad, annavad. Kui eeldada, et ainult need, "kellel on rohkem", peavad pidevalt andma ja aitama, siis toimib siin väga suur ebavõrdsus.
Vaatame lihtsat probleemi - astmelist tulumaksu. Ütleme, et riigi praegune tulumaks on 20%, tulumaksu astmeliseks muutumisel maksab vaesem pere 17% ning rikkam pere 33% tulumaksu. See tähendab seda, et rikkama kaotus on kordades suurem, kui vaese võit.
Mingisuguses jänkudega muinasjutumaailmas on see loomulikult tore - kurjadelt-pahadelt rikastelt onudelt võetakse nende röövitud ja varastatud saak ära ning jaotatakse kõikide vaeste vahel. Tõde on aga see, et kelleltki, kes on elus hästi hakkama saanud, võetakse ära rohkem, kui elus mitte nii hästi hakkama saanule antakse.
Kohe tuleb humanistide kari oma "aga töötu üksikema viie lapsega... aga kuripaha ärimees, kes on ainult pettuse ja valega endale varanduse kokku ajanud..."

Kui eeldada, et see edukamate punt on ainult petturid ja valetajad, tuleb eeldada seda ka nõrgemate puhul. Tuleb eeldada, et paljud neist lihtsalt kasutavad oma olukorda ära. Kui eeldada, et ühed on halvad ja teised head, oleme tagasi jõudnud keskikka või mentaliteeti, mis toimis kindlasti, ent enne renessanssi.

Põhjamaade puhul tuleb kindlasti meelde tuletada fakti, et neil tõesti on raha, mida kulutada, ning miks mitte teha seda vaeste aitamiseks?
Esiteks ei jätku raha piisavalt; toetatavad inimgrupid üldjuhul ei paljune, rahvastik vananeb ning neid inimesi, kes suudaksid teiste eest maksta, jääb aina vähemaks.

Pisut statistikat USA-st 20 aastat tagasi. Kujutage ette, milline võib olukord olla praegu.

USA eelarvest kulutatav protsent aastal 1991:
eakatele 30%
haridusele 2%

Tööjõuliste inimeste arv ülalpeetavate (sotsiaaltoetustest elavate) kohta:

1949: 13
1990: 3,4
2030: 1,9

Ühiskond saab toimida julgustades edu, toetades tugevaid ning aidates neid, kellel abi on vaja, ent mitte äraelamiseks, vaid ühiskonnas hästi hakkamasaamiseks. Juba banaalsuseni on korrutatud vanasõna: ära anna näljasele kala, anna talle õng. Ja see on kõige õigem fraas - tänapäeva inimestel on mingisugune indulgentsi vajadus, annetades kuus 5 dollarit suvalise Aafrika lapse toetamiseks (palju tõenäolisemalt mõne sotsiaaltöötaja suitsupaki katteks) saame me justkui paremateks inimesteks; inimestel pole vajadus aidata mitte selleks, et aidata, vaid selleks, et tunda ennast parematena.
Kui ei eksisteeriks haledaid, ei eksisteeriks ka halastust, seda, mida propageerivad kõik "armastuse saadikud", alates Ema Teresast lõpetades Gandhiga. Guess what, nii ei saa. See on üks kahest elementaarsest inimese valitsemise reeglist:

pane ta tundma süüd
kaota ära ta Mina

Meie moraalisüsteem on selles vallas kõige paremini toimiv; esiteks propageeritakse altruismi ning luuakse "isekusele" ümber meeletu negatiivsus. Mis on halba endale hea tegemises? Enese valimises üle teiste? Igal inimesel peaks olema vabadus teha seda, mida ta soovib, ilma teisi riivamata. Ent ei, me peame elama teiste jaoks, vastasel juhul oleme halvad.
See on esimene samm - kaotada ära inimese Mina. Ta püüab anda endast kõik Teistele, ta kaotab ära iseenese soovid ja eesmärgid, kõik, mida ta teeb, on suunatud Teistele.

Seejärel ta mõistab, et tal on ikkagi Tahtmine. Et ta Tahab midagi, et temas tekib mingisugune "isekas" soov. See paneb teda tundma halvasti, kuna endale ei tohi midagi head soovida, vaid teistele.
See omakorda paneb teda tundma süüd - tema ei saa olla hea inimene, tema ei saa kunagi nii puhtaks ja õilsaks ja teistele elavaks. Tema ei saa kunagi olla võrdne Suure Juhiga, olgu see siis Gandhi või Teresa või mõni kuri vunts.
Inimesi on nii lihtne vallutada.
Ma ei saa aru, miks keegi seda ei mõista.

Ühiskonnas, kus haletsemist peetakse vooruseks, on midagi tõeliselt viltu.

2009-03-16T00:52:00.008+02:00

suures tuhinas olen puha unustanud mainida, et meil on nüüd beebid. Alguses oli lausa 20 tükki, aga nüüd on natuke vähem alles jäänud. Gupidest räägin, muidugi. Ütleks, et neid on umbes 10 praegu. Tunduvad olevat ema eeskujul albiinod, ent las kasvavad veidi suuremaks, küll siis näeb, missugused tegelikult välja näevad.
Itaaliast olen igatahes väga vaimustunud hetkel, ja me pole sinna veel jõudnudki. Esialgne plaan hõlmab Roomat, Firenzet, Bolognat ja Veneetsiat, ent tõenäoliselt külastame ka Napolit. Veneetsias on üks ööbimiskoht juba olemas, üks Massimo, tõeline itaallane, kes tegeleb maadlusega. Lubas Ukule maadluspartneri otsida. Väga lahe. Ootan huviga. Kuna me peame päris palju mööda Itaaliat seiklema, vaatasin täna ka rongiaegu ja -hindu. Kõige lahedam variant on see, mis läheb laupäevasel päeval pool viis hommikul Firenzest Veneetsiasse. Ta jõuab Bolognasse mingi hetk ja seal saab 2h ringi vaadata, enne kui Veneetsiasse jõuame. Lahe.

Olen viimasel ajal palju Calvin & Hobbesi lugenud, see on... sheer. Mulle meeldib see küünilisus, mis on peidetud lapseliku naiivsuse taha. Ja ma ikkagi ei saa üle mõnest ehedamast...

Näiteks.

Kolmapäeval on Jüri loeng äikesest, Botaanikaaias. Ma juba tean ette, et see on huvitav, me oleme sel teemal ka varem rääkinud, mõtlen ainult, mida ta seal täpselt räägib. Minuarust on natuke palju nimetada asa "äikeseteooriaks", kuna ta tegelikult ju ei väida midagi (või ei lükka ümber), ent igatahes ei tea ma kedagi teist, kes teemal paremini räägiks.

Jätkates kalateemal, mul käib siin tõeline zoosemiootiline praktikum. Beebide grupp on jagunenud kaheks - ühed on need, kes ujuvad hästi pinna ligi, teised nuusivad kive põhjas. Mitte ühtegi, kes ujuks keskel. Suudaks ma neid eristada ka, saaks vaadata, kas nad ka erinevalt kasvavad.
Oo, ning kalad pole enam ainsad loomad mu elus. Sain valmis ka oma pärlikrokodilli

ning plaan on neid veel teha. Kui kellelgi on soovi endale ükskõik mis värvi krokot-gekot saada, andke aga teada.
Mis tuletab mulle meelde, et peaks footbagi valmis heegeldama. Saaks Narva 89-sse mängima minna.

2009-03-14T22:02:00.004+02:00

elu on ikka seiklus. Täna aitasime Ukuga Taavil teksaseid ja jalatseid osta. Natuke aega hiljem omandasime Calvin & Hobbesi complete issue ja guašid, millega siis praegu plätserdame. Ma plätserdaks hetkel ka, aga minu meistriteos on veidi märg.
Nende kahe asja vahepeal otsustasime Rooma sõita. Õigemini ostsin piletid ära ja Ukul polnud muud võimalust, kui sama teha. Ma tean, et rolleriga saab sõita ka Eestis, aga Roomas tundub see kuidagi kordi stiilsem.
Kui piletid ostetud ning asi selge - me läheme Rooma - tuli meelde, et Itaalias on ka teisi linnu. Ning tüüpilise noore idealistina (ja null-eelarvega, kogu meie raha läks piletite peale) peame plaani külastada ka Napolit ja Veneetsiat, tee peal läbi hüpata Firenzest.
Kas ma juba mainisin, et me sõidame Rooma? Impulsiivsus on alati tore, aga ma mõtlen, kas hommikul üles ärgates tundub see sama hea ideena. Kuigi Colosseumi tahaks ikkagi näha ja Veneetsiat, enne kui ta upub. Pealegi minu "101 things before death" listis on Roomas välikohvikus kohvi joomine kohal nr 19. Igatahes olen vägagi elevil, väljasõit on 27ndal aprillil ning tagasi oleme 7ndal mail. Ehk siis on meil (loodetavasti) piisavalt aega Itaaliat avastada. Manolo Blahnikuid, mida seal kanda, mul kahjuks pole, ent vähemasti saan plätudega paavsti ees paterdada.

Mulle meeldib see idee väga - suvine Pariisi-variant kukkus ära, Londonisse sügisel ka ei jõudnud. Seekord, nii kui mõte tuli, ostsin piletid ära ning mõne nädala pärast on sõit.
Peaks hakkama itaalia keelt õppima? Linguine.

2009-03-08T12:02:00.004+02:00

Vabadel ja vallalistel on lihtne. Nad söövad täpselt seda, mida tahavad, kannavad täpselt seda, mis neile meeldib, ärkavad ja uinuvad täpselt siis, kui tahavad ning ei anna kellelegi mitte millegi eest vastust. Nad võivad jõuda koju kell kuus hommikul, kui kodutee ununeb; nad võivad kodus kogu aeg alasti ringi tilbendada; nad ei pea tegema plaane, otsuseid või kompromisse. Nad on stiilsed ja lahedad ja näksivad oma IKEA-korteris moetoite, oodates, kuni nende lahedad sõbrad külla tulevad, et nad saaks juua lõpututes kogustes lahedaid jooke, teha lahedat nalja ja lõpuks diivani all magama jääda. Vabatahtlikult, mitte kellegi sunnil.

See on hämmastav, kuidas püsisuhtes inimene muutub sõjakaks laiskloomaks, kelle elu koosneb plaanidest, igavatest söökidest ja võõrastavatest sõpradest. Justkui nad hoiaksid viirusest eemale. Esiteks kogu see meeletu otsustamine. Vanasti oli lihtne, sa lihtsalt tegid kõike, mida tahtsid, ja keegi ei küsinud miks. Nüüd pead sa läbi rääkima. Suhtes olles hakkad sa palju-palju oma häälepaelu harjutama, ja mitte ainult suurtes küsimustes nagu "kas me kolime majja või korterisse?". Kõige pisemad detailid, näiteks "kas ma teen munavõileiva koos vorstiga?" saavad hiigelsuurte diskussioonide aluseks. Kas me läheme poodi hiljem või praegu? Kas me läheme magama või sa loed veel raamatut? Kui sa lugema hakkad, siis mina tegelen arvutiga. Ah et siis ei saa sina magama minna?
Kõige suuremaid diskussioone põhjustab aga alati, eranditult, toit. See on müstiline, kuidas muidu nii igapäevane asi omandab suhtes olles täiesti uue dimensiooni. Enam ei ole küsimus selles, kas võtta sixpack või pudel; enam pole küsimus ühes või kahes krõpsupakis või mõnes muus mõttetus snäkis, mida õhtuks filmi kõrvale võtta. Nüüd on küsimus täiesti printsipiaalne. Mida õhtul süüa? Selle küsimuse kõrval kahvatuvad kõik muud maailma küsimused, jääb vaid see üks ning supermarketis veedetud õnnetu kolmveerandtund, kui kaks segaduses inimest üritavad peas läbi kedrata kõik söögid, mida nad titeeast peale maitsnud on, et lõpuks ikkagi paar pakki külmutatud pelmeene kärusse visata.
Pelmeenidega on lihtne. Sa paned nad pannile ja nad saavad põhimõtteliselt ise valmis, ainus asi, mille üle vaielda, on see, kes nad pannile lükkab. Teiste toitudega on palju keerulisem ning tavaliselt nad nõuavad sõjaplaani. Praetud kartulid, näiteks. Kui sina koorid, siis mina pesen nõusid. Kuigi tegelikult oleks parem, et mina koorin ja sina koristad samal ajal pliidi ära, siis kui mina pärast praen, saad sina nõusid pesta. Või tehakse hoopis combo, niiet mõlemad koorivad ja pärast üks peseb ja teine praeb. Kuigi tavaliselt lõpeb see ikkagi niimoodi, et üks praeb. Ja teine... Teeb midagi. Ja muidugi, sool. Sool on üks neist asjadest, mis paaride puhul peab alati pöördvõrdeline olema. Ehk siis kui mina panen soola... Tunde järgi, siis Ukul on mingisugune missioon enne aastat 2012 kõik maailma sool meie toitude peale valada. Ja kui ma siis mõnikord otsustan teda selles abistada ja panen ka soola kaks korda rohkem, kui tavaliselt, moondub õhtusöök pisaraid väljakutsuvaks katsumuseks põleva suuga. Ja ma saan pärast mossitada ka, et minu armastusega tehtud söök kellelegi ei maitse. Kuigi tegelikult asi nii hull pole.

Ja siis on muidugi Need Õhtud. Nagu eilne. Kus lahe ja kergelt sarkastiline noor inimene on muutunud lohvakates pükstes ja lääbakil juustega loiberdiseks, kes torkab kanakoibi ahju ja veedab oma õhtu vaadates Halba Televisiooni, et vaid aeg-ajalt püsti tõusta. Näiteks siis, kui riisi on juurde vaja. Eile oli muidugi Halva Televisiooni kulminatsioonõhtu, kus Eesti poplaulude hulgast valiti see kõikse lahedam välja. Vahepeal olli tore vaadata, kuidas vanadel kursavendadel Otsast läinud on, aga üldiselt oli kogu see üritus ikka väga halb. Välja arvatud väike Kõrvits, FHMi peatoimetaja, minu süda kuulub jäägitult talle (ole vait, Tarlap). Nii tore oli istuda oma armastatuga teleka ees ja süüdimatult viriseda kõige üle, mis ette jäi - et Laural oli kole kleit, et Ithaka Maria ei oska laulda (juba kümme aastat ei oska) ja et Rolf Juniori nimi tuleb tal püksist. Eriliselt tore oli muidugi variant, et vahelood olid paremad, kui võistluslood. Näiteks PopIdiot. Või Vägilased. Mutated Forms on muidugi lege, kahju ainult, et seekord voxiga oli.
Ja siis kui söödud ja halb televisioon vaadatud, tuleb magama minna. Hästi tore on muidugi armastatud inimesega koos magada, ainult et kõike on kaks korda rohkem kui peaks. Käsi näiteks. Sest kui magada näoga üksteise vastas, siis üks käsi ei mahu ära. Minu oma, tavaliselt. Ja kui magada nii, et Uku on näoga minu selja vastas, ei mahu tema käsi ära. Ja muidugi on võimalik ka kuidagi sõlmuda, niiet meie mõlema käed ja jalad on üksteise ümber, aga siis juhtub mingi hetk lämbumine, mis pole ka oluliselt tervislik. Üleüldse on minul üldjuhul külm ja Ukul hästi palav. Mis tekitab veel rohkem ebamugavusi. Ja minul, vanal vähkrejal, on sissekodeeritud vajadus tekki varastada. Nii et ma sõlmin unes teki enda ümber, tõmban kuskile kerra ja surun Uku nurka, kus ta hommikuni poolunes võdiseb.

Hommikud on veel lahedamad. Sest et mitte kunagi ei ärka kaks inimest ühel ajal. Kui üks ärkab varem, peab ta taluma teise inimese norskamist, üritama tekki enda valdusesse tagasi saada, võitlema meeletu igavusega ning proovima oma väljasurnud jäsemetele uuesti elu sisse puhuda. Kui umbes pool tundi on möödunud ning sa alla annad ja otsustad läpaka lahti teha/raamatut lugeda, olles siiski kohusetundlikult teise kõrval, teeb see just siis silmad lahti, kurva näo pähe ning tujutseb vähemalt järgmised 40 minutit.

Niiet tegelikult on suhtes inimese elu kordi keerulisem, kui vallalise oma. Miks me siis otsustame kellegi enda eksistentsi kaasata? Ja miks mitte veeta temaga lihtsalt, ütleme, nädalas üks tund? Miks me eeldame, et veedame kellegagi järgmised viis, kümme, viiskümmend aastat? See on üks suhteliselt intrigeeriv küsimus. Ehk on asi selles partnerlustundes, justkui astuksite teie kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu. Mõnes mõttes see ju ongi nii, te jagate üksteise nilbemaid saladusi ja näete üksteist kõigis olukordades. Tema on ainus, kes teab, milline sa tegelikult oled. Ja ta ei taha ära joosta. Mis on lahe, tegelikult.

Vabadel ja vallalistel on lihtne, seda küll. Aga kaks pead on ikka kaks pead.

2009-02-28T09:44:00.004+02:00

juba viimased paar päeva on väljas olnud hilistalvine-varakevadine aeg, kus kumbki aastaaeg ei domineeri; päike ei paista, linnud ei laula, sula pole päris sula, vaid lihtsalt mingisugune märg ja lörtsine lögastumine, mis muudab terve linna ligaseks, pruunikaks ning lirtsuvaks. Täna hommikul ärkasime kell kaheksa ning avastasime, et öösel on maha sadanud pool meetrit lund. Eesti ilmad on tõsipoolest veidrad.

Veel veidram on Eesti meediailm. Teisipäeval oli tervel Eestil võimalus teleka ees onada, kuulsate onude ja tädide frakke ja kleite maha tehes, viina juues ja saunas käies. Mõni mõtles ehk juba siis, mida Lass vastuvõtul tegi (ja kas ta on La Perla uus pesumodell), aga minul kihvatas alles siis, kui kuulasin intervjuud, mida DelfiTV Lassiga tegi.

Esiteks, Lass on meediatoode, täpselt samamoodi nagu Vändra-Aveli või Niki või kunagine Push Upi Margot. Ta on ilmatüdrukust peale pingutanud endal juuksed peast, et meedia tähelepanu saada ning kuidagi intriigide keerisesse pugeda. Nüüd aga, kui ta on purdest mööda astunud ja ennast enamiku silmis kollase ajakirjanduse tolaks teinud, on äkki meedia süüdi selles, et teda materdab. Intervjuus ei olnud mitte ühtegi uudset või tõsist mõtet - selge see, et Eesti meedia on sügavalt kollase poole kaldunud; selge see, et palju esineb "rämps"-uudiseid, et väga palju uudiseid on lihtsalt vale spekulatsioon (kes magab kellega, kes käis kellega reisil). Kelle kohta need uudised aga käivad? Inimeste, kes on ise end meedia orbiiti toonud, need, kelle kuulsus ainult sellel põhinebki. Võib-olla Lass loodab, et kui ta nüüd meediale aru pähe paneb, muutub ta kuidagi õilsamaks (õnnetu sõdalane? wtf?). Kurb, et ta ei mõista, et kui ta kaotab "sellised" uudised ära, kaob ka Liis Lass.
Teiseks, kes on Liis ütlemaks, mis Eesti meedial viga on? Marju Lauristin ütles juba kümnend tagasi, et Eesti ajakirjandus kolletab nagu Rakvere raibe. Ja keegi ei pinisenud. Sest et tal on natuke ka õigust sellised statemente teha. Kui Liis Lass tuleb onjutama sellest, kui kuripaha on Eesti meedia, millest ta räägib? Kontentanalüüs? Faktoranalüüs? Küsitlused? Või hoopis osalusvaatlus? Temasugused teevadki meedia selliseks ta on - Avelite, Nikide ja Olgade mängumaaks.
Kolmandaks, kui ta tahab teha tõsist ajakirjandust, siis... Kas Lass24 on tõsine ajakirjandus? Ta kirjutas ka Meestekasse kolumni, mis samamoodi ei hiilanud kirjakeele kasutamise või grammatikaga; nüüd avas ta terve portaali. Loomulikult, meelelahutusena on see hea, mitte nii hea, kui elu24, ent siiski. Ajakirjandus? Või arvamusleht? Kindlasti mitte.
Kui paar päeva tagasi vaatasin, et milline see Lassi portaal siis on, mis ei kannata tänapäeva meedia kollasust, laimu, sõnapeksu ja korruptsiooni, siis mida pidin nägema? Esilehe esimene uudis oli Lauri Laasist, teatavasti tema kaaslasest presidendiballil. Samuti propageeriti seal narkootikumide kasutamist (ning kui see polnud propageerimine, oli see pealkirjaga eksitamine). Lass rääkis sellest, kuidas tema ja tema kaaslased on kolmas võim (kallis Liis, meedia on siiski neljas võim) ning esimene tsiteeritav blogi oli Tähismaade oma, Eesti kõige õelam, valelikum ning laimavam blogi. Kuhu jääb kvaliteetajakirjandus, mida neiu nii tugevalt propageerib?
Ehk ta mõtles, et teeb toreda PR-triki. Äkki ta peaks Aune Pastile helistama, nõu küsima.

Eile oli Delfis huvitav seik. Teatavasti töötavad portaalid klikkide arvu tõstmiseks. Eile oli esiletõstetud uudis "Töötus on 7%". Mitu tundi oli see suhteliselt tähelepanuta, mõni kommentaar vast oli. Viimaks vahetati pealkiri ära - "Eestis on juba 46 500 töötut!" ning paari minutiga tuli 33 kommentaari. Lahe trikk, mulle meeldis. Paanika külvamine on kuidagi tavaliseks saanud, ootan midagi uut.

Palju õnne, Eesti Vabariik!

2009-02-26T00:04:00.002+02:00

viimasel ajal olen palju mõelnud eestluse kui nähtuse üle; seda eelkõige "laulva revolutsiooni laste" kontekstis, ent ka vanemate hulgas esineva patriotismi mõistes.
Mõttetu on vaielda meie eksistentsi üle; kas me oleme siis vapper võitlusrahvas, kes 800 aastat erinevate võimudega rinda pistes lõpuks vabaduse saavutasid, või kama lürpiv ja lehmi lüpsev orjarahvas, kelle alles rootslased oma ülikooli ja saksad hapukapsaga tsiviliseerituks muutsid. Need küsimused on jäänud ajalukku, nende üle arutlemine ei vii enam kuskile. Kõige rohkem muret teeb praegune quasi-täiskasvanute kommuun, noored, kelle käes (ükskõik kui banaalselt see kõlab) on Eesti riigi tulevik. Patriotism kui selline ei ole noorte hulgas kindlasti levinud. On neid, kes õhkavad rahvusromantismi järgi, laulavad laulupidudel ja räägivad, pisarad silmis, võõramaalastele, kuidas pisike mereäärne rahvas oma vabaduse lauldes kätte võitles; on neid, kes väikelinnades natsionalismi-aktivistidena venelastele külapoe taga tappa annavad. On neid, kes jaanipäeva paiku Hiiumaa praami oodates oma Golf 3 antenni külge Eesti lipukese liimivad ja neid, kes põlglikult igasuguse rahvusliku traditsiooni peale sülitavad ja ei näe mitte mingisugust mõtet ei iseseisvuspäeva paraadil, lipuheiskamistel ega üldse, eestlusel.
Kuidagi liiga kaugele jääb noorest eestlasest aga ratsionaalne ja pragmaatiline mõtlemine; millegipärast on tekkinud tendents eestlust kas ülistada või maha teha, loomulik riigi austamine on jäänud tagaplaanile. On selge, et Eesti Vabariigi teke (olgu see siis teine või esimese jätk) ei tulnud pelgalt laulmisest; palju mängis siin juhus, palju mängis siin mitmete tarkade meeste osavõtlikkus ning teiste meeste rumalus. Rahvusromantism ei ole taunitav, loomulikult andsid sajad tuhanded lehvivad trikoloorid ja eestlaste ühtsustunne vabaduse väärtusele palju kaasa, loomulikult andis see asjameestele julgust kõik läbi suruda; loomulikult andsid mitmed okupatsioonid trotsi enda vabaksvõitlemisele, kindlasti võimendas eestlaste loomupärane russofoobia vajadust sovjetivaim maha suruda. Mainimatagi, et nõuka-ajal olid eestlased peaaegu välismaalased. Need, kes nägid Soome televisiooni ja kogusid nätsupabereid. Ükskõik, kui tobe see praegusele esmakursuslasele ei tunduks. Sellegipoolest ei tohi meie ajalugu üle-idealiseerida; see toob kaasa vaid kahju ja võimetust negatiivset näha. See kaotab ära võime enesekriitikaks ning objektiivseiks otsuseiks. See on ka üks põhjustest, miks praegu usaldus riigi vastu nii kärme kaduma - me oleme vabad, edukad, NATO ja EL võtsid meid avasüli vastu, majanduskasv oli hoogne, tipptunnil Viru ringil oli rohkem luksusautosid kui Monte Carlos. Kui midagi läheb viltu, on kõige lihtsam süüdistada valitsust - ent kes on selle valitsuse valinud? Riik ei saa eksisteerida ilma oma rahvata; rahva ülesanne on riiki toetada. Selle hetkeni, kui inimesed ei mõista, et maksud ei ole karistus või kurja mõisahärra soov talupojalt tema viimast leivapalukest sisse nõuda, pole kellelgi õigust ka millegi üle kurta. Eriti käib see "valusate" teemade pihta, näiteks pensionid, toetused jne. Mitte midagi ei saa tõsta ilma kuskilt kärpimata; raha ei tule müstiliselt jakobsonide ja koidulatega kaetud puult Toompealt, vaid sinu ja minu taskust. Kui seda sealt ei tule, ei saa ta ka kuskile minna.

Hiljuti oli mul põnev vestlus endise Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži endise juhi Michaeliga. Ta on ameeriklane, kolis Tartusse 90ndate keskel ning on eesti päritolu. Me laskusime päris tulisesse vaidlusesse, üheks teravaks küsimuseks tema väide, et meie uus ja ilus vabadus ei ole tegelikult üldse kätte võidetud, kuna me pole pidanud selle jaoks tilkagi verd valama ning et kui Venemaa om turud sulges ning poole aastaga meie majandus rohkem langes, kui tervislik oleks, oli põhimõtteliselt ainus, mis meid päästis, Soome supermarketlus. Veidi hiljem mõistsin, et vaidlus ei olnud tegelikult üldse nende küsimuste üle, vaid pigem kahe erineva vaatenurga konflikt. Tema, kindlasti palju kogenum ja poliitilistes küsimustes targem, kui mina oma hapra vanuse juures, võttis asja palju utilitaarsemalt, à la kunagi oli üks Läänemere riigike, geopoliitilise asukoha tõttu nii mitmegi riigi huviorbiiti sattunud ning ikestatud; Euroopas leviva 19nda sajandi rahvusromantismi kasvu (ning I maailmasõja tõttu) iseseisvuse saavutanu; olnud okupeeritud Nõukogude Liidu poolt; juhuste kokkulangemise ning nende osava ärakasutamise tõttu taasiseseisvunud ning seejärel välisinvestorite toel oma riigi ja majanduse uuesti ülesehitanud. Mina kui ärkamisaja laps, pealegi veel naissoost, sissekodeeritud süvaemotsioonide toel, vaatleksin loomulikult noort Eestit kui sadade tuhandete vaprate eestlaste veretu võitluse tulemust, kes, ühendades üksmeeles käed ning lauldes vapralt noore Mattiisseni kustumatuid meloodiaid, astusid vastu kurjale kommunistide impeeriumile ning lõid sellesse mõra, mis viimaks kukutas kõik. Tõde on aga see, et meil kummalgi pole õigus.

Kui me ei õpi vaatama Eestit kui noort riiki oma õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, ja see kehtib nii noorte kui vanade kohta, jääb "lehmakauplemine" alatiseks kõike kummitama. Me ei astu mitte kellegi vastu mõne poplaulukesega; samuti ei astu me mitte kellegi vastu üksteise vastu astudes. Me ei ole mingi majandusime, aga me pole ka konnatiik. Kurat, kui ma lähen siin puha banaalseks, siis Vatikan on kordi väiksem, aga vaat' kui mõjuvõimas. Endalgi on piinlik selle võrdluse pärast, ent siiski mitte nii piinlik, kui võib olla mõnel poliitikul õhtul magama minnes. Me oleme tagasi jõudnud 13nda sajandi Eestisse, kus ühed lüpsavad lambaid ja teised karjatavad lehmi ja keegi kurat ei julge oma odaotsa teise adra vastu vahetada. kes teab, äkki saab veel edukamaks (analoogne lexus vs mersu sündroomiga). Ühed nutavad taga uut ärkamisaega, kus välgumihlki valgel lauluväljakul terve uus generatsioon eostati; teised kiruvad valitsust maapõhja ning halavad, "kas me sellist Eestit tahtsimegi või". Küsimus pole selles, kas tahtsime, küsimus on selles, mis tegime. Jah, justnimelt meie, mitte Ansip, Savisaar või Anu Saagim. Sellised sotsiaalsed fruktid nagu Inno Tähismaa või mõni keskerakonna noorliige, kes mõtlevad vaid sellele, kuidas oma kibestumust välja elada, peaks asüüli saatma. Demokraatias on loomulikult kõigil sõnaõigus, ent igat väidet peaks toetama argumendid, mis kahjuks tänases Eestis väga ei toimi. Samuti peaks igal teol olema põhjendus, mis toimib veel vähem. Me ei arenda Eestit, tõmmates paar korda aastas trikoloori vardasse või andes mõnikord Lasnamäe pensionäridele natuke rohkem raha. Me ei arenda Eestit niisama vingudes, aga me ei arenda teda ka rahvuslusest rõkatavate loosungitega. Riiki arendavad ratsionaalsed poliitilised ja majanduslikud otsused, mis on sügavalt kaalutletud ning kus arvestatakse mitte isegi enamuse, vaid üldsuse huve. Suurt hulka rahvast kokku saada mingi tobeda otsuse läbisurumiseks ei ole ühelegi makjavelistile mingisugune väljakutse; alati on lihtsam olla millegi vastu, midagi maha teha, kui midagi toetada ning selle kaitseks välja astuda.

Vanem generatsioon, me kõik võlgneme tänu ainult teile, et saime eile mõnuga pingiviide paraadi üle kibestunud kommentaare visata ning õlleklaasi taga möönda, kui allakäinud ikka see Eesti valitsus on. Sellegipoolest ei pea ma eestlasteks neid, kel trikoloori nähes kasvõi korraks midagi sees ei vährata, neid, kel hümni kuuldes kasvõi korraks pähe ei tuleks, et eestlane olla on uhke ja hää. Ükskõik, kui väga me teist eestlast oma söögilaual näha ei ihkaks, miski see ikkagi on, mis meid ühendab ja mis lasi meil vabaks saada (ja loodetavasti ka jääda). Seda ei tohi unustada, maha teha, naljaks keerata või sellesse üleolevalt suhtuda. Kui see pole Eesti, mida tahtsite, siis tehke ta selliseks, nagu tahtsite.

Noorem generatsioon, laulva revolutsiooni lapsed - te ei tuleks selle pealegi, et koolipingist lahingusse hüpata; selle peale, et põksuva südamega siniseid, musti ja valgeid linte salaja klassiõhtul lava ehtimiseks kasutada; selle peale, et kannatada ära terve rodu lamedaid vene laule pikal laulupeol nende kahe laulu pärast, mis lõpus ootavad ja mis terve lauluväljaku laulma panevad. Mille jaoks meil on vaja paraadi, mille kuradi pärast peaks varasel veebruarihommikul soojast voodist välja ronima, et mingit lippu kuskil mäe otsast tõusmas vahtida, keda huvitab, mida ninasarvik ja juhtorav jälle üksteise kohta ütlevad. Vahet ju pole. Võib-olla ei olegi, ehk olekski aeg kõik ebavajalik unustada ning keskenduda kõigele sellele, mis rahvusluse, postsovjetismi ning äärmusliku materialismi oludes niivõrd kaugele jäänud on - aated, avalik huvi ja riigi, mitte ärapanemisoskuste areng.
Kui meie vanemad saavad uusaasta õhtul presidendi kõnet, suu verivorsti täis, viinapits kõrval, vaikselt halada, et kas selle nimel nad pididki Toompeale jooksma ja et kas nad ikka sellist Eestit tahtsid, siis meil on väga otsene võimalus teha sellest riigist just see koht, kus meile meeldiks elada. See koht, kus kasvavad üles meie lapsed. Needsamad, kes teavad oma riigihümni sõnu peast, tunnevad iseseisvuspäeval uhkust ja mõtlevad... Ma ei tea, mida nad mõtlevad. Aga loodetavasti teevad nad seda eesti keeles.